Skandinaavias leiba teeninud Eesti Kalevipojad on juba praegu paljude oma kolleegide töökeskkonda ohutumaks muutnud. Nende kogemuse tõttu on teisenemas arusaam normaalsest töönädala pikkusest, aga ka perekondlikest rollijaotustest.

Töö on eestlaste üks peamistest identiteedimarkeritest. Töö on vähemalt varem defineerinud seda, kes me oleme; pannud paika, milline on meie elurütm ning mida saame endale lubada. Antropoloogid Jeff Hearn ja Keith Pringle on kirjutanud[1], kuidas töö on kõikide elumustrite muutmise alus. Eesti on tulnud sotsialistlikust süsteemist vabasse turumajandusse, teinud läbi kauboikapitalismi ajastu ning vaadanud mitme kümnendi jooksul imetlevalt Põhjamaid, mille heaoluühiskond on olnud kättesaamatu unistus. Selle 30 aasta jooksul on toimunud töökultuuris mitmed edasiminekud, millest nii mõnigi on globaalse rände kõrvalnähtus.

Nõudlikud tagasirändajad 

Alates taasiseseisvumisest on Eestil olnud aktiivne väljaränne lähedastesse lääneriikidesse: 1990ndatel Rootsi, 2000ndatel Soome, viimase kümne aasta jooksul on olnud väljarände eesotsas ka Norra. Üks levinud märksõna, mida välismaal elanud ja töötanud eestlased oma kogemuste kirjeldamiseks kasutavad, on „inimkeskne”. Eestlased on tundnud välismaal töötades, et nende panusest hoolitakse, et töötaja on tähtis nii töökollektiivi, ettevõtja kui ka riigi jaoks ning et tema hoidmiseks tehakse kõik võimalik. 2016. aastast on tagasiränne Eestisse hoogu juurde saanud ning naastes võetakse kaasa ka välismaalt saadud oskused ja kogemused. Tagasirändajad mainivad tihti, et nad sooviksid, et eestlased võtaksid nende kogemusi avatumalt kuulda. Nii mõnigi kord on tagasi Eestisse tulnud tippspetsialist jäänud töökonkursilt välja või tema teadmisi on pisendatud väitega, et Eestis pole kellelgi aega töötajaid poputada. Välismaal töötanud eestlasi kujutavad tööandjad kui kergema eluga harjunuid, kes on teeninud suurt raha ega oska enam tööd rügada nagu kohalikud eestlased.

Eestlased on tundnud välismaal töötades, et nende panusest hoolitakse, et töötaja on tähtis nii töökollektiivi, ettevõtja kui ka riigi jaoks ning et tema hoidmiseks tehakse kõik võimalik.

Tõepoolest, tagasitulek Eesti tööturule ei ole kerge. Meil on siiani mitmeid Ida-Euroopa siirdeühiskonnale omaseid taakasid: tutvused kaaluvad üles kompetentsi, tähtajad on kiireloomulised ning tööturul osalejate suurim eesmärk on soov teenida. Töökultuur on säilenõtke ja muutub aeglaselt. Just seetõttu on välismaalt tulevad eestlased kõige olulisemad suunanäitajad. Ühelt poolt on nad omad – tuttavad eestlase olemuse, keele ja kommetega –, teisalt aga maailma näinud ning oskavad tahta paremat kui 60-tunnised ilma puhkuseta töönädalad või aastate viisi ilma inimlike töötingimusteta rabamist. Just nemad saavad tutvustada uut normaalsust ja nõuda töötajate positsioonilt ettevõtluse hoolivamaks muutumist. Nii võime näiteks näha, et Soomes töötanud mehed on märksa teadlikumad ohutusnõuetest ja teavad oma õigusi seoses vanemahüvitise ning puhkusepäevadega.

Alates 2016. aastast on majanduskriisijärgne tagasiränne kasvanud ja välismaise töökogemusega eestlaste osakaal tööturul suurenenud. Rahvusvahelise kogemusega spetsialisti häält on kuulda ja teistsuguse töökultuuriga tuttavate inimeste hulk on piisav, et algatada muutusi ka koduriigis. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringud näitavad samuti, et viimaste aastate jooksul on paljudes meestekesksetes sektorites, nagu ehitus ja transport, muutunud märksa levinumaks ohutusnõuetest kinnipidamine, turvavestide ja terasninaga kingade kandmine ning ka puhkuste väljavõtmine. Muutused on kindlasti pikaajalised. Eestis oleme sellega alles algfaasis ja peame veel õppima heaoluriikide töökultuuri mitmeid aspekte, nagu horisontaalsem juhtimine või töötajate kaasamine otsustusprotsessidesse. 

Palgavaesusest mõtteka ajaveetmise juurde

Nõukogude Liidu lagunemise järel on olnud üks suurimatest väljakutsetest töötuse ja vaesuse vähendamine. Eesti tööturgu on iseloomustanud pikalt palgavaesus – on sektorid, kus inimesed töötavad täistööajaga, kuid ei saa lubada endale eluks vajaminevat. See on olnud üks põhjus, miks eestlased on näinud lahendust töörändes lähedastesse heaoluriikidesse. Ka intervjuudest tuleb välja, et mineku põhjused on seotud suurema töötasuga. Kui aga heidame pilgu teise riiki jäämise põhjustele, on pilt palju kirjum. Eestlased jäävad töökohariiki, sest seal on turvalisem, seal on paremad võimalused eneseteostuseks ja riik panustab sealsete inimeste heaolutundesse. Eesti seadis endale 2005. aastal kinnitatud arengukava „Säästev Eesti” järgi samuti eesmärgiks inimeste heaolu kasvatada, sh olid olulised kolm komponenti: sissetulek, turvalisus ja elu atraktiivsus.

Eestlased jäävad töökohariiki, sest seal on turvalisem, seal on paremad võimalused eneseteostuseks ja riik panustab sealsete inimeste heaolutundesse.

Tööelu muutustest lähtuvalt on huvitav just kolmas aspekt, mis nihutab fookuse sissetulekult eneseteostusele ja mõttekale ajakasutusele ning mida hinnatakse töönädala pikkuse, tööga rahulolu ja arendavate võimaluste põhjal. Need kõik on punktid, mida Eestist välja rännanud inimesed mainivad ka oma kogemuslugudes – tähtis pole mitte ainult tööd teha, vaid ka hästi elada.

Näeme, et muutused töökultuuris on jõudnud arengudokumentidest ka pärisellu. Antropoloogina olen märganud, et muutunud on see, mida täiskasvanud ootavad töörütmilt, ja värbamistel küsitakse üha rohkem paindlike võimaluste ning kaugtöö kohta. Sellisel väiksel riigil nagu Eesti on paindlikest töötegemisviisidest ainult võita. Tulevikus võiks olla mõeldav kaugtöö paralleelselt kahes riigis, mis hoiab inimesi jätkuvalt kodukohaga seotuna ja annab põhjuse välismaal veedetud aja järel jälle tagasi tulla.

Töö muudab peremustreid

Töökultuuri muutused ei jää ainult töökohakeskseks, vaid nendel on laiem mõju ka teistele eluvaldkondadele. Viimased kümme aastat olen keskendunud Eesti ja Soome vahelise pendeltöö uurimisele. Eestis on tavapärane, et pendeltöö valib just pereisa – just tema tunnetab soorollipõhist vajadust vastutada pere sissetuleku eest ning tema õlul on kohustus pakkuda oma lastele ja naisele natukene paremat elu, kui oli võimalik varasemal põlvkonnal.

Soomes töötanud mehed on märksa teadlikumad ohutusnõuetest ja teavad oma õigusi seoses vanemahüvitise ning puhkusepäevadega.

Kuigi Soome tööle lükkab traditsiooniline rollimuster, on peagi näha, et peresisesed võimudünaamikad hakkavad muutuma. Ühe partneri Soomes töötamine toob kaasa ebatavalise töörütmi, kus pere ei ole koos mitte argipäevaõhtuti ja nädalavahetustel, vaid paarinädalaste vahedega nädala kaupa. Oma välitööde ajal olen märganud, et pendeltöötajatega peredes võetakse koosolemiseks aega: puhkusepäevi planeeritakse ette, koosolemisse investeeritakse nii raha kui ka aega ning laste kasvatamisega seotud kohustusi üritatakse jagada võrdsemalt. Nii võib pereisast saada vabadel päevadel lasteaiakasvataja ning varasemast pereemast kodune perepea. Pendeltööga kaasnevad peredele mitmed uued väljakutsed, aga ilmselge on, et senised peremustrid muutuvad.

Kui tahame suurendada ühiskonna õnnetaset, siis peame muutma seda, kuidas inimesed tööd teevad. Praegune aeg pakub rohkelt võimalusi katsetamiseks, milline võiks olla ideaalne töö ja vaba aja tasakaal ning mis on meie ootused tööandjale ja riigi loodavatele tugistruktuuridele. Eesti töökultuuri kujundamisel võiksid olla seejuures eeskujuks teiste riikide läbiproovitud praktikad.

[1] Hearn, J.; Pringle, K. 2006. Men, masculinities and children: some European perspectives. – Critical Social Policy, nr 2 (26), lk 365–389.

Keiu Telve on antropoloog, Vabamu juht ja Rakendusliku Antropoloogia Keskuse üks asutajatest. Ta uuris oma doktoritöös Eesti ja Soome vahelist pendelrännet.

Taavi Pint on Jõgevalt pärit noormees, keda on alati huvitanud disain ja kunst. Ta on lõpetanud Tartu kunstikoolis trükimeedia kujundaja/küljendaja eriala.