Ajastul, mil tehnoloogia imbub erinevates elusfäärides järjest sügavamale, pole kummati suudetud seda läänemaailmas hüppeliseks üldise heaolu kasvuks konverteerida. Süüdi on siin kidunev ühiskondlik kujutlusvõime, mis ambitsioonikate tulevikusihtide seadmise asemel üritab korvata oma visioonipuudust intensiivse peenhäälestusega.

Nagu enamik õppejõude, naudin oma töös enim hetki, mil saan rääkida väljaheidetest. Nii ei jäta ma kunagi kasutamata võimalust jagada tudengite või laiema avalikkusega vähetuntud fakti, et mitmete 19. sajandi autosõprade arvates pidid sõiduki eelised ilmnema eeskätt linnakeskkonna parandamises[1] – erinevalt hobukaarikutest iseliikurid üldjuhul tänavale ei roojanud. Seetõttu võib vaid ette kujutada minu elevust, kui tutvusin majandusajaloo möödunud aasta hittraamatuga[2], mis väidab üldjoontes, et inimkonna loomesaavutuste hierarhias trumpab hästi ehitatud peldik üle nutitelefoni.

Robert Gordoni enam kui 700-leheküljeline analüüs Ameerika majanduskasvust ajavahemikul 1870–2010 keskendub kolmele väitele[3]. Esiteks, sajand, mis lahutas Ameerika kodusõda 1970ndatest, oli revolutsiooniline rea leiutiste poolest. Elektriseadmete kasutuselevõtt majapidamistes, enneolematud võimalused reisimiseks, torustikud, kanalisatsioon ja vesikäimlad, raadio ja televisioon, rida läbimurdeid meditsiinis – kõik need kokku kasvatasid elanikkonna heaolu hüppeliselt ning enneolematus ulatuses. Ja mis põhiline – kõik need olid ühekordsed saavutused, mille täiustamise võimalused on üha enam piiratud. Näiteks ei aita paremad ravimid inimese eluea bioloogilist ülempiiri nihutada ning mõningase edenemise lennukiiruses on nullinud edukalt pikem lennujaamades veedetud aeg.

Teiseks tuleb eriliselt märkimisväärseks pidada ajavahemikku 1920–1970, mil USA majanduse tootlikkus (toodang tunnis) kasvas igal aastal keskmiselt 2,82%. Võrdluseks oli sama näitaja aastatel 1890–1920 1,5% ning aastatel 1970–2014 1,62%. Viimastel aastakümnetel olid erandiks vaid 1996–2004, mil tootlikkus korraks endistesse kõrgustesse kerkis, et siis taas hääbuda. Viimast seostab Gordon infotehnoloogilise revolutsiooni ühekordse mõjuga. Põhjuseks peab ta asjaolu, et IT puudutab peamiselt infotöötluse, sidepidamise ja meelelahutusega seotud valdkondi. Varasemad läbimurded mõjutasid seevastu lisaks eespool nimetatutele veel toitumist, riietumist, majutusvõimalusi, tervishoidu, transporti ja töötingimusi. Ma ei tea täpselt, kuidas teiega on, ent mõte elada esivanematest aastakümneid kauem vaid selleks, et jälgida nutitelerist Marko Reikopit naadisalatit vitsutamas – nüüd HD-kvaliteediga! –, tekitab minus isiklikult küll pigem õudu…

Kolmandaks, USA edenemist aeglustavad lisaks suurenev ebavõrdsus, rahvastiku vananemine, kasvav võlakoormus ning kõrgharitud inimeste juurdevoolu peatumine. Seega tuleks Gordoni sõnul hakata end harjutama mõttega, et tootlikkuse ja seega ka majanduse kasv jääb tulevikus seni oodatust märgatavalt tagasihoidlikumaks. Siinkohal on oluline rõhutada, et nimetatud mured ei piirdu üksnes USAga – üleilmse majanduskasvu tempo on teise maailmasõja järgse ajaga võrreldes juba mõnda aega nigelavõitu ning ebavõrdsuse kasv iseloomustab teisigi arenenud riike. Nimekirja võib lisada veel asjaolu, et mõningastele edusammudele vaatamata seisab suurte keskkonnaprobleemide lahendamine endiselt üsna kättesaamatus kauguses. Vastuolulisel moel on seega tarvidus tehnoloogilise võluvitsa järele suurim ajal, mil kahtlused selle lahenduse jätkusuutlikkuses üha enam süvenevad.

Tehnopessimism ja tehnooptimism

Tehnoloogilise progressi võimalik aeglustumine on Müürilehes ka varem käsitlust leidnud. Ott Pärna toob innovatsioonipiduritena välja teadus- ja arendustegevuse lühiajalisele kasule suunatuse, turukonkurentsi kasvu, standardiseerunud massikõrghariduse ja ettearvamatu tööturu. Kuid Gordon keerab kõigele sellele vindi peale: arenguseisaku põhjused ei seisne mitte niivõrd ühiskondlikes suhetes, mis tehnoheeroste kangelaslikku maailmavallutamist üha enam takistavad, vaid tehnoloogias endas. „Mõned leiutised on teistest tähtsamad,” kõlab Gordoni moto. Nõnda peabki ta sisepõlemismootorit ja elektrit ühiskondliku mõju poolest infotehnoloogiast lihtsalt olulisemaks.

Vastuolulisel moel on tarvidus tehnoloogilise võluvitsa järele suurim ajal, mil kahtlused selle lahenduse jätkusuutlikkuses üha enam süvenevad.

Arusaadavalt ei kõla kõik see muusikana nende kõrvadele, kelle meelest tähistab infoühiskonda jõudmist iga kodaniku võimalus miinimumpalgast väiksema summa ja riigi tagatud puhkusevõimaluseta 60 tundi nädalas taksot sõita. Kuid kriitikud juhivad õigustatult tähelepanu sellele, et Gordon võib uute tehnoloogiate potentsiaali olulisel määral alahinnata. Juhita autod, 3D-printimine, liitreaalsus, tehisintelligents, geneetiliselt muundatud organismid ning toit, antidepressandid, mis ei tekita sõltuvust – neist ühegi mõju ei piirdu vaid meelelahutusega ning kõik neist on praegu alles lapsekingades. Seega näib, et maailma muutvad tehnoloogiad pole kuhugi kadunud, kuid erinevalt minevikust ei taha nende olemasolu viimastel kümnenditel kuidagi üldise heaolu kasvuks muunduda.

Selles valguses ei veena ei tehnooptimistide ega tehnopessimistide järeldused. Esimeste meelest tuleks pumbata rohkem raha baasteaduse ja -tehnoloogia arendamisse ning suurendada riskikapitali osakaalu, loitsides seejuures kõva ja selge häälega: „Turg, turg, turg!” Nüüd võib vommile magama keerata ning loota, et hommikuks on mitmesugused probleemid innovatsiooni toel imeväel lahenduse leidnud. Mispärast see retsept näiteks keskkonna säästmisel minevikus kuigivõrd hästi ei toiminud, nüüd aga peaks, jääb samas suuresti mõistatuseks. Teiste meelest peituvad kitsaskohad aga tehnoloogia enda olemuses. See tähendab, et infotehnoloogia kasutuselevõtuga kaasnevad tagajärjed, nagu teatud töökohtade kadu, paindlikum tööaeg, tööturu lõhestumine keerulisi ja lihtsaid oskusi nõudvateks ametiteks keskmiku arvelt ning sellega kaasnev sissetulekute ebavõrdsus, on lihtsalt paratamatud[4][5]. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Pealegi, progressi rongist mahajäämise hind on ju veelgi kõrgem.

Tehnoloogiale tuleb anda arengusuund

Nagu tihti juhtub, hakkavad nüüdisaegsed kitsaskohad minetama oma uudsust niipea, kui heita pilk ajalukku. Nii väidab Carlota Perez[6], et tehnoloogiline progress toimub üpris korrapäraste sööstudena. Viimase 250 aasta jooksul on maailm saanud osa viiest seesugusest lainest, mille keskmes asuvad 1) puuvillatööstuse mehhaniseerimine; 2) aurujõud ja raudteed; 3) teras, elekter ja rasketööstus; 4) nafta, autod ja masstootmine; 5) info ja telekommunikatsioon. Iga laine kujutab endast rida omavahel seotud tehnoloogilisi uuendusi ning parimaid viise nende rakendamiseks. Selle tulemusel hakkavad teatud arengud üksteist võimendama. Näiteks andis autode olemasolu võimaluse USA eeslinnade kasvuks, viimaste rajamine ühistranspordivõimaluseta süvendas aga omakorda elanike vajadust autode järele. Kuna tegu on pikaaegse ühiskondliku õppimisprotsessiga, kestab iga laine keskeltläbi 40–60 aastat. Ent kõige sellega kaasnevad muutused on üüratud: kasvab tootlikkus, paraneb toodete kvaliteet, tekivad uued tööstused ja kaovad vanad. Uued võimalused mõjutavad oluliselt ka poliitikat ja kultuuri – nõnda avas raudtee täiesti uudsed võimalused sõjapidamiseks ja muutis pöördeliselt inimeste liikumistaju.

Viimased 15 aastat peegeldavad riikide suutmatust üleilmset kasiinokapitalismi ohjeldada ning innovatsioonile üldist heaolu kasvatavat arengusuunda anda.

Iga laine saab tõuke eelneva ammendumisest – turgude küllastudes ning kasumi vähenedes hakkavad investorid otsima uusi viise raha paigutamiseks. Osa suunatakse mitmesugustesse finantsskeemidesse, osa uue tehnoloogia arendamisse. Mõned õnneseened teenivad esialgselt rahapaigutuselt hiidtulu, mis omakorda äratab huvi teistes. Perez näitab, et see olukord viib ikka ja jälle spekulatiivse mulli tekkeni, olgu selle keskmes siis kanalid 18. sajandi lõpus, raudteed 19. sajandil või dotcom’i-buum aastatuhande vahetusel. Niisugust olukorda iseloomustab finantskapitalistide üüratu enesekindlus, keskendumine lühiajalisele kasule, äärmiselt ebarealistlikud tuluootused, ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemine ning tekkinud olukorra õigustamine („targad võitjad” vs. „teised”). Mulli lõhkemine viib börsikrahhi ja üldise majanduslanguseni. Kuna nüüd aga ei soovi investorid riske enam võtta, sekkub tavaliselt just sel hetkel riik. Mitmesuguste meetmete abiga tasakaalustab see olukorra ning tekitab tingimused, milles tööstuse arengust võivad võita kõik. Nii näiteks põhines teise maailmasõja järgne tarbimispidu suuresti ringkäendusel ehk ettevõtete suhteliselt kõrge maksustamine võimaldas riigil tulu kodanikele laiali jagada, kes seejärel nendesamade ettevõtete tooteid ostsid. Investorid said tulu, tööstused kasumit, riik makse, kodanikud kõrge palga, sotsiaalsed garantiid ning ühiskondliku turvavõrgu. Pole siis ime, et paljudel ajaloolastel ja ühiskonnateadlastel pelgalt toonase ajajärgu nimetamise peale silmad niiskeks tõmbuvad.

Rumalate mõtete kiituseks

Perezi analüüsi kohaselt peegeldavad viimased 15 aastat riikide suutmatust üleilmset kasiinokapitalismi ohjeldada ning innovatsioonile üldist heaolu kasvatavat arengusuunda anda[7]. IKT-mull ja üleilmne finantskriis on sellest vaatepunktist sama haiguse eri sümptomid. Teisisõnu ei ole meil puudus mitte läbimurdelisest tehnoloogiast või uudsetest ärimudelitest, vaid eeskätt ühiskondlikust kujutlusvõimest ja poliitilisest teotahtest. Nägemust, mis võrduks haardelt ja sügavuselt kas või ligilähedaselt John Maynard Keynesi omaga 1930ndatel, pole hord analüütikuid, konsultante, visionääre ja poliitikuid suutnud korrata, ületamisest rääkimata. Kuid Keynesi juurde tagasi pöörduda samuti ei saa, sest olid ju 1970ndate neoliberaalsed majandusreformid vastuseks just nimelt keinsianismi ammendumisele.

Milles võiks siis leiduda väljapääs? Perezi arvates peitub see infotehnoloogilise revolutsiooni rakendamises rohelise majanduskasvu ning üleilmse inimarengu teenistusse[8]. See hõlmaks ajaloolist pööret, mille käigus harutataks majanduskasv ressursside tarbimisest lahti, tekitades samas üleilmse nõudluse keskkonnasäästlike toodete ja teenuste järele. Vahendeid selle nihke teostamiseks pakub Perez välja arvukalt: maksustada tööjõu asemel energiat ja materjale, soodustada regulatsiooni teel toodete kestvust ning nende pidevat hooldamist, nii et normiks muutuks asjade omamise asemel nende rentimine ja täiustamine (näiteks 3D-printerite abiga), edendada jagamismajandust, korvata tööturu paindlikkust ja haprust üldise kodanikupalga kehtestamisega, kasutada online-massikursusi arengumaade tööjõu oskuste kasvatamiseks, töötada välja „Marshalli plaan” arengumaade aitamiseks, maksustada finantssektoris kõrgemalt lühiajalisi tehinguid, et soodustada pikaajalisi investeeringuid, töötada välja uued riikidevahelise koostöö vormid, et maksuparadiisidesse raha peitvaid ning riike maksusoodustuste pärast üksteise vastu välja mängivaid suurettevõtteid paremini ohjeldada…

Siinkohal on aeg väikeseks testiks. Hea lugeja, palun sul heita pilk järgmistele väidetele ning teha linnuke iga mõtte taha, mis sul eelnevaid soovitusi lugedes tekkis.

„See on mingi järjekordse eluvõõra punasotsi roosa udu.”
„Üleilmsele vabaturumajandusele pole alternatiivi.”
„Heaoluriik on surnud.”
„Ei tea, mis oleks eesli siiliga korrutamise tulemus?”
„Maksudega ei mängita.”
„Need kõik on valusalt rumalad mõtted.”

Kui panid linnukese neljanda väite taha, siis palju õnne! Viibid heas seltskonnas. Kuid kõigi ülejäänud väidete puudujääk seisneb asjaolus, et need välistavad igasuguse arutelu võimalike tulevikuväljavaadete üle juba eos. Huvitaval moel oleme harjunud ühiskonnas nüüdseks mõttega, et nii insener kui ka ettevõtja võivad katsetada ja eksida. Poliitikult seevastu ootaksime küll suure pildi nägemist ja paeluva tulevikunägemuse sõnastamist, ent ühtlasi võimet seejärel tegutsema hakates eksimatult eesmärgini jõuda. Paraku on see pettekujutelm, millest lähtuvad ootused annavad meile vaid tuntud, turvalisi ja mittetoimivaid lahendusi kordavad peenhäälestajad. Kodanikena saame siin teha järgmist. Me peame andma ruumi uute, julgete ja rumalate mõtete esitamiseks. Me peame andma ruumi nendega katsetamiseks. Ja mis kõige olulisem – me peame olema valmis andestama nii mõnedki läbikukkumised. Vaid siis on lootust, et mõnele neist rumalatest mõtetest on tuleviku ajalooõpikutes pühendatud enam kui irooniline ääremärkus.