Kirjanik ja akadeemik McKenzie Wark kirjutab Berliini beinnaali kataloogis ja KKEKi uudiskirjas sellest, et kliima on hakanud muutuma kiiremini kui ajalugu ning selle asemel, et keskkonnamuutuste eest modernsetesse punkritesse peituda, peaksime leidma viise, kuidas säilitada ja taastada oma planeedi elukõlblikkust.

Võimalik, et kliimasõjad on juba alanud. Nii-öelda põuapiiriks peetakse tavaliselt 200 millimeetrit sademeid aastas. Sellest piirist vähem sademeid tähendab kõrbekliimat. Aafrika, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaartidel võib kõrbe ja tavalise põllumaa üksteisest selgelt eraldada. Temperatuuri tõusu ja aurustumise üha hoogsama suurenemisega võivad need piirid aga nihkuda, põhjustades Eritreas, Etioopias, Somaalias, Sudaanis, Tšaadis, Nigeris, Malis, Mauritaanias, Senegalis, Süürias, Iraagis, Iraanis, Afganistanis ja Pakistanis kõiksuguseid konflikte. Näiteks tõdeb Eyal Weizman oma raamatus „The Conflict Shoreline” („Konflikti kaldajoon”): „Lääne droonirünnakute kavandamine meteoroloogilistel kaartidel näitab jahmatavat kokkusattumust: paljud rünnakud – alates Lõuna-Waziristanist kuni Põhja-Jeemeni, Somaalia, Mali, Iraagi, Gaza sektori ja Liibüani – toimuvad otse 200-millimeetrise põuapiiri peal või selle vahetus läheduses”.[1]

20nda sajandi uuenduslikud riigid üritasid mõnes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida piirkonnas põuapiiri tänapäevaste niisutus- ja põllumajandusvõtetega tagasi suruda. See võib aga soodustada kõrbestumist, sest osa neist põllundusmeetodeist ei saa püsivalt kasutada. Mõnigi kord on tänapäevane põllumajandus laienenud madala intensiivsusega kõrbepõllunduse ja karjakasvatuse arvelt, mis on püsinud sajandeid. Näiteks avastasid beduiinid, et riik kontrollib neid, kui nad kindlatesse elupaikadesse koondades ümber asustati.

Tuntuim kliimamuutustega arvestav ajalookoolkond on Fernand Braudeli koolkond. Braudel pidas kliimat pikaajaliseks, peaasjalikult stabiilseks ja perioodiliseks ajaloolise aja kihiks – see seisukoht teeb temast selgelt Euroopa mõtleja. Vaikse ookeani äärsest, El Niño ilmastikunähtuse kapriissemast maailmast pärit inimesed ei pruugi vana kliimat päris samamoodi näha. Igal juhul oli Braudel holotseeni mõtleja, kes leidis, et kliima muutub aeglasemalt kui ajalooline aeg. Nüüd tundub olukord olevat vastupidine, ja kliima muutub kiiremini kui ajalugu.

Kuidas kujutada ette maailma, kus kliima muutub kiiresti, aga ajalugu kulgeb aeglaselt? Tuleb välja, et seda on varemgi juhtunud, vähemalt paikkondlikult. Konkreetsete piirkondade kliimas on esinenud väikesi äkilisi kõrvalekaldeid, kuid selle tagajärjed ei ole head. Selgub, et kliimatingimused, milles ühiskondade ajaloolised vormid püsida suudavad, on üpris kitsad. Ning tõenäoliselt see ühiskondlik korralagedus, mida me juba praegu mitmel pool maailmas näeme – näiteks põuapiiril –, aina levib ja hoogustub.

Ülearenenud maailma mugava eluga harjunud inimestelt võiks oodata kahte võimalikku reageeringut. Esimene oleks see, et ärgatakse üles ja asutakse muutma meie ühiskonnakorraldust, et see oleks ootamatute muutustega toimetulemiseks piisavalt paindlik ja peataks planeedi kuumutamise, lõpetades süsiniku atmosfääri paiskamise. Teine võimalus on uuesti uinuda, ehitada suur müür, selle taha peitu pugeda ja saata relvastatud droonid ründama kõiki neid, kes muud väidavad. Kuigi kangesti sooviks näha esimest teguviisi, paistab valdav olevat hoopis teine.

Aastal 1962 avaldatud Situatsionistliku Internatsionaali essee kandis pealkirja „Talveune geopoliitika”. Situatsionistid pidasid oma ajale iseloomulikuks arhitektuuriks tuumavarjendeid ja nende meelest pressis selliseid punkreid välja sõge sõjalis-tööstuslik mõtlemine, mille eeldus on elu äärelinna punkris valmistoitude ja pesumasinaga, kui kõik maa peal on muudetud radioaktiivseks puruks.

Võib-olla ei kao talveunefantaasiad kuhugi. Temperatuuride tõustes elame oma mobiiltelefonide ja piimakohviga kliimaseadmetega varjendites. 20. sajandil osutus Stalini poliitika „sotsialism ühel maal” koletislikuks võimatuseks. Ent ometi on üllatavalt visa kaduma hale pettekujutelm, et võime saavutada „utoopia ühes kortermajas”.

Mõistagi kaasnevad teise variandiga teatud raskused. Üleminek süsinikust loobunud tootmisviisidele ei oleks ainult lust ja lillepidu. See võib kaasa tuua fossiilsetest kütustest sõltuvate riikide geopoliitilise allakäigu. Missugused ressursisõjad meid siis veel ootaksid? Võib-olla tahab keegi vallutada Šotimaa, et saada enda valdusse sealsed tuuleenergiavarud. Võib-olla tahab keegi hõivata kõrbed, et seal oma päikesepaneelid laiali laotada.

See, kas naftatootmise tipp on saavutatud või mitte, on keeruline küsimus, milles asjatundjad ei ole veel üksmeelele jõudnud. Igal juhul naftat veel jätkub, ent see viib meid kaugele üle murdepunkti, enne mida on kliimatingimusi võimalik veel parandada. Kuid milliste teiste loodusvarade kasutamine on haripunkti jõudmas? Antropotseen ei tähenda üksnes võimalikku lõputu tarbekaupade tootmise piiramist. Võib-olla peame jõudma ka „fosforitootmise tipuni” ja hakkama taas mõtlema sellele, kuidas tööstusliku põllunduse kultuure väetada.

Tänapäevaste tehnoloogiatega on seotud suur osa keemiliste elementide perioodilisustabelist, ja mõne elemendi leidmine hõlpsasti kaevandataval kujul muutub üha raskemaks. Pole kahtlustki, et sõjatööstuse helgeimad pead on kõike seda hoolikalt uurinud. Kes teab, milliseid sõdu nad on juba kavandanud, et kindlustada ligipääs keemiale.

Loodusvarade pärast peetavad sõjad ei ole midagi uut. See on geopoliitika ajaloo määrav tunnus. Kuid vahest on antropotseeni ressursisõjad teistsugused? Esiteks ei ole enam piiri, pole välismaad. Me ei ela enam avatud süsteemis, kus loodusvarasid võib väljastpoolt sisse tõmmata ja jäätmetega kaasneva kaose omakorda kusagile tagamaale sokutada. Antropotseen tähendab elamist kinnises süsteemis, kus ei ole enam „keskkonda”, mille ees ühiskond saaks end sulgeda. Varjendi jaoks ei ole enam eraldi kohta.

Nõndanimetatud põgenikekriis näitab seda, et kliimasõjad on juba alanud, aga ka seda, et enam ei ole nende eest varjumiseks kohta, mis kuigi kaua vastu peaks. Kõneainet pakkuv kategooria „põgenik” eeldab, et on olemas paik, kuhu põgeneda, ja varsti võib-olla enam ei ole. Miljonid inimesed, kes püüavad pääseda Euroopasse või Ameerika Ühendriikidesse või Austraaliasse, valguvad üle piiride küll ennekõike keeruliste poliitiliste, suurriiklike ja sõjaliste jõudude tõttu, kuid selle kõige taga on kliima üha suurem ebastabiilsus, mis on põhjustanud juba praegu selle, et ühiskonnad ei suuda enam kohaneda.

Siinkohal oleks ahvatlev ära tuua situatsionistide talveune geopoliitika kohta tehtud kriitika, ja seda edasi arendada. Kuid ehk saab ka teisiti. Selle asemel et rünnata suundumust, mille järgi meie siin ülearenenud maailmas peame varjuma oma õdusatesse kortermajadesse ja uimaselt veini limpsima, võiks hoopis mõelda, kuidas laiendada turvatunnet, mida see tekitama peaks. Mis siis, kui kõigil oleks õigus turvalisele paigale?

See tähendaks muidugi turvalise paiga mõiste ümbermõtestamist maailmas, mida destabiliseerivad kiirenevad kliimamuutused, ja mis on loodusvarade mõtlematu kasutamise tõttu jõudmas taluvuspiirini. Kas on veel võimalik projekteerida planeeti, millel võiks eksisteerida elu? Ainuüksi planeediparanduse idee tekitab paljudes ärevust – ja õigusega. Needsamad organisatsioonid, mis hävitavad elukõlblikku planeeti, pakuvad välja sama hävitavatel tootmisalustel põhinevaid päästmisviise. Muidugi tahavad nad saada suuri riiklikke toetusi ainuüksi selle eest, et nad suvatsevad seda üldse kaaluda. Me kõik peaksime maksma, et keegi teine teeniks järjekordselt kasumit tehnoloogialt, mis küürib näiteks õhu süsihappegaasist puhtaks.

Ometi pole põhjust arvata, et alternatiivina võib vaid bambusest jalgrattaga sõita ja kohalikku käsitööjuustu süüa. See on pahatihti vaid punkrimentaliteedi rohekama varjundiga versioon. Oma kaitstud enklaavis sööme kõik orgaanilist toitu ja kanname kanepiriiet, mõtlemata eriti sellele, kust on pärit selliseks eluks vajalikud ressursid ja mis saab jäätmetest. Teesi „väike on ilus” häda on see, et see on… väike. Sellised asjad ei pruugi edukalt sobida seitsmele miljardile inimesele.

Kindel on see, et planeeti on juba põhjalikult parandatud. Pole olemas tsüklilist ökoloogilist süsteemi, millest võiksime kõrvale astuda, et see saavutaks uuesti oma homöostaatilise tasakaalu ja korra. Nii ei ole küsimus selles, kas tegeleda planeediparandusega või mitte. Pigem on asi selles, kuidas planeeti parandada. Kas juba paigas olevat tohutut ülemaailmset taristut on võimalik kuidagi kvalitatiivselt muuta, et teha midagi muud? Kas talveune geopoliitika asemel ei võiks olla talveune geofüüsika?

Praegu ehitatav planeet ei ole esteetiliselt meeldiv. Selle varemed ei ole fotogeenilised. Siin on kaugelt liiga palju koonduslaagreid. Paljud siinsed asulad on ebatervislikud slummid, mis vaaguvad hinge. Kõikjal püstitatakse müüre. Iga tänavalaterna küljes on turvakaamera. Iga nurga taga on prügihunnik. Väheseid säilinud ilu soppe moonutab vajadus seda kõike võõraste pilkude eest varjata. Aga võib-olla on nii, et kui keegi leiab hetke, mis näib esteetiliselt vabastav või õigustatav, tuleb vaid küsida, mida oleks vaja, et nihutada selle jahe vari enda haardeulatusest kaugemale, maailma suunas.

[1] Eyal Weizman, The Conflict Shoreline: Colonization as Climate Change in the Negev Desert (Göttingen, 2015), p. 12.

McKenzie Warki uusim raamat on „Molecular Red” (2015) ja ta on kirjutanud ka „A Hacker Manifesto” (2004), „Gamer Theory” (2007), „50 Years of Recuperation of the Situationist International” (2008) ja „The Beach Beneath the Street” (2011). Wark õpetab New School for Social Research’is ja New Yorgi Eugene Lang College’is.

Tekst ilmus esmakordselt 9. Berliini biennaali (2016) kataloogis. Teksti tõlkis eesti keelde Kaisa Kaer ja see ilmus 10.04.2017 Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas.