Võiks ju oletada, et tants ei ole miski, mida ohtlikuks pidada. Ometi seostub tantsimine paljudes riikides keeruliste regulatsioonide ja seadustega, mis seda sugugi niisama lihtsaks ei tee.

Niklas Fransson, tõlkis Mariliis Mõttus

On sind kunagi tantsimise pärast restoranist välja visatud? Või oled sa olnud kontserdil, kus politsei sul tantsimise lõpetada palub? Tantsimine ükskõik kus, kuidas või millal ei ole Põhjamaades siiski lubatud. Miks see nii on ja kuidas on see õigusaktidega tegelikult reguleeritud?

Selleks et avalikus kohas tantsida, on Põhjamaades vaja luba. Ebaseaduslik ei ole mitte tantsimine ise, vaid selleks vajalike tingimuste loomine ja ettevalmistamine. Seaduse järgi on igasugune tantsimine organiseeritud; sellist asja nagu spontaanne tants pole olemas. Kui keegi tantsima hakkab, tuleb ürituse korraldajal paluda tal lahkuda, kuna tantsimise võimaldamise korral on tegemist õigusrikkumisega. Seaduse järgi on seega ürituse korraldajal kohustus takistada inimestel avalikus kohas tantsimist. Põhjamaades tuleb hankida kõigepealt politsei käest avalikus kohas tantsimist võimaldav luba, mõningatel juhtudel on vajalik lisaks ka kohaliku omavalitsuse nõusolek.

Kui sa mõnes avalikus asutuses ilma vastava loata tantsima hakkad, võib koha omaniku avaliku korra rikkumise eest vastutusele võtta. See kehtib nii poodides, raamatukogudes ja kirikutes kui ka baarides, klubides ja restoranides. Isegi kui asutusel või ettevõttel on õigus mängida valju muusikat või serveerida alkoholi, peab tantsimise jaoks olema eraldi luba. Taolisi nõudmisi ei kohta mitte ainult Põhjamaades, vaid ka sellistes suurtes metropolides nagu London, Pariis ja New York. Islandil ei või klubid lubada alasti tantsu või striptiisi esitamist.

Põhjamaad ei ole ainsad riigid, kus piiratakse seadustega, millal, kus ja kuidas inimesed tantsida võivad – USAs olid mitmed kohalikul tasandil tantsimisele kehtestatud piirangud inspiratsiooniks 80ndate kassahitile „Footloose”, millest loodi 2011. aastal uusversioon. Film räägib noormehest, kes kolib väikelinna, kus tantsimine on keelatud ning noortel pingsalt silma peal hoitakse. Loo järgi valmis ka 2007. ja 2008. aastal Rootsis etendunud muusikal.

Jaapanis on enamikus peopaikades pärast südaööd tantsimine ebaseaduslik ning tantsuloaga lõbustusasutused peavad sulgema oma uksed kella üheks öösel. See seadus on kehtinud juba kümnendeid, kuid alates 2012. aastast on hakatud selle täitmist rangemalt kontrollima. Sellega seoses on muutunud ööklubides tavaliseks korrapärased politseireidid. Mõnes riigis on reeglid aga veelgi karmimad. Iraanis ning teistes maades, kus kehtib karm šariaat, ei tohi näiteks mehed ja naised koos tantsida. Enamgi veel, teatud juhtudel on avalikes kohtades tantsimine naistele rangelt keelatud. Selle keelu eiramine võib tuua kaasa tõeliselt karmid karistused ning viia mõnes piirkonnas isegi äärmuslaste rünnakuteni. 2009. aastal tappis Taliban Mingoras Pakistanis naistantsija, misjärel rühmituse liider tegi avalduse, et kõik naised, kes tantsimisega silma peaksid jääma, tapetakse ükshaaval.

Ette tuleb ka olukordi, kus Põhjamaades keelustatakse või tsenseeritakse poliitilistel põhjustel teatud tantsulise väljenduse vorme. 2013. aasta sügisel valmistas rootsi koreograaf Dorte Olesen ette tantsuetendust Siberis, milles osalesid rootsi ja vene noored. Projekt jäi ära, kuna kardeti, et ettevõtmist võidakse tõlgendada Venemaa geivastaste seaduste taustal kui homoseksuaalset propagandat. 2011. aasta kevadel tühistati viimasel minutil Stockholmi Kulturhusetis toimuma pidanud Celebration of Womanhoodi festival, kuna üks publiku hulgas viibinud inimene väljendas peaproovi ajal rahulolematust fakti üle, et ühes lavastuses saatis muusika katkendeid koraanist.

Siiski on ka neid, kes ühiskondlikele reeglitele vastu astuvad ja oma tantsimisõigust maksma püüavad panna. Alates 2007. aastast on Rootsi parlamendi liikmed üritanud läbi suruda baaridele kehtiva tantsimisloa nõude kaotamist ei rohkem ega vähem kui 17 korral. Siiamaani on kõik katsed tagasi lükatud põhjusel, et loanõude tühistamine võib tuua kaasa avaliku korra rikkumisi ja turvalisusega seotud riske, näiteks kaklusi ning häireid liikluses. Aeg-ajalt korraldavad inimesed meeleavaldusi, et rõhutada oma vaba tantsimise õigust. Viimastel aastatel on neid toimunud Stockholmis, Frankfurdis ja Washingtonis. Meeleavaldused, millega püütakse saavutada läbi tantsu muid poliitilisi eesmärke, on veelgi tavalisemad – sellised demonstratsioonid on leidnud aset näiteks Bergenis (puhta õhu eest), Malmös (inimõiguste eest), New Yorgis (vägivalla vastu) ja Santiagos (haridusreformi tõttu).

Miks nähakse tantsimist nii provokatiivsena? Kust tuleb vajadus seaduste järele, mis reguleerivad, kuidas võib tantsida? 2012. aastal Stockholmi külastades märkis ameerika tantsija Deborah Hay: „Tants on minu poliitilise aktivismi vorm. Asi pole selles, kuidas ma tantsin või miks ma tantsin, loeb see, et ma tantsin.” Kas tants on siis iseenesest poliitiline?

Koos ühiskonna ja inimeste muutumisega teiseneb ka meie nägemus tantsust ja selle rollist. Eelmisele sajandile tagasi vaadates võime näha, et vastu võeti mitmeid seadusi, mis takistasid tantsimist. Näiteks enne 1973. aastat oli Taanis seadusevastane, kui mehed avalikus kohas koos tantsisid. Ajalooliselt on läänemaailmas olnud perioode, mil tantsu vaadeldi kui midagi, mis viib narkootikumide tarbimise, seksi või vägivallani ning millest noored enda heaolu nimel hoiduma peaksid.

Leidub ka juhtumeid, kus sunnitakse tantsima. Selle üheks näiteks on Põhjamaade põhikoolid. Kõik Rootsi elanikud on kohustatud läbima seaduse järgi vähemalt üheksaklassilise haridustee. Põhikooli õppekavas on tants üheks põhiaineks spordi ja tervise õppesuunas. Praktikas on tantsimine seega Rootsi koolilastele kohustuslik. Tantsutunnid tuleb kindlasti läbida ka Taani ja Norra haridussüsteemi kohaselt. Soomes on tantsimist küll õppekavas mainitud, kuid suurt rõhku sellele ei panda.

Veel ühe näite selle kohta, kuidas riik on tantsimise kohustuslikuks teinud, võib leida Inglismaalt. Mõnes programmis, mille eesmärgiks oli noorte seaduserikkujate käitumise parandamine, suunati nad vangla või ühiskondlikult kasuliku töö asemel hoopis tantsima. Noorukid pidid osalema kolme kuu pikkustes programmides, millega kaasnesid esinemised ning koolilastele tantsu õpetamine. Neile, kes seda ei läbinud, määras kohus uue karistuse. Edukalt lõpetanute puhul võis märgata positiivset mõju ning vähenenud kalduvust uuesti kuritegelikule teele sattuda.

Põhjamaades taolisi karistusmeetmeid kasutatud pole, kuid Rootsi kohtutes on vaidlustatud õpilase õppekavajärgset tantsimiskohustust. 2012.–2013. aastal jõudis kohtusse kolm juhtumit, kus Pajalast pärit tüdrukud endile kooli tantsutunnist vabastust palusid, kuna see olevat vastuolus nende usuliste tõekspidamistega. Kool ei nõustunud vabastust andma, väites, et sel juhul ei ole õpilastel võimalik nõuetekohaselt spordi ja tervise õppesuunda täita. Halduskohtu otsus, mis andis õiguse koolile, vaidlustati apellatsioonikohtus ning seal jäeti õigus viimaks tüdrukutele.

Need kohtu langetatud otsused koolis tantsu õppimise kohta on huvitavad mitmel põhjusel, mille üle arutlemine siia artiklisse ära ei mahu, küll aga väärib üks kohtu järeldus kindlasti esiletoomist. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt anti tüdrukutele luba tantsutundides mitte käia, kuna igaühel peab olema võimalus näidata oma muusika järgi liikumise oskusi ka mõnel teisel moel kui tantsides. Kohus otsustas seega, et muusika järgi võib liikuda ka viisil, mis ei ole tants. See on otseses vastuolus ettekirjutusega, mis nõuab Rootsi baaridelt ja restoranidelt tantsuluba ja mille kohaselt on igasugune muusika järgi liikumine tantsimine. Ehk teisisõnu loetakse üht ja sama muusika saatel liikumise viisi ühel juhul tantsuks, kuid teisel mitte – see oleneb kohast, kus seda tehakse; siinkohal restoran versus kool. Kõigis Põhjamaades puudub tantsu puudutavate seaduste puhul definitsioon, mis on tants või mis sellena arvesse läheb.

Isegi kui tants on Põhjamaades paljudes kohtades keelatud, ei ole tantsimine täiesti ebaseaduslik ega midagi sellist, mille eest süüdi võib mõista. Tänapäeval peaks olema enamikul avalikel kohtadel ja asutustel võimalik tantsuluba saada. Nii et milleks kõik need keerulised regulatsioonid? Kas tants on meie turvalisusele tõesti nii suureks ohuks?

Artikkel valmis keðja Writing Movementi projekti raames Euroopa Liidu kultuuriprogrammi ja Põhjamaade kultuuripunkti toetusel.