Tallinnas on kõikidest Euroopa pealinnadest kõige rohkem kommertspinda elanike kohta. Pole põhjust arvata, et neoliberalism ehk äärmuslik kapitalism, mis USAst jõudsalt siiapoole ookeani levima on hakanud, meid ei puuduta. Soome kunstnik Jaana Kokko püüab leida vahendeid, kuidas kõike kaubastavat ideoloogiat õõnestada ja inimesi taas inimestena võtta.

Septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani oli Y-galeriis avatud Helsingis tegutseva kunstniku Jaana Kokko näitus „Kujutledes tulevikku”, mille majandusmagistrist autori kontseptuaalne pinnas lähtus neoliberalismi kriitikast. Äärmuslik kapitalism on õhk, mida hingame – ideoloogiana on see sama iseenesestmõistetav ja kõikjalolev. Kokko, kellega artikli tarvis vestlesin, pakub oma näitusel kapitalismi kritiseerimiseks välja feminismi vahendid.

„Majanduslikule ekspluateerimisele vastu astumiseks on vaja õppida ja mõista feminismi struktuure ja ajalugu. Seda tuleb mõista mitte ainult kui soolist võitlust, vaid kui vastuseisu kapitalismi ebaõiglasele loogikale, mis tekitab ekspluatatsioonil ja ebavõrdsusel põhinevaid inimsuhteid,” seisab Kokko näitusetekstis[1]. „Neoliberalism põhineb allasurumisel, inimeste ekspluateerimisel kasumi eesmärgil. Inimesi tuleks võrdselt kohelda,” lausub Kokko.

Y-galerii kuraator Tanel Rander kirjeldab samast näitusest ajendatud artiklis neoliberalismi tunnustena deregulatsiooni, privatiseerimist ja finantsialiseerimist ning kinnitab, et see kapitalistlik ideoloogia ei ole ainult majanduslik probleem. „Deregulatsioon tähendab riigivõimu oma kohustustest eemaldumist, mis toimub privatiseerimise kaudu, s.t turu avanemise kaudu seal, kus varem asus avalikkus ja poliitika. Näiteks sellistes valdkondades nagu haridus, kultuur, tervishoid, sotsiaalhoolekanne. Finantsialiseerimine on teekond kapitaliturgudest keelde ning inimpsüühikasse ja -käitumisse. See on ka neoliberaalse subjekti tekkelugu: tema ülesandeks on moodustada iseennast reguleeriv ühiskondlik sidekude.”[2]

Kui feministlik inimeseksolemise viis on subjektiivne, kehaline, sooline, siis neoliberalism näeb subjekti tarbija, kasutatava objektina, mida turuloogikale allutada, tunnistamata, et inimesed on ise need, kes on ühiskonna reeglid loonud ning neid iga päev taastoodavad. Selles seisnebki neoliberaalne subjektsus ehk „iseennast reguleeriv ühiskondlik sidekude”. Kokko sõnul aitab teda feminismiteooria majanduskriitikasse rakendamisel see, kui ta ei mõtle mitte soolisusest, vaid kehast. Elavast ja tundeid tundvast kehast („the living body”). „Neoliberalism näeb inimese keha statistilise instrumentaalse ühikuna. Feminism ei pea keerlema ainult soolisuse ümber,” ütleb Kokko. Siinkohal tuleb meeles pidada mitte tõlgendada feminismi kui nišivaldkonda, mille ülesanne on võidelda soolise võrdõiguslikkuse eest, vaid kui laiemat inimlikkuse mõtestamise viisi, kus inimene on eelkõige humanistlik subjekt.

Rander selgitab kapitalismi ja soolisuse seost samas artiklis, viidates Argentina semiootikule Walter Mignolole ja feministile Maria Lugonesile. Mignolo sõnul põhineb neoliberaalne globaalkapitalism koloniaalsel võimumaatriksi mudelil, mida tunneme nüüdisaegse Läänena. Mudel sisaldab alajaotustena majandust, sugu ja seksuaalsust, autoriteeti, teadmisi ja subjektiivsust, mida kõiki on mõjutanud läbivalt patriarhaalsus ja rassism. Lugonesi sõnul hävitab Lääs teisi rahvaid, kosmoloogiaid ja kommuune, et end nende pinnale ehitada, kasutades sotsiaalset sugu võimu rakendamise vahendina. Regionaalsed identiteedid hakkavad end allutama Lääne arusaamale soolisusest.[3][4] Niisiis laiub äärmuslik kapitalism tunduvalt sügavamale, kui esialgu tunduda võib. Seda, milline on sotsiaalse soo normaalsus, manavad meie peadesse igal õhtul kommertstelekanalitel jooksvad USAst sisse ostetud mängufilmid ning veebist voogedastatavad ingliskeelsed popseriaalid.

Kuidas neoliberalismiga võidelda? Kokko näeb kapitalismikriitilise kunsti tegemise ühe võimalusena institutsiooni seest lähenemist, mida ta ei välista võimukriitika positsioonina. Näiteks ülikoolis töötamine – kuigi see ei ole Kokko sõnul lihtne, kuna ülikoolegi allutatakse üha enam turuloogikale. Tihti räägitakse kapitalismist vabaks saamise ainsa võimalusena n-ö „süsteemist välja astumisest”, nt metsa elama kolimisest ja igasugusest ühiskondlikkusest loobumisest. Kokko ei leia, et see on ainus variant, kuna kriitilise mõtlemisega inimesi läheb ka süsteemi sisse vaja, muidu suubumegi protestideta lõputusse kaubastamisse. Vajame oma antineoliberalistlikke agente ka süsteemi sisse. On võimalik olla süsteemi suhtes kriitiline kunstnik, olles ise osa sellest toimemehhanismist.

Isiklikul tasandil kirjeldab Kokko neoliberalismi illusoorse individualismitunde tekitajana. Ideoloogia tekitab olukordi, kus inimestele hakkab tunduma, et nad töötavad omapäi ja saavutavad tulemusi tänu oma isiklikule kompetentsile, unustades ära, et me ei eksisteeri täielikult eraldiseisvalt teistest, vaid alati kontekstis, ühiskondlikult, sotsiaalsetes suhetes. Neoliberalism püüab Kokko sõnul inimesi lahus hoida, seega on parim viis kapitalistliku ideoloogia vastu võitlemiseks koos tegutseda, säilitades kriitilist meelt.

Feminism, millel on küll mitu lainet ja vaatepunkti, millest kõigiga Kokko ei nõustu, annab siinkohal meile aimu, kuidas inimesed on varem rõhuvale süsteemile vastu astunud. Samas tunnistab Kokko intervjuus, vastupidi oma Y-galerii näitusetekstile, et praeguses neoliberalismiteemalises diskussioonis jääb feminism üksinda argumenteerimisvahendina nõrgaks.

Kui küsin olukorra kohta Soomes, ei näe Kokko põhjust rõõmustamiseks. Soomes on tema hinnangul olukord praegu väga düstoopiline. Pagulaskriis on tekitanud ühiskonnas ebainimlikkuse laineid. Saab järjest rohkem ilmsiks, kui ebainimlikud me olla võime. Sisserändajaid ei kohelda võrdselt, isegi mitte oma mõtetes – neist ei mõelda kui inimestest. „Meie praegused juhid on nõrgad – nad ei mõista, mis on inimlikkus, kuidas see toimib. Ja kuidas toimib inimlikkus üle maailma. Otsuseid tehakse ainult lühiajalist perspektiivi silmas pidades. Kuhu see meid viib?” Kokko kardab, et asjad võivad hullemaks minna, kui tuleb ette ökoloogiline lagi, kuna lõputult järjest rohkem tarbimine pole võimalik. „Meie poliitika on ehitatud üles kasvavale majandusele, mis ökoloogiliselt ei toimi pikas perspektiivis. Aga meie juhid ei näe pika aja taha. Ülemaailmsest vaatepunktist on oluline, kuidas me kohtleme inimesi, kui hästi me mõistame üleilmset olukorda ning kui hästi suudame sündmuseid ette näha. Me oleme osa toimuvatest sõdadest. Praegused juhid on lühinägelikud.”

Pakun koostegutsemise, mida Kokko kõike sööva, õigemini kõike kaubastava turuloogika vastu seisva vahendina näeb, näideteks internetiajastu vilju, nagu Facebook, mille kaudu saab luua kontakti inimestega olenemata nende asukohast planeedil, ja Airbnb, mis viib kokku peavarju vajava rännulise oma kodu pakkuva korteriomanikuga. Kokko neist näidetest ei vaimustu ning ütleb, et need võrgustikud on lühiajaliste vajaduste rahuldamiseks. Koos tegutsemise all peab ta silmas pikaajalist, aastakümneid kestvat koostööd mitmelt mandrilt pärit inimeste vahel. Neoliberalism rõhutab lühiajalisi lahendusi ja lühiajaliste vajaduste rahuldamist. Düstoopiast pääsemiseks peame otsima kestvaid lahendusi.