Kliimastreigid on saanud 21. sajandi keskkondluse vaieldamatuks musternäiteks, kuid kas meie noored aktivistid on esimesed, kes on Eestis kliima pärast ühel või teisel viisil mässanud? Milline on kliimaprotestide ja -teadlikkuse ajalugu Eestis?

Kliimastreikide eelkäijate otsimine võib tunduda imelik ja sellisena fenomeni pisendavgi. Sellises globaalses mastaabis, nagu seda praegu näeme, pole ju kliimaprobleeme varem mõistetud. Ent oma ajalugu pole ainult kliimal, nagu seda uuritakse kliimaajaloos, vaid ajaloolises kontekstis saab uurida ka inimeste reaktsioone kliimale. Nõnda võime avastada seda, mis oli varem teisiti, aga ka ühiseid muresid ja reaktsioone. 

Planetaarse ajaloo plahvatus

Kliima kerkis arvestatava avaliku jututeemana esile alles 19. sajandil, kui sugenes üha parem teadmine kliima muutumise ajaloost jääaegade kujul. Tänu ilmajaamade tekkele oli võimalik koguda järjest rohkem andmeid, mille tulemusel selgus, et lähiminevikus tajutud ekstreemsed ilmastikunähtused ja kõikumised ei muutnud keskmist kliimat kuigi märkimisväärselt. Siiski tajuti suurte muutuste hirmutavat palet ja nõnda arutati ka Baltikumi ajakirjanduses 19. sajandi lõpust saati järjest enam teemal „Kas meie kliima muutub?”.

Küsimus oli hirmutav, sest ühtäkki avanes planetaarne ajalooskaala, mida vaadeldes tekkis sügav ebamugavustunne. Veel Karl Suur pidas maailma alguseks aastat 5184 enne Kristust ning kreatsionistid usuvad siiamaani, et maailm loodi 23. oktoobril 4004 enne Kristust. Arvestades, et selle lühikese aja sisse pidid mahtuma suur veeuputus ja teised piibli, aga ka ajaloolised seigad, on selge, et äkiline ajaline plahvatus võis mõjuda inimestele kohutavana ja raputada ka seniseid religioosseid uskumusi. Jääaegade – või, nagu toona öeldi, „maailma talve” – ja fossiilide avastamine aitas teha selgeks, kui pikk on planeedi Maa ajalugu, ja näitas, et kliima on selle aja jooksul mitu korda põhjalikult muutunud.

Baltikumi ajakirjanduses arutati 19. sajandi lõpust saati järjest enam teemal „Kas meie kliima muutub?”.

Ilm liimist lahti

Kui kliima sai avalikuks arutelupunktiks alles 19. sajandil teaduse arengu tõttu, siis ilm oli olnud üheks olulisimaks jututeemaks juba palju varem. Küllap ei ole maakera pikas ajaloos eksisteerinud inimest, kes poleks selle pärast muretsenud. Eriti palju põhjust muretsemiseks pakkus pikk 17. sajand, mis on tuntud üle maailma halva ilma poolest. Põhja-Euroopat kimbutasid vihmased ja külmad suved ning pikad sügisesed öökülmad hävitasid saaki. Selline oli ilm Eestis 1641. aastal ja ka 1642. aastal kestis jahe kevad öökülmadega juuli alguseni välja. Varauusaja klimaatilised kõikumised olid siis veel periodiseerimata ning tollased inimesed ei teadnud, et nad elavad nn väikesel jääajal.

Kuid seda, et ilm oli liimist lahti ja muutumas eksistentsiaalseks ohuks, tajusid inimesed selgelt – mida suurem oli nende sõltuvus viljasaagist, seda selgemalt. Kuna ilm oli elu alus, oli see põimunud sügavalt religiooni ja maagiliste rituaalidega, mis sattusid esimese kliimaprotesti ajal omavahel konflikti nagu ühiskonna eri kihidki. 

Eesti esimene kliimamäss 

Nii toimuski esimene kliimaga seotud protest praeguse Eesti pinnal 382 aastat tagasi Võrumaal, mis kuulus tollal Liivimaa alla. 1642. aasta 30. aprillil ehk jüriööl kogunes saksa kaupmehele Hans Ohmile kuuluva Sõmerpalu mõisa ette talupoegade salk, et hävitada vesiveski, mille omanik oli pühaks peetud Võhandusse kaks aastat tagasi ehitada lasknud. Mässavad eestlased küll taandusid mõisniku palvel, kuid halva ilma jätkumise tõttu rüüstas 80 osaleja suurune püssidega varustatud salk 8. juuli keskööl veskit, põletas selle maha, röövis selle ümbruses elanud inimesi ning lõhkus järgmisel hommikul täielikult ka veski vundamendi. Olukorra lahendamiseks saatis Tartu asehaldur kohale sõdurid ning 20. juulil korraldati mässajate näidisprotsess.

Eesti esimese kliimaprotesti ajal sattusid omavahel konflikti ühiskonna eri kihid ning religioosne ja maagiline rituaalimaailm.

Mässu põhjuseks oli kohalike arusaam, et pühaks peetud Võhandu jõkke ei oleks tohtinud veskit ehitada, kuna igasugusel veetakistusel olevat võime halba ilma põhjustada. Seda võimet olevat kohalikud talupojad juba Liivi sõja käigus kasutanud, et põua ajal vihma välja kutsuda. Usk Võhandu salajasse võimesse polnud levinud ainult eestlastest talupoegade hulgas, vaid ka Läti ja Vene aladel, ning selle pooldajate seas oli ka sakslasi, neist mõned isegi kirikuõpetajad.

Kes vastutab?

Võhandu rahutuste lugu võib käsitleda kui ilmast tingitud kohalikku mässu baltisakslaste vastu. Kliimaajaloolisest perspektiivist ei ole tähtis niivõrd mäss ise, mis siiski kiiresti maha suruti, vaid pigem kiriku reaktsioon juhtunule. Urvaste pastor Johannes Gutslaff kirjutas Võhandu kaasusest suisa omaette raamatu, milles ta arutleb muu hulgas üliolulise teema üle: kust tuleb ilm ja kes vastutab selle muutumise eest?

Protestantliku maailmavaate kohaselt võis ilma muutumise taga olla ainuüksi Jumal ise universumi kõige kõrgema instantsina. Alles aegade lõpus, enne viimsetpäeva on ta valmis andma voli kliima üle inglitele suures viimsepäeva võitluses. Selle tõlgenduse kohaselt oli halba ilma võimalik käsitleda ainult Jumala saadetud trahvina, et karistada usust ära langenud inimesi. See aga tähendanuks, et mässavad talupojad olid halvas ilmas ise süüdi. 

Seevastu katoliikliku usu järgi oli ka saatanal ja temaga koos kohalikel nõidadel teatavat võimu ilma manipuleerimiseks, mille vastu sai ainult selge usu ja kiriklike rituaalidega, nagu kellalöömine, ilmapalve lugemine või ilmaküünalde põletamine. Kirikutevahelises võitluses näidati Eesti kohalikku traditsiooni kui katoliiklusest päritud ebausu halba näidet. Ilmaga seotud eksistentsiaalset muret kasutati seega maailmavaateliseks vaidluseks. Gutslaff naeruvääristab arvamust, nagu terve maailma ilm saaks sündida ühest jõest.

Esimene kliimaga seotud protest praeguse Eesti pinnal toimus 1642. aasta 30. aprillil Võrumaal.

Nurka surutud mässajad

17. sajandi mässajad olid muutuva kliima ja ilmanähtuste pärast üdini mures. Hädaolukorras ei olnud neil olemas ühiskondlikku abikätt ega süsteemi, mis oleks nende häda ära kuulanud ja aidanud ühiselt tegutseda. Nurka surutuna kui teisitimõtlejad, kes õigesse ühiskonda ei kuulu ning oma tegudega ise Jumala viha provotseerivad, ei jäänud neil oma hirmu väljendamiseks üle muud kui mässata.

Võhandu mässajad ei olnud noored. Streik ja mäss on siiski erinevad asjad ning kliimast ja ilmast on mõeldud kahel ajastul väga teistmoodi, kuid oma paralleelid on 17. ja 21. sajandi kliimaprotestide vahel olemas. Ka varauusajal olid mässud omal viisil globaalsed ja raputasid tihti korralikult kohalikku võimukorda. Need ei olnud globaalselt organiseeritud, aga globaalne probleem halveneva ilma kujul oli tuntav igal pool ja mässati üle kogu maailma. Mäss on lähedal, kui ekstreemsed ilmastikuolud hakkavad jõudma faasi, kust ei tundu enam pääsu olevat. Võhandu näitel oli see hirm külma ees väikese jääaja tingimustes, mitte kliima soojenemine, aga ekstreemumid on mängus mõlemas mässuloos.

Mässu taga võib aga näha ka maailmavaatelist võitlust õige ja vale maailmatõlgenduse vahel ning ühiskonna lõhenemist selle sisse kodeeritud murdekohtades. Ohu eiramisel on sama negatiivne jõud kui üksteise süüdistamisel – kumbki ei aita kaasa ühisele tegutsemisele, mis on kriisiolukorras vajalik.

Ulrike Plath on Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo professor ja keskkonnaajaloo keskuse KAJAK juht.