Ele Arder kirjutab tantsuõppest karantiinitingimustes ning ühest selles olukorras sündinud lühifilmist.

Kui tihti me mõistame, et elame ajalooliselt märkimisväärsel ajal? Et kogeme asju, mida hiljem teatava põnevuse ja nostalgianoodiga meenutame? Praegune pandeemialaine on selles osas päris eriline: juba päris eriolukorra väljakuulutamise alguses saatsid ERM ja Eesti Kirjandusmuuseum üleskutse muljed üles tähendada ja mäluasutustesse hoiule anda. Kus olid sina, kui koroonapandeemia maailma halvas? Tõesti, see ajalooline sündmus on juba kujunenud märkimisväärseks nii elu-olu mõttes kui ka kultuurilisel tasandil ning aina rohkem luuakse muusikat, kirjutatakse, väljendatakse end kehas ja sõnas nõnda, et looming kannab endas ka pandeemia pitseri jälge. Tundub, et päris omamoodi erilises olukorras on aga loomealade õppurid. Tallinna Ülikooli BFMi koreograafiatudengid läksid võimaluste kohaselt distantsõppele üle nagu kõik teisedki, aga kuidas õppida videosilla teel sellist vahetut ja kontaktset meistriõpet nagu tantsukunst?

Õppekava kuraator Oksana Tralla kinnitab, et tantsuõpe distantsilt on täiesti võimalik: „Kuna liikumisvabadus oli piiratud, saime sukelduda sügavamale teooriasse ja ajalukku. Paljud teoreetilised ja loovpraktilised ained olid pandud sellel semestril ristuma, mis võimaldas tudengitel analüüsida ja katsetada tuntud koreograafide ja tantsijate käekirju ning loomemeetodeid. Kriisiolukord pani proovile individuaaltöö oskused, ajaplaneerimise ja kohanemisvõime ning piiras tunduvalt meeskonnatöö võimalusi.”

Üheks distantsõppesse ümber kolinud ülesandeks oli koreograafia üliõpilastel ühe tänapäeva keskeuroopa mõjukama koreograafi Anna Teresa De Keersmaekeri loomingulise käekirjaga tutvumine ja selle tõlgendamine. Teoseks, millega tudengid lähemalt tutvuma hakkasid, sai valitud Keersmaekeri „Rosas danst Rosas” koreograafia. „Protsessi oli kaasatud ka tantsukunstnik Ruta Ronja Pakalne, kes on Anna Teresa De Keersmaekeriga isiklikult kokku puutunud ning tema rajatud koolis (P.A.R.T.S.) õppinud, seega oskas ta koreograafi käekirja sügavamalt analüüsida ja edasi anda,” selgitab Tralla. Vahetult pärast „Rosas danst Rosas” materjali omandamist kuulutati Eestis välja eriolukord ning koolid pandi kinni. „Kuna tegemist on tuntud tööga, mis ei vaja palju liikumisruumi, tegi koreograaf avaliku üleskutse originaalkoreograafia isiklikuks tõlgendamiseks ja levitamiseks.” Tralla andis tudengitele ülesandeks leida enda jaoks sobiv lähenemisnurk interpretatsiooniks. „Analüüsisime katsetusi Zoomis toimuvates tundides ja tegime arendusettepanekuid, mille käigus sündis üheksa väga omanäolist tööd, millest ühte saab nimetada lausa tantsufilmiks.”

Ülesandepüstitusest sündinud tantsufilmi üks autoritest Anastassia Massalova selgitab kunstniku vajadust selle järele, et publik tema loominguga suhestuda oskaks: „Kunstnik otsib seda, mis kõnetab teda ning loob midagi, mis kõnetaks teist inimest. Paljude teoste „sihtgrupid” piirduvad kunstniku mõttekaaslastega või väikese inimeste hulgaga – nendega, kes on kogenud midagi sarnast. Kõik üleilmsed kriisiolukorrad, nagu praegune pandeemia või näiteks maailmasõda, asetavad inimesed ühisesse konteksti. Nendes olukordades saadud teadmised ja kogemused ühendavad inimesi ning muudavad nende elud sarnasemaks, mis omakorda loob palju rohkem võimalusi suhestumiseks.”

Ent siiski ei olnud koroonaviirus ja maailma halvav pandeemia töö peamiseks teemaks ning maailma olukorra kajastamine selle töö eesmärgiks. „Inspiratsioon tuli Anna Teresa de Keersmaekeri koreograafiast, mille tahtsin paigutada huvitavasse ruumilisse konteksti,” selgitab Massalova, kes esitab videos koreograafiat inimtühjas liinibussis. Mõte tuli autoril tänu sellele, et ta ema töötab bussifirmas. „Huvitav oli seletada inimestele, kes ei puutu eriti tihti sellist tüüpi loominguliste töödega kokku, mis on selle töö iva ning mida huvitavat ma „selles bussis” leidsin, kuid minu jaoks ei olnud need isegi küsimused,” oli Massalova enesekindel. „Sain loa suhteliselt kiiresti, kuid mõnede piirangutega, millega pidime filmimisel arvestama. Enne filmimist võtsin igaks juhuks kaasa maski mõttega, et äkki läheb tarvis, sellega voolas koroonaviiruse teema meie töö sisse,” avab autor video võtmesümboli kasutuse tagamaid.

Filmimisprotsess kirjeldab Massalova kui intuitiivset, sest tegijatel ei olnud sellekohaseid varasemaid kogemusi. Teos valmis kahe võttepäevaga ning kokku veedeti bussis aega umbes 6-7 tundi. Filmimiseks kasutati telefone ning lisaks loomulikule valgusele said kasutust ka bussivalgustid ja telefonide taskulambid. Massalova tunnistab, et kogemus oli väga õpetlik: „Praegu tagasi vaadates on selge, kuidas tegelikult ei peaks filmimisele lähenema. Järgmine kord oleme palju targemad, teeme kõvasti rohkem tööd just ettevalmistuse ajal ning tegeleme rohkem tehnilise poolega.” Lõppviimistluseks kutsutigi appi BFMi audiovisuaalses valdkonnas õppiv tudeng, kes nõustus monteerimisel nõu ja jõuga abiks olema. Koostöö näitas kõigile osapooltele, et tulekski leida rohkem võimalusi selleks, et luua tulevikus professionaalsemaid töid koos.