Joovastav mesijutt lõputust majanduskasvust on suigutanud inimkonna pohmelusse, millest ärkamise asemel tahaksid paljud hoopis muusikat valjemaks keerata, sest inimtekkelise kliimamuutuse tagajärgedega tegelemine tundub üle jõu käiva väljakutsena.

Kuidas reageerib tavaline inimene puuküttega kodus sellele, kui öösel keset kõige magusamat und hakkab tööle suitsu- või vingugaasianduri alarm. Voodis teki all on soe, väljas külm ja pime, suitsulõhna pole ehk veel tunda, leeke pole näha. Sellegipoolest teame, et suitsuving on eluohtlik, ilma et seda isegi märkaksime. Teame, kui kiiresti võib tuli levida ning leegid kasvada. Vaevalt me voodisse jääme, anduri välja lülitame ja/või südamerahus edasi magame. Vaevalt peame seda valealarmiks või jääme lootma naabritele. Kõik ellujäämisinstinktid ärgitaksid meid suure tõenäosusega kohe ratsionaalselt (või ka irratsionaalselt) tegutsema.

Rootsist pärit 16-aastasel Greta Thunbergil on õigus, kui ta väidab, et „globaalset suitsuandurit” on aastakümneid järjepidevalt ignoreeritud. Nagu väike poiss rahva hulgas Hans Christian Anderseni muinasjutus paljast keisrist, söandab ka Greta välja öelda, et maja juba põleb: „I want you to panic.” Kui arvestada järjest enam kogunevaid tõendeid selle kohta (kas 97% teadlastest piisab?), et kliima soojenemine on vähemalt osaliselt inimtegevuse põhjustatud ja seega ka inimtegevusega pidurdatav, ning seda, et kliimamuutuste paneeli (IPCC) viimase analüüsi põhjal on meil jäänud vaid 12 aastat, et vältida maja täielikku mahapõlemist, oleks aeg end kiiremas korras voodist välja ajada.

Tarbimispeo süütud kannatajad

Öeldakse, et igal kultuuril on oma müüdid. Meie oma on kahtlemata näiliselt lõputu majanduskasv ning sellega kaasnev (või ka sellele eelnev) tarbimisralli. Tööstustsivilisatsiooni senine mõõdutundetu pummelung, mille mastaap on avaldumas alles nüüd, nn globaalpohmeluse faasis, ei saa enam lõputult jätkuda. Samas, kes meist tahaks tõele näkku vaadata, kui see on valus ja ebamugav? Kenneth Boulding on USA kongressi ees öelnud: „Igaüks, kes usub, et eksponentsiaalne majanduskasv saab igavesti jätkuda piiratud (ressurssidega) planeedil, on kas hullumeelne või majandusteadlane.” Kui paljud meist üldse usuvad, et majandus peab (ja jääbki) lõputult kasvama?

Paraku meie tarbimispeo hind järjest kallineb. Tööstustsivilisatsiooni väline edulugu ning tarbimismantra ei püsi ainult loodus(ressurssid)e, vaid ka teiste inimeste ekspluateerimisel. Just need, kes on kliimamuutuste põhjust(amis)es kõige vähem süüdi, kannatavad paradoksaalsel kombel nende tagajärgede tõttu kõige enam (see väide ei piirdu muuhulgas ainult inimestega, vaid hõlmab ka teisi liike ning tulevasi põlvkondi). Euroopa Liit vastutab näiteks ajalooliselt 40% CO₂ (süsinikdioksiidi) heitkoguste eest (vrd India 2% eest). Praeguste kliimamuutuste tagajärjel kannatavad ELi riigid aga vaid 8% kogu sotsiaalsest kahjust, samas kui India kanda jääb 16%[2]. Siit pärineb ka nn ökovõla (ecological debt) mõiste, mille järgi on tööstusriigid aastasadu arenguriikide arvelt loodusvarasid tarbinud ning heitmeid tekitanud.

Rebecca Solnit on väitnud, et kliimamuutuste põhjustamine on vägivald. Süüria kodusõjale eelnes 5–6 aastat kestnud ennenägematu põud, mis oli suure tõenäosusega vähemalt osaliselt inimtegevusest tingitud kliima soojenemise tagajärg. Ida-Virumaal põeb iga viies laps astmat, mida seostatakse põlevkivi kaevandamisega[6]. Meie enda lapselapsed kogevad loodusjõude tulevikus hoopis teisiti kui meie, arvestades, et kliimamuutused hakkavad avaldama mõju ka Eestis. Selles väljendubki „kliima ebaõiglusest” tingitud vägivald. Niisiis seisame eetilise valiku ees: kas aktsepteerime vägivalda või võtame selle suhtes midagi ette?

Paraku toetab meid ümbritsev reaalsus (massimeedia, tööstus, valdav osa poliitikutest) just vastupidist suhtumist. Keerame muusika kõvemaks ja tantsime aga edasi – homme tulgu või veeuputus. Kui ühiskond seab eeskujuks rohkema tarbimise ning pidu on veel täies hoos, siis kes see ikka soovib olla pidur ning kõigi tuju ära rikkuda. Tarbijatena võime küll eelistada regionaalsemaid mahetooteid või rohelisemaid brände, aga paraku on riik see, kellel lasub vastutus saata peolised koju enne, kui on liiga hilja – rahvusvaheliselt ei ole aga suudetud astuda seni piisavalt tõsiseltvõetavaid samme, et kliimakaitse meetmeid tõhusalt ellu viia.

Kahepalgeline poliitika

Kyōto protokolli vastuvõtmisest on möödas üle 25 aasta, kuid globaalses mastaabis ei ole kasvuhoonegaaside heitkoguste hulk mitte langenud, vaid, vastupidi, see on hoopis järsult suurenenud. Arenenud riigid (sh EL) ei ole oma heitkoguseid vastavalt ettenähtud määradele langetanud (või on hoopiski Pariisi kliimaleppest väljunud).

Saksamaa on suurepärane näide sellest, kuidas riik, mis on maailma suurim pruunsöe tootja (pruunsüsi on omakorda üks enim reostavaid fossiilkütuseid ning sellel baseerub hetkeseisuga 25% Saksamaa elektritoodangust), esitleb ennast jätkuvalt rohelisele energiale ülemineku musternäidisena. Reaalpoliitikas on Saksamaa loobunud koguni iseendale püstitatud 2020. aasta kliimapoliitilistest eesmärkidest.

Nõnda tekibki paratamatult küsimus, et kui iseendale püstitatud eesmärke ei täida isegi üks maailma rikkaim, tugeva majanduse ning kõrgtehnoloogiaga riik, siis kuidas (või miks) peaksime uskuma seda, et samad poliitikud, kes Pariisis joovastunult kliimaleppe vastu võtsid, ettenähtud meetmed suurtöösturite ja fossiilkütuste investorite huvisid eirates reaalselt ka teoks teevad. Kuna enamik globaalse soojenemise mastaapsetest järelnähtudest ei avaldu siin Euroopas, vaid kusagil abstraktsel „kaugel maal”, on tunduvalt kergem (ning poliitiliselt tulusam) variant komplekssete ning pikaajaliste ohtude ees silmad sulgeda ning pigem lühiajalisele majanduslikule kasule keskenduda.

Mainitud kahepalgelisus väljendub ka Eesti kliima- ja energeetikapoliitikas: kuigi valitsus on vastu võtnud säästva arengu seaduse, mis peab tagama Eesti rahva ning looduskeskkonna kestliku heaolu, näeb põlevkivi kasutamise riiklik arengukava ette hoopiski põlevkivitööstuse laiendamist ja seda ajavahemikus 2016–2030. Kui säärase keskkonnakoormusega majandusharu (Eesti on põlevkivi kaevandamise tõttu ökoloogilise jalajälje näitaja poolest Euroopas must lammas) laiendamise otsus toimub vahetult pärast Pariisi kliimalepet, siis jääb paratamatult mulje, et riiki juhtiva eliidi sõnad ja teod lähevad lahku. Põlevkivisektori jätkusuutlik areng lihtsalt ei kohandu säästva arengu rahvusliku strateegiaga. Eesti kestlik heaolu (ning ka energiajulgeolek) on tagatud vaid siis, kui minnakse sihikindlalt üle taastuvatel allikatel ja kütustel põhineva energia kasutamisele – see garanteerib nii konkurentsivõimelise majanduse, uued töökohad kui ka puhtama elukeskkonna. Selline samm eeldab aga poliitilist selgroogu ning pikaajalist planeerimist, mida leidub Eesti poliitikute seas hetkeseisuga vaid vaevu.

Ühine moraalne kohustus

Riiklikule paigalseisule vastukaaluks tundub, et 1960.–1980. aastatel loodus- ning keskkonnakaitse gruppe iseloomustanud kontrakultuurilisus on taassündimas. Ja pole ka ime, kui aastakümned poliitilist tegevusetust ning stagnatsiooni väljenduvad nüüd kõigi silme ees üha suuremate tormide, üleujutuste, kuumalainete, metsapõlengute või põudadena. Lisaks on senise business as usual’i sümptomiteks ka üha laienevad karjäärid, mõõtmatud lageraied ning välja surevad ökosüsteemid ja liigid. Kelle peale veel loota kui mitte iseenda ning teiste kaaskodanike? Kuidas õigustame pea liiva alla matmist oma lapselastele ning kuidas vaatame hiljem tagasi praegustele otsustele?

Meil kõigil on moraalne kohustus – eelkõige iseenda inimväärikuse nimel – enese ja teiste oleviku ning tuleviku eest võidelda, vastupidi sellistele võrdlemisi levinud (ja ohtlikele) ettekäänetele nagu „ühe inimese [minu] tegevus ei muuda niikuinii midagi”, „küll keegi [teine] midagi selles suhtes ette võtab” või „juba on liiga hilja, et [minul] enam midagi teha tasuks”. Sellise suhtumisega aktsepteerime, et tegu on isetäituva ennustusega. Teadlikum ja ökoloogilisem tarbimine on siiski ainult pool rehkendusest. Struktuursete muutuste elluviimiseks tuleb avaldada survet poliitikutele ja ettevõtjatele, kelle võimuses on teha globaalse mõjuga otsuseid. Õnneks on eestlane oma iseloomult looduslembene ning visa peale- (või vajadusel ka vastu-) hakkaja. Kui me ise oma rahva eest hoolt ei kanna, Eesti heaolu kestvuse eest vastutust ei võta ja tulekahju kustutama ei asu, ei tee seda meie eest mitte keegi. Alustame iseendast ja tõmbame sellele tarbimisdiskole pidurit! Küll meie eeskujule järgnevad peagi ka teised.

Lilian Pungas tegutseb kliimaaktivisti ja Jena ülikooli doktorandina tasamajanduse (degrowth) ning kliimakaitse valdkonnas. Baseerub küll peamiselt Berliinis, aga suvel nokitseb oma vagunelamu kallal Eestis.