Okasroosikese Lossis saab 8. novembril näha seal residentuuris olnud Soome koreograafi ja etenduskunstniku Taneli Törmä ja tantsija Eleni Pieridesi tantsufilmi ja -etendust „Story of”. Loomeprotsessi kaasati hulk vabatahtlikke ja kunstnikke, kellelt saadud lugusid lossi atmosfääriga segades konstrueeritakse omapärane ekraani ja reaalelu piire sulandav kooslus. Helikujunduses oli abiks Liisi Altsaar.

Kuidas Okasroosikese Loss teid inspireeris? Kas lavastust ja filmi võib võtta kohaspetsiifiliste töödena?

Taneli: Jah, loss oli tõukeks, kuna tahtsime tabada hetki, mis sellest paigast tulenevad ja kutsuda sinna erinevaid inimesi, kes meile midagi edasi annaks. Taolistest hetkedest lavastus ja film koosnevadki.

Liisi: Lossis oli juba ootamas vana klaver, mis kõlas korraga ilusti ja kohutavalt, ka koori tõime lossi kohale ning neid inspireeris kaasama film, mis oli lossis üles võetud.

Millised on võimalused representeerida tantsu läbi kaamerasilma, kuidas suhtlevad video ja tantsija keha kui meedium?

Taneli: Tantsuvideoid tehes lähtun hetkest. Me ei plaaninud konkreetset liikumist ette, sest „see” ilmneb alles kaamera ees. Oluline on, et ka videot vaadates tajutaks tugevat kohalolu. Kohaloluga videos ja etenduses on huvitav mängida. Eesmärk on, et tants ei sööks ära filmi ja vastupidi.

Milline on heli suhe liikumisega?

Liisi: Osa muusikat oli enne liikumist olemas, võib-olla on liikumine siis helidest inspireeritud. Minu loodu sai tõuke üldisest energiast Taneli ja Eleni vahel. Eelmisel aastal, kui osalesin samuti ühes tantsuprojektis, oli seal palju improvisatsiooni ja märkasin, et kui mängisin tantsuga samaaegselt, tekkis mingi tühik, aga kui me üksteist ei vaadanud, sulasid kaks hoovust kokku – me tajusime üksteist seal ruumis nägemata ja seekord oli tunne sarnane. Mulle on oluline tabada inimeste või atmosfääri vibe’i. Ka nüüd näis mulle, et Taneli tajus lossi vibratsiooni, lugu oli seal juba olemas, ta lihtsalt püüdis selle kinni.

Taneli: Me ei määranud midagi ette kindlaks. Nii filmimise kui tantsuga on oluline olla tähelepanelik, tabada impulss, mille pakuvad koht ja hetk. Ütlesin Liisile, et ta võib teha, mida tahab, aga eesmärk oli selge: olla avatud ja leida lood.

Vabatahtlikud olid samuti lugudes ja interpretatsioonis vabad?

Taneli: Jah, loo osas olid vabad käed, töötoas palusime neil tunnikese improviseerida, kui ise filmisime, sest tahtsime panna neid kaamerat unustama, et neid meditatsioonile, retkele juhtida. Mõnede jaoks on sinna jõudmine kergem, mõnede jaoks raskem. Nii liiguti selleni, mida nad soovisid jagada, need lood olid väga mõjusad. Polegi tähtis, kas need on reaalsed, võib-olla nad mõtlesid need välja, aga see pole meie jaoks oluline.

Tööd on pigem abstraktsed, ilma konkreetse narratiivita, aga milline on kontekst? Mida võib oodata?

Taneli: Iga vaataja saab pärast panna kokku oma loo ja isiklikud seosed leida. Keegi mõtleb, et oleme paar, keegi teine võib hoopis muud leida. Mulle meeldib, kui pärast etendust saab sõpradega arutleda, mis oli tähtis ja mida öeldi. Meil polnud selget narratiivi, vabatahtlikega koos vaatasime filmitu läbi ja leidsime, et kõik on muutuv. Lugusid on palju, aga tegelaskujud on avatud: nad küll suhestuvad, aga see, mida näha, on vaatajapoolne vabadus. Me oleme algusest peale seadnud eesmärgiks kasutada kiirendusega montaaži – kõike tegime filmimisel kordi aeglasemalt, pärast töötlust tundub tegevus aga normaalne, mis lisab erilise efekti ka tegelaskujudele. Teadsime, et tahame tempoga mängida.

Liisi: Me mängisime ka heli puhul tempoga.

Taneli: Jah, proovisime teha kiiresti ja väga aeglaselt.

Liisi: Kui kiirust muudeti videos, siis kiirenes ka tervik, aga kui muudeti muusikat, tundus see aeglustavat.

Taneli: Tahtsime Eleniga luua ajatut ruumi, kus publik ei saaks vahet teha, kas tegevus toimub 200 aastat tagasi või praegu. Seal on mitmeid reaalajas hetki, aga vaatajal tekib ka küsimus, mis on aeglustatud, mis kiirendatud, millises ajatsoonis nad asuvad.

Miline on aja roll su loomes üleüldiselt?

Taneli: Mu varasemad projektid on sellega tegelenud. Mõned mu töödest on väga aeglased, sest ma tahan leida viise, kuidas olla aeglane, ilma, et vaataja huvi kaoks. Ma katsetan sellega, kas aega saab peatada või venitada.

Liisi: Aga oled sa mõelnud, et aega polegi?

Taneli: Hmm..ei! (üldine naer)

Võib-olla aeg on suhteline?

Taneli, Liisi: Jah, võib olla.

Mida kogetust tulevikku kaasa võtate?

Taneli: Ma olen nüüdseks mõistnud, et on tore töötada muutuva tiimiga, siis saabki lasta end hetkel juhtida. See, kus sina ja teised oma eluga parajasti asute, avab uusi uksi, mis kasti piires mõeldes märkamata jääksid.

Liisi: Sa ei pea kõike praegu teadma.

Taneli: Jaa, lugu võib praegugi muutuda, kui leian mingi võtme. Ma ei mõtle, et etendus tuleb selline ja punkt, nüüd teen selle valmis, vaid tahan säilitada vabaduse. Ehk kohtan laupäeval (laupäeval viib Taneli Okasroosikeses läbi töötoa – I.V.) toredaid tantsijaid, lugusid, mida kasutada.

See on pidev otsing?

Taneli: Just.

Liisi: Mina sain kinnitust, et tuleb lihtsalt teha. Ja kindlasti tahan ma veel seda klaverit kasutada, selle kõla oli nii kaunis!

Kas etendus pakub publikule võimalust mõtiskleda ümbruse ja maailma üle või mõjutab emotsionaalselt?

Taneli: Kindlasti võib tunda meditatiivsust, aga tükk ei seisne ainult selles. Loodame, et publik peegeldab impulsse vastu, et see paneb neid mõtlema enda üle, suhete üle inimeste vahel, tuginedes filmis ja lavastuses pakutule. Mis meid ühendab – see mind huvitabki. Vaataja tajub, et ekraan on eemal ja tal on turvaline, aga väikeste detailide abil tahan tekitada tunde, et kõik ekraanil nähtav toimub samaaegselt ruumis ja et publik osaleb. Ma küll ei pane publikut tegutsema, nad ei pea kartma (naerdes), aga nad võivad avada oma meeled.

Liisi: Sa rääkisid impulsi andmisest, aga eeletendust näinuna ütlen, et see oli rohkem emotsionaalne sündmus. Kui suudame publikule pakkuda kas või paar sekundit emotsionaalset kogemust, on etendus korda läinud.

„Story of”
Tantsufilm ja etendus
Tantsufilmi autorid: Taneli Törmä (Location X) ja Eleni Pierides
Etendus: Taneli Törmä
Möödujad: Steve Vanoni, Ebe Nõmberg, Erika Guldkepp, Liisi Altsaar, TLÜ Kammerkoor ja kohalikud vabatahtlikud.
Etendused 8. ja 9. novembril 2013 Okasroosikese Lossi mustas saalis.