Piltide lugu on olnud kunsti- ja fotograafia ajaloos alati ka sõdade ja lahingute lugu, mis on täitnud monarhiate kõrgperioodil teatavaid propagandistlikke ja sümboolseid ülesandeid.

Kuningakodade, valitsejate ja autokraatide üheks lemmikžanriks on olnud heroilised lahingupildid, kus juhtmotiiviks on tagajalgadele tõusnud hobuse seljas vägesid juhatavad või mägesid ületavad ainuvalitsejad, nagu Jacques-Louis Davidi tuntud monumentaalmaalil „Bonaparte Alpe ületamas” (1801).

19. sajandi teises pooles uue formaadina esile kerkinud sõjafotograafia ja 20. sajandi uued kunstivoolud hakkasid aga sõda kui dehumaniseerivat tragöödiat otsustavalt alasti kiskuma. Aastatel 1853–1856 peetud Vene-Türgi sõda Krimmis oli üks esimesi, mida süstemaatiliselt pildistati, loomulikult tollele ajale kohase aeganõudva ja kohmaka tehnoloogiaga, mis ei lubanud olla otseselt sündmuste tulipunktis. Kuid Roger Fentoni, James Robertsoni ja teiste fotograafide vahendusel jõudsid avalikkuse ette siiski uudsed pildiseeriad, nagu Fentoni Sevastopoli all üles võetud „Valley of the Shadow of Death” (1855), kus tühjal maastikul vedelevad kahurikuulid. Krimmi sõjale järgnenud 160 aasta jooksul on nii kunstis kui ka fotograafias lisandunud fiktiivsete ja dokumentaalsete sõjakujutiste ritta sadu pilte ja filmikaadreid, mis on teatud põhjustel teiste hulgast esile tõusnud, olgu selleks siis Picasso Hispaania kodusõda kujutav maal „Guernica” (1937) või Robert Capa vastuoluline foto „The Falling Soldier” (1936) hukkuvast võitlejast samas sõjas, Otto Dixi grotesksed gaasimaskis sõdurid esimeses maailmasõjas, Sergei Eisensteini filmimontaaži revolutsioneerinud „Soomuslaev Potjomkin” (1925) või Francis Ford Coppola sõjapsühhoosi langemist kujutav „Tänapäeva apokalüpsis” (1979), rääkimata napalmirünnakutes põletada saanud vietnami lastest Huỳnh Công Úti Pulitzeri võitnud pildil „The Terror of War” (1972) või Lahesõja-järgsetest põlevatest Kuveidi naftaväljadest Werner Herzogi 1992. aasta dokumentaalis „Pimeduse õppetunnid”. 

Võltsi peal kasvanud

Piltide jõudu avaliku arvamuse mõjutaja, sündmusahelate katalüsaatori ja sõjavahendina ei saa alahinnata. Ukraina sõja ja Vene okupatsiooni kontekstis taas esile kerkinud võltsitud videote probleem polegi tegelikult midagi enamat kui „Soomuslaev Potjomkini” ja Stalini normaliseeritud retušeerimiskultuuri peal kasvanud ühiskonna peenem järglane. Diktaator Putin pole varjanud kunagi oma võltskujutiste lembust ega alfaisase imago avalikku ehitamist, nagu seda pole teinud ka tema kamraad Kim Jong-un, kes armastab mustas nahktagis ja päikeseprillidega rakette taevasse lasta. Kuigi palja ülakehaga pildid ratsutavast või jahti pidavast Putinist, mille eeskujuks on seesama monarhide töövihik, olid veel kümme aastat tagasi justkui naljakas meemimaterjal, siis praeguseks on seesama pilditööstus suutnud kontrollitud meediavälja tingimustes valdavale osale vene kodanikest lobotoomia teha ja naljakat pole seal enam midagi. Kujutistega manipuleerimine on üsna efektiivne ka 21. sajandil ja võiks arvata, et tulenevalt enamiku pea olematust tähelepanu- või faktikontrollivõimest toimib see pareminigi kui varem. Lisandunud on veel meie ajale sümptomaatiline nüanss, et kujutise tõesuse määramine on muutunud arvamuspõhiseks ja rahvasuu võibki sotsiaalmeedia vaidlustes omatahtsi kõike lavastuseks või võltsinguks tembeldada. See on omalaadi konspiratiivne deliirium, mis oleks kui loodud Unreal Engine’i ülirealistlikke maailmu loovas mängumootoris. 

Kujutistega manipuleerimine on üsna efektiivne ka 21. sajandil ja võiks arvata, et tulenevalt enamiku pea olematust tähelepanu- või faktikontrollivõimest toimib see pareminigi kui varem.

Kujutiste sõja olulisus 

Ometigi tahaks uskuda, et kui on üks sõda, kus Venemaa praegu ei võidutse, siis see on kujutiste sõda. Selleks on Vene sõjaväe apokalüptilise sõjapidamise tagajärjed ja nende jäädvustused nii tsiviilelanikkonna, fotograafide, operaatorite kui ka satelliidikujutiste vahendusel liiga füüsilised, reaalsed, absoluutselt kohutavad ja püsivad. Kujutiste sõja reaalne tagajärg on aga see, et venelased tapavad inimesi, kelle töö on pildistamine või filmimine. Ukraina fotograafi Maksim Levini, leedu dokumentaalfilmirežissööri Mantas Kvedaravičiuse, ameerika fotograafi ja filmitegija Brent Renaud’ jt tapmise või hukkamise taga selles sõjas on vene sõdurid. Ukraina fotograaf ja filmitegija Evgeniy Maloletka, kelle foto Mariupoli hävitatud sünnitushaiglast jõudis rahvusvahelisse meediasse, pääses ise Mariupolist ja tõenäolisest hukkamisest vaid tänu heale õnnele ja abile. Kuigi sõjaõuduste ja -kujutiste nägemise šokk teataval määral paratamatult taandub pika aja peale, on kujutised ometigi need, mis takistavad vaba maailma kodanikel liiga mugavalt oma tavaliste rutiinide juurde naasmist ja Ukrainas toimuvast n-ö mentaalselt eemaldumist. Ja naasta me ei saa. 

Lisaks sellele tulevad kujutiste ja narratiivide lahinguväljal appi kunstnikud ja aktivistid, kes suudavad tänu visuaal- ja protestiajaloo tundmisele ning dramaturgilistele ja lavastuslikele oskustele luua mõjuvaid aktsioone. Viimati näiteks 13. aprillil Vene saatkonna ees toimunu, kus paarkümmend verises aluspesus ja prügikoti pähe tõmmanud naist protestisid Vene sõdurite ukraina naiste ja laste suhtes toime pandud seksuaal- ja sõjakuritegude vastu. Vaid loetud tundidega jõudsid need pildid rahvusvaheliselt nii sotsiaal- kui ka tavameediasse. Seda jagas Instagramis ka Ukraina ametlik kanal @ukraine.ua. Sellistel piltidel on jõud ja need võivad mõjuda sõjaletargiasse vajuvatele inimestele kui erguti. Vene saatkond Tallinnas suutis muidugi, ainult neile jõukohases absurdivõtmes, toimunud demonstratsiooni oma Facebooki lehel russofoobiaks tembeldada. See tõestab, et pilte kardetakse!

Kujutiste sõja reaalne tagajärg on aga see, et venelased tapavad inimesi, kelle töö on pildistamine või filmimine.

Oma kullatud kabinetis mustas ülikonnas loivav Putin võib tuumakohvri ja paksu gaasikukruga veel pikalt väga paljudele inimestele kirjeldamatuid kannatusi põhjustada, kuid kujutiste sõjas on ta juba viiskümmend päeva rohelises T-särgis ringitormavale, magamata ja habetunud Volodõmõr Zelenskõile alla jäänud. Mitte et see meid langevate mürskude kontekstis kuidagi eriliselt rõõmustama peaks. Ometi tõotab see olla lihtsalt üks selle sõja õiglastest tagajärgedest ja oluline peatükk tulevases pildiajaloos.

Kui tahad end praeguse sõja foonil kujutiste kaudu harida, siis alusta näiteks režissöör Sergei Loznitsa filmide vaatamisest.