Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (Salk) juht annab rustikaalsel taustal aru Salga igapäevategevustest, tagamaadest ja arengutest, aga juttu tuleb ka väsimusest, juhustest ja üllatustest eluteel (ning muidugi EKREst ja Isamaast).

Peab ütlema, et palju lihtsam oleks olnud teha seda intervjuud kusagil Telliskivi Reval Cafés mõnel tööpäeva õhtupoolikul, kui Tarmo polnud veel pealinnast suveks Lõuna-Eesti maakoju pagenud („nagu Isamaa erakonna värske liige pärast suurkogu”), aga kui seda vestlust kokku leppides käis Tarmo (arvatavasti vähemasti osaliselt naljana) välja, et tema jaoks poleks probleemi „mingil rustikaalsel taustal vikatiga poseerida, palja ülakehaga vms”, ei olnud muidugi enam pääsu ja tuli võtta delegatsiooniga lämmatavas leitsakus ette arvestatav road trip Lõuna-Eestile tüüpiliste kuppelmaastike ning RMK raiesmike vahel.

Kuidas sinust üldse arvamusliider sai?

(Naerab, aga ei hakka tagasi ajama) Kui tahta kuskile näpp peale panna, siis ma tegelikult suudan selle lapse sünni järgi isegi päris täpselt ära dateerida. See oli esimene talv, kui me Eestist ära olime – nimelt Horvaatias. Olin just oma investeerimispankuri ametikoha maha pannud – ametlikult veel ei olnud lõpetanud, aga olin Gildist (Gild Bankers – M.T.) ära tulnud. Gildis oli kokkulepe, et kuna klientidel võib olla erinevaid poliitilisi vaateid ja soove, siis me partneritena hoiame ise poliitikast eemale, ei võta pooli ega sekku. Nii on lihtsam – advokaadid teevad näiteks sedasama. Ja kuna ma ei olnud enam sellega piiratud, siis Horvaatias Dubrovnikus kodumaa uudiseid lugedes jäi mulle ette üks Jaak Aaviksoo sõnavõtt, mille kohaselt oli Tartu rahu meie „rahvusliku tahte triumf”[1]. See silitas mind eri põhjustel väga vastukarva, nii et ma kirjutasin Urve Eslase palvel sellele Postimehes vastulause. See oli esimene kord, kui kirjutasin mingil tulisel teemal, ja esimene kord, kui kogesin näiteks seda, mis tunne on kommentaariumis sõimata saada. Sealt ta kuidagi käima läkski. Hakati küsima, et kas ma arvaksin või kirjutaksin midagi millegi kohta, saatsin Postimehesse mingeid tekste, siis tulid juba Vikerkaared ja lõpuks oligi Müürileht[2]! Nii ta läheb (naerab).

Ja siis tuli Memokraat?

Jah, see oli koht, kuhu ma ise kõige rohkem kirjutasin ja kuhu me Danieliga (Daniel Vaarikuga – M.T.) mõlemad päris palju panustasime. See oli väga huvitav ja mitmes mõttes ka täitsa formatiivne etapp, sest on väga suur vahe, kas kirjutada kellegi tellimise peale arvamuslugu või tõmmata käima mingit platvormi. Danieli innustas Memokraati tegema see, et ta oli väga kriitiline, on tegelikult siiani väga kriitiline –, ja mingis mõttes on Levila sellesama võitluse jätkamine teiste relvadega – selle mudeli vastu, mille põhjal meedia toimetas toona ja toimetab paljuski ka praegu. Reklaami- ja klikipõhisus ja kõik see, kuidas inimesed meediat tarbivad… Memokraadi esmane mõte oli testida hästi väiksel skaalal, kas teisiti on võimalik. Kas saab kirjutada pikemaid, nõudlikumaid, keerulisemaid tekste ja olla samal ajal poliitiliselt ja ühiskondlikult relevantne ning terav. See kasvas üsna kiiresti algsest blogivormist suuremaks.

Kusjuures – ja see on võib-olla kõige huvitavam aspekt –, me hindasime oma püsilugejaskonda mõne tuhande inimese suuruseks, mis ei ole praeguses sotsiaalmeedia maailmas küll midagi suurt ega olnud tegelikult ka siis, aga samas oli see ikkagi võrreldav näiteks Sirbi lugejaskonnaga. Meie jaoks oli tähtis, kes olid need inimesed, kes lugesid ja kommenteerisid. Olime väga uhked ka selle üle, kui kvaliteetne oli Memokraadi kommentaarium, seal oli tõesti erinevaid inimesi ja kohati ka väga sisulist vaidlust. Meid lugesid siis ikkagi täiesti läbivalt kõik eesti ajakirjanikud, toimetajad jne. See tähendas, et meie mõjumudel oli hoopis teistsugune kui tavalisel meedial – meil ei olnudki vaja kirjutada kümnetele tuhandetele inimestele, aga meie sõnum jõudis edasi. Tegelikult on ju nii, et kui kirjutad Postimehesse, siis Päevaleht seda ei puutu, ja vastupidi. Kui aga panin loo Memokraati, siis kõigepealt noppis ERR selle üles ja siis juba teised. Nüüd on olukord natukene muutunud – siin on omad ärilised ja muud põhjused. Eks meediafirmad on ka paremini õppinud, mis neile traffic’ut toob ja mis mitte. Aga toona see töötas.

Memokraadi mõjumudel oli hoopis teistsugune kui tavalisel meedial – meil ei olnudki vaja kirjutada kümnetele tuhandetele inimestele, aga meie sõnum jõudis edasi.

2016. aastal läksid sa juba Praxisesse. Mida sa kuus-seitse vahepealset aastat tegid?

2009. aasta alguses töölt lahkumisel oli muidugi teisigi põhjuseid, aga peamine neist oli võlakriis. Olin oma professionaalse karjääri jooksul juba varem paar kriisi läbi elanud ega leidnud endas enam jaksu selle kriisi kontoris äraistumiseks. Investeerimispanganduses tähendab kriisiaeg seda, et sul on tõenäoliselt väga vähe asju, mida sa saad teha. Töö seisneb ju selles, et sa aitad inimestel oma ettevõtteid finantseerida, osta, müüa jne, aga kui ajad on rasked, siis on palju väga närvilisi ja pahaseid inimesi, kellel on üsna ebarealistlikud ootused. Kuna olin siis ka Tallinna Ülikooli doktorantuuris oma väitekirja alustamas, siis võtsingi enne lapse sündi veel peaaegu aasta, mille vältel käisin ühest ülikoolist teise, tegin oma töö jaoks research’i ja kirjutasin. Järgmised aastad elasime Eestist sisuliselt eemal kuni ajani, kui laps läks kooli. Mida me siis tegime… Reisisime, elasime siin ja seal ning mina kirjutasin jõudumööda oma dissertatsiooni, mille ma lõpuks ikkagi ka valmis sain.

Kas ma mäletan õigesti, et millalgi äkki 2016. aasta esimeses pooles, enne kui sa augustis Praxise uueks juhatuse esimeheks said, tegid sa Facebooki postituse, kus ütlesid, et sul on nüüd ikkagi haigekassat vaja, ja tundus, et seirasid tõsiselt tööpakkumisi?

Jajaa!

Kas see oligi ajend? Sul ei olnud tegelikult vaja tööle minna?

See haigekassa väide oli tõesti ainult poolenisti nali! Põhjus seisnes selles, et hakkasin jälle väga tõsiselt trenni tegema ja võitlusalade trennides – meenutades jällegi Müürilehe kuulsat artiklit „Päevast päeva vastu hambaid” – ongi oht saada vastu hambaid (naerab)! Vigastuste oht läks väga kõrgeks, mis tähendas, et mul oli jooksvalt kogu aeg EMOsse asja. EMO küll ei nõua haigekassat, aga vaadates, kui tihti ma sinna sattusin, tekkis tunne, et äkki ikkagi võiks see kindlustus olla. Nii et see oli küll poolenisti naljana välja visatud, aga selle nalja tulemusel tuli tõesti terve hulk pakkumisi.

Praxis juhtus nagu paljud teised asjad – samamoodi sattusin näiteks teatrit tegema – ehk siis juhuslikult. Kui Annika Uudelepp andis teada, et ta lahkub Praxisest, ja sellega seoses hakkas Praxise nõukogu otsima uut juhti, siis tegelikult küsiti esimese ringiga ka minu käest, kas oleksin nõus kandideerima. Siis oli mu vastus eitav, sest olin Eestist ära ja tegelesin hoopis muuga. Neil asjad aga muudkui venisid ja oli tohutu häda. Mõne aja pärast helistas tollane nõukogu esimees Sten Tamkivi uuesti ja küsis, et kuule, kas sul tuleb üldse keegi veel pähe, kes võiks kandideerida. Mul ei olnud siis mingit konkreetset plaani, aga mõtlesin, et vaataks korra asjale peale.

Mainisid enne ka oma investeerimispankuri tausta. Mis sa arvad, kas ja kui palju on see kogemus – närviliste klientidega, kellel on ebareaalsed ootused jne/vms – andnud mingi baasi või aidanud sind hilisemas elus näiteks Facebookis trollidega jagelemisel või üleüldse poliitikas toimimisel?

Eks ikka, muidugi. Suur osa investeerimispankuri tööst ongi ju külma närvi säilitamine olukordades, kus kõik on väga närvilised.

Su Facebooki seina põhjal tundub, et sa ei lähe kergesti (või üldse) liimist lahti ka otseselt vaenulike trollide peale.

(Raputab resoluutselt pead.)

Kas sa oled robot?

Ei! Eks sel on muidugi mitmeid põhjuseid. Ilmselt mängib mingit osa ka sporditegemine. Kui oled kogu aeg suhteliselt agressiivses ja konfliktses – olgugi kokkuleppelises – olukorras, siis õpid hakkama saama igasuguste situatsioonidega. Tüdimus võib samas küll tekkida. Tuleb tunnistada, et Tõnis Paltsust ma ikkagi tüdinesin lõpuks ära.

Tundub tõesti, et ta oli su seinal kõige sagedasem külaline, ja näis, et suutsid selliste jagelemiste puhul pikalt huumorimeelt säilitada.

Ta oli mu seinal, jah, – kunagi Mart Sanderil oli selline lemmikütlus – nagu eilne kaka krantsi karvades. Nii kui ma midagi pensioni või Isamaa või millegi muu sellise kohta postitasin, võis stopperi käima panna, et millal Palts ja Lukmann saabuvad. Lõpuks tekib aga lihtsalt tüdimus ja hakkad mõtlema, mida kõike selle ajaga muud võiks teha. Samas teeb see kohati ikkagi siiralt nalja.

Ja siis on sellised hetked, mis tegelikult ei ole naljakad. Kui uudis Salga tegemisest välja tuli, siis oli küll déjà vu seoses sellega, mis 2014. aastal kooseluseaduse aegu toimus. Korraga käis mingi laine, kus inimesed oma raevu välja valasid. Asja ei tee minu jaoks tõsiseks mitte see, et ma olen ise oma füüsilise või vaimse julgeoleku pärast mures, vaid ma mõtlen, et see on miski, mille peale mina saan õlgu kehitada ja öelda, et mis siis ikka, aga väga paljudel inimestel seda luksust ei ole.

Eriti naistel.

Jah, naistel eriti. Seetõttu tuleks seda tõsiselt võtta. See ei ole koht, kus ma ütleksin, et mina olen lahendanud olukorra enda jaoks niimoodi, et ma lihtsalt ignoreerin seda, ja see peaks justkui kõigile kehtiv universaalne lahendus olema. Paljudel inimestel on seda palju raskem ignoreerida kui minul.

Nii kui ma midagi pensioni või Isamaa või millegi muu sellise kohta postitasin, võis stopperi käima panna, et millal Palts ja Lukmann saabuvad.

Mis sul üldse selle Isamaaga on? Viimasel ajal näib, et see seltskond on sul iseäranis hambus. Kui pensionireformi küsimus muidugi kõrvale jätta – sellele tundsid küllap paljud vajadust reageerida sõltumata sellest, missugune poliitiline keha seda parajasti lobistas. Näiteid on muidugi teisigi, sh aktiivse toetuse avaldamine Isamaa parempoolsetele.

Viimasel ajal, tuleb tõesti tunnistada, ongi proportsionaalselt rohkem Isamaa teemaks, aga ajalooliselt jällegi mitte. Memokraat sai ju kunagi ikkagi „Kolmeraudses” maha hüütud nimepidi: Daniel Vaarik ja Tarmo Jüristo kui Reformierakonna vaenlased! See tõi meile muidugi mühinal tähelepanu ja traffic’ut juurde, aga ma tean, et Reformierakonna juhatuses käsitletigi Memokraati kui rühma, kes püüab Reformierakonda hävitada.

Aga nagu sa ka ütlesid, on pensionireform küsimus, millest ma oleksin arvanud täpselt samamoodi ka siis, kui seda oleks ajanud ükskõik mis teine erakond. See oli teistsugune asi. Teine suurem teema, mis jõuab otsapidi ka Salga tekkimise juurde, on see, millest kirjutas hiljuti Martin Mölder tähelepanuväärses arvamusloos: Isamaa roll Eesti erakonnamaastikul on võimaldada koalitsioone, mis sisaldavad EKREt. Ma olen ise täpselt sama järelduseni jõudnud. See on miski, mis mind praeguse Isamaa juures kõige rohkem häirib. On aga veel asju, mis lähevad tegelikult täitsa maailmavaateliseks.

Kui nüüd vaikselt Salga tegemistele lähemale jõuda, siis siin on palju sellist, mida sult on juba küsitud ja mida ei ole arvatavasti vaja üle korrata. Mind huvitabki rohkem asja tehniline pool. Nimelt on teie kodulehe jaotises „Mis Salgast edasi saab?” – mis on kirjutatud jaanuaris – küll öeldud, et Salka kinni ei panda, aga ma ei saa väga hästi ikkagi aru, millega te õieti tegelete.

Selle kirjutasime tõesti jaanuaris, kui oli suur segadus, et kui referendum jääb ära, siis kas Salk läheb laiali. Sellega seoses valitses mitmeid tundeid: mõned arvasid, et ilmselt peakski laiali minema, kuna referendum jäi ju ära, teiste puhul oli aga selgelt näha muret või hirmu, et kas nüüd siis läheb jälle nii, nagu tavaliselt läheb, et korra tekib mingi liikumine, mingi lootus, mis siis kohe jälle ära kaob.

Iseenesest aasta 2012 – kui olid „Harta 12” ja Aitab Valelikust Poliitikast – ja ka seesama kooseluseaduse aeg aastal 2014 olid mingis mõttes kaunis süütud ajad. Meie trajektoor oli üldiselt ikkagi õige; kõik liikus sinna, kuhu see oli määratud minema – selline hegeliaanlik vaade ühiskonna arengule –, lihtsalt vahepeal toimusid mingid nõmedused. Mingid kilekotiga rahatassimised ja asjad, mis oleksid pidanud juba ammu olema ära lõppenud, ja selle vastu pidime ju kuidagi välja astuma. Samas ma arvan, et keegi meist ei näinud seda toona täiskohaga tööna, see oli miski, mida tegime vabast ajast ja muu kõrvalt.

Praegu aga ei ole see Eestis – ja mulle tundub, et ka laiemalt Euroopas – juba tükk aega enam nii. Kui tahad asja tõsiselt võtta ja pead oluliseks mingeid väärtusi – mida me pidasime ju tähtsaks ka aastatel 2012, 2013, 2014 –, mida soovid kaitsta, siis enam ei piisa sellest, kui teha seda hoogtöö korras mõned nädalad ja siis minna oma ülejäänud elu juurde tagasi. See on tegelikult väga loomulik soov, milles ei ole midagi valesti – inimesed tahavadki elada oma elu, mitte tegeleda mingite tänavademonstratsioonidega. Omaenda kogemusest mäletan, et nii aastal 2012 kui ka 2014 olid väga pingelised ja pinevad ajad ning neile sündmustele järgnes tohutu väsimus. 2012. aastal sõitsimegi loetud päevad pärast Jääkeldri kokkusaamist perega Uus-Meremaale ja olime terve talve seal, püüdsin ka Eesti meediat võimalikult vähe lugeda. Läbipõlemine on võib-olla natuke liiga kõva sõna selle kohta, aga ühel hetkel tekib tunne, et tahaks selle aja tagasi võtta, sest see kõik toimus ju muu elu ja pere arvelt. 

Sa said mu küsimusest võib-olla valesti aru – minule ja arvatavasti Müürilehe lugejale ei ole vaja eriti põhjalikult põhjendada, miks Salka tarvis on ja miks seda tasub teha päristööna!

Ei-ei, see ei olnudki põhjendus, vaid kontekst! Tänapäeval ei tasu oodata, et inimesed tulevad kokku, teevad Balti keti ja maailm saab paremaks. See oli Salga tegemise idee – pühenduda sellele, et maailm tõesti saaks paremaks; mitte lihtsalt nõuda, et keegi teine midagi teeks või tegemata jätaks, vaid teha seda ise tõsiselt ja professionaalselt.

Nii et mõte midagi sellist moodustada sai alguse eelmise aasta novembris põhjusel, et kui referendum tõesti tuleb, siis on kohutavalt kiire! Kui hakkasin lugema kuid novembrist aprillini, siis mõistsin, et ma ei saa teha seda Praxises olles, ma ei saaks korralikult pühenduda. Muidu oleks tekkinud olukord, kus avastad järsku, et kampaania lõpuni on kolm kuud, aga sul pole mitte midagi! Sul on lihtsalt näiteks ajalehtedes avaldatud avaliku arvamuse küsitlused ja mingid paari aasta vanused fookusgrupid, mille pealt peaks hakkama kampaaniat tegema – olukorras, kus sa oled kõikide märkide järgi underdog. Nagu ma tookord ka korduvalt ütlesin, siis kui referendum oleks tulnud, oleksime me läinud seda võitma! Aga kui ma oleksin pidanud ausalt kihla vedama, kas me võidame või kaotame, siis ma oleksin arvanud, et me kaotame.

Kõlab pigem adekvaatselt.

Jah, aga me oleks püüdnud kaotada võimalikult hästi! Niimoodi, et see kaotus oleks olnud väike ja et see oleks olnud sillaks, et edasi võidelda. Arvan siiani, et see ei oleks olnud lootusetu võitlus. Aga kuidagi ei saanud vaadata kõrvale sellest, et aega oli kohutavalt vähe.

Samas sellega, et referendum jäi ära, olukord ju tegelikult ei muutunud. EKRE oli endiselt parlamendis. Nüüdseks on EKRE tõusnud ka populaarsusküsitlustes teiseks erakonnaks, täristab relvi ning lubab teha järgmise valitsuse ja viia ellu kõik need asjad, mida neil praegu teha ei lastud. Nii et ei ole mingit põhjust arvata, et nüüd on halb ilm möödas.

See teiseks tõusmine võib olla muidugi ka ajutine. Selge on aga see, et toetus on suurem, kui paljud oleksid isegi veel mõni aasta tagasi osanud oodata.

Ma ei tea, kas on ajutine! Vaatame. Aga isegi see, kas ta on teine või kolmas, ei muuda väga palju. Me oleme viimase 10–15 aasta jooksul harjunud rääkima, et Eestis on kaks suurt erakonda ja siis rida teisi, kes nendega koalitsioone teevad. Praegu me räägime ikkagi kolmest suurest erakonnast.

Aga lühike vastus su küsimusele, et mida me igapäevaselt teeme: me tegeleme sellega, et olla paremini valmis järgmiseks korraks. Selle all ei pea ma silmas tingimata järgmist abielureferendumit – sest ma loodan, et selle juurde ei pea me niipea tagasi tulema –, vaid sedalaadi üllatusi, mille puhul oleks vaja midagi ette võtta. Neid tuleb kogu aeg.

See on kõik väga tore, aga liiga abstraktne. Kuidas te sellega tegelete?

Minu tavalisest Salga tööpäevast umbes poole moodustab andmetega töötamine. Seda ma teeksin praegu, kui sind siin ei oleks.

Kui tahad tänapäeval tõsiselt mingeid väärtusi kaitsta, siis enam ei piisa sellest, kui teha seda hoogtöö korras mõned nädalad ja siis minna oma ülejäänud elu juurde tagasi.

Kust te need andmed saate? Kodulehe uuringute jaotisest jääb mulje, justkui te oleksite teinud Salga tegutsemisaja jooksul vaid kaks küsitlusuuringut[3], aga päris nii see vist siiski ei ole?

Meil on praegu igakuised küsitlusuuringute lained. Saame iga kuu Norstatilt andmeid, kus suurem osa küsimustest on korduvad, aga saame vajaduse korral kas mingisse rühma sisse suumida või võtta mingi teema täpsemalt lahti ja koguda sealt endale informatsiooni. Seda me ehitame kogu aeg jooksvalt paremaks.

See on aga vaid üks osa. Pidevalt lisanduvad ka eri andmekogud, mida meil vähegi õnnestub ühest või teisest kohast kätte saada. Salga lehel on näiteks nähtav ka erakondade rahastamise pilt, mille me panime kokku ERJK avalike andmete põhjal. Lisaks seirame jooksvalt poliitilise reklaami mahtusid sotsiaalmeedias. Lükkasime selle märtsi alguses käima ja plaan on ehitada aegridasid, sest see pilt ju muutub ajas. Selle kaudu jooksevad meile näppu asjad, mida me muidu sotsiaalmeedias ise kunagi ei näeks. Sina ja mina ei näe näiteks seda reklaami, mida Jaak Madison teeb vene keeles Ida-Virumaale. Ja sa ei näe seda, mida MTÜ Isamaalised on teinud oma A/B testimisega[4].

Jah, seda ma ei oleks ilma Salgata kuidagi näinud või ilmselt kahtlustada osanudki.

See on koht, kuhu oleme pannud üles oma n-ö võrgu, nii et sealt ei saa keegi märkamatult mööda. Kes iganes hakkab selles valdkonnas arvestataval määral raha kulutama, kerkib kohe ka meie radarile. Me näeme, mida ta teeb, kellele ta reklaami suunab, kui suure raha eest. See on küll praegugi omaette huvitav, aga päriselt huvitavaks saab see sügisel, kui tulevad KOV valimised – võib kindel olla, et mahud suurenevad ja panused tõusevad. Tegelikult me vaatamegi Salgas tänavusi KOV valimisi kui katseprojekti – ja mitte ainult sotsiaalmeedia reklaami vallas, vaid ka terves hulgas muudes küsimustes, mida me kogu oma andmepoolega käsitleme. See on koht, kus me testime oma võimekust – me vaatame, mida me näeme, mida me saame teha, ja paneme ennast valmis 2023. aasta riigikogu valimisteks. Selleks me praegu oma võimekust ehitamegi.

Kas nende igakuiste küsitluste tulemused avalikustatakse? Kas need lähevad millalgi teie kodulehele üles?

(Silmatorkavalt kavala ilmega) Ei.

Miks?

(Kandev paus) Aus vastus on, et see informatsioon on parem, kui ma arvata oskasin. See on väga väärtuslik info.

Kes peale teie seda infot näeb?

See ongi teine pool mu Salga tööpäevast ehk inimestega suhtlemine. Ja inimeste hulgas on terve hulk mitmesuguseid gruppe. Üks suur seltskond on meedia, kellega ma võtan mingites asjades ise ühendust. Teisalt on rõõm näha, et teemaga tegelevad ajakirjanikud on selle teeotsa üles leidnud – helistatakse ja pöördutakse, kui on mingi küsimus, mille kohta kellelgi on informatsiooni vaja või kui on tarvis mingit hüpoteesi testida. Neid palveid ja kõnesid tuleb kogu aeg ja mul on väga hea meel neile vastata.

Kas lausa sellises ulatuses, et lisate oma igakuisesse Norstati küsitlusuuringusse mõne küsimuse, mida võiks veel uurida? Või küsimused on seni veel teilt?

See ei ole võimatu, aga siiani ei ole olnud vaja seda teha. Tavaliselt ei ole need küsimused meedia puhul ka nii spetsiifilised – pigem on vaja mingit tausta või teist arvamust, kinnitust või ümberlükkamist.

Nii, üks seltskond on meedia, kellega te suhtlete ja kellele infot annate. Kes on teine?

Teine on poliitikud.

Miks sellest pole pea üldse räägitud, et te ka otse erakondadega koostööd teete?

Noh, keegi pole küsinud (naerab).

Mis erakondadega te suhtlete – lisaks Isamaa parempoolsetele, millest on natuke juttu olnud varemgi?

Erakond, kellega ma ei ole kohtunud ja kellega ma ei räägi regulaarselt, on EKRE. Meil ei ole nendega lihtsalt eriti millestki rääkida.

Ja Seedri Isamaa?

Ja Seedri Isamaa.

Oota, aga Keskerakond?

Keskerakonnaga me ei ole kokku saanud. Ja nendega on suhted hõredamad.

Aga kas annate neile infot?

Infot oleme andnud, jah. Veidike vähem ja veidike spetsiifilisemate nurkade alt kui teistele, aga siin ei ole mingit põhimõttelist või maailmavaatelist probleemi. Üks, mida me praegu muu hulgas arendustööna teeme, on see, et tahame anda erakondadele – kellega meil on mingi oluline maailmavaateline ühisosa ehk selline, mis jääb EKREst ja Seedri Isamaast teisele poole – juurdepääsu nende andmetele. Nii et nad pääsevad nendele ise ligi ja saavad sealt enda kohta vaadata. Ehk sotsid näevad infot sotside kohta ja reformarid Reformierakonna kohta.

Ainult?

Kui me alguses erakondadega rääkisime, siis ma ütlesin, et minul ei ole vahet, ma võin näidata ka kõikide andmeid kõikide kohta, aga erakondade sees oli selle suhtes eri arvamusi.

Ahaa, et pigem ei tahetud, et teised õpiksid tundma nende valijat?

Jah, just. Kõik tahavad teiste andmeid näha, aga kui selle hind on, et teised näevad sinu omi ka, siis seda kõik ei taha.

Minu meelest on üks poliitilise meedia suur häda see, et kõike nähakse läbi erakonnaprillide. Eesti rahvas jagatakse EKRE valijateks, Reformierakonna ja Isamaa valijateks jne. Ma arvan, et see on suur viga.

Kui erakonnad, kellega te koostööd teete, saavad infot ainult enda kohta, siis mida te teete EKRE valija kohta koguneva informatsiooniga?

EKRE kohta käiva info ma annan ka teistele.

Kõigile?

Jah.

Aga Isamaa oma mitte?

Isamaa mitte, jah, aga EKRE pilti ma olen nõus teistele erakondadele näitama. 

Tõtt-öelda on minu meelest üks poliitilise meedia suur häda see, et kõike nähakse läbi erakonnaprillide. Öeldakse, et eesti rahvas koosneb EKRE valijatest, Reformierakonna valijatest, Isamaa valijatest jne. Ma arvan, et see on suur viga. See on hullusärk, millesse inimesed ennast ise panevad.

Kas te ise ei aita oma tegevusega just sellele kaasa? S.t kas te ei uuri just, keda inimesed valivad, ja sealt edasi, et mida ühe või teise erakonna valijad siis eri asjadest arvavad?

Vastupidi, me küsime kõigepealt, mida nad arvavad, mis neile korda läheb, ja alles siis, kui kõik need küsimused on küsitud, küsime me muu hulgas, keda nad valimistel eelistaksid. See on lihtsalt üks tunnus teiste seas.

Mis laadi küsimused need on, mida te hoiakute kohta küsite? Saan aru, et jutt käib ikkagi neistsamadest kiiluteemadest? Ma ei leidnud selle kohta eesti keeles eriti mingit infot, aga saan aru, et kiiluteemaks olete tõlkinud „wedge issue”?

Jah, seda ei olegi minu teada eesti keeles keegi teine uurinud. Ega siin tegelikult mingit raketiteadust ei ole. Me vaatame, kuidas inimesed vastavad küsimustele, mis tekitavad polariseerumist üle erakondade piiride; mis lõhestavad sageli ka konkreetse erakonna valijabaasi. See annab tulemuseks sootuks teist laadi – ja mulle tundub, et ka huvitavama ja sisulisema – pildi kui küsimus, et mis erakonda toetatakse. Ma näitan sulle!

(Siin vahepeal sai diktofonilinti üle kuulates jälgida, kuidas intervjueeritav ja intervjueerija vaatavad arvutiekraanilt nii kümmekond minutit tabeleid ja graafikuid, kommenteerivad ja analüüsivad neid. Mis siin salata, intervjueerija üllatub sealjuures korduvalt ikka tajutavalt, kasutades isegi paar korda võõrkeelset fraasi „mind blown”.)

Ja kuidas te neid andmeid kõige efektiivsemalt grupeerite või tõlgendate?

Me saame väga hästi vaadata, kui lõhestavad mingid küsimused mingi erakonna valijate jaoks on. Ma arvutan välja polariseerituse indeksi, mis näitab seda, kui täpselt teema erakonna valijaid poolitab, teiseks saan vaadata radikaliseeritust, mis tähendab, kui tugevad on hoiakud mingi teema puhul. Kolmas, mida ma vaatan, on olulisus, mis näitab, kui palju on inimesi, kel on arvamus vs. kui paljudel ei ole arvamust mingis küsimuses. Ja siit edasi on võimalik võtta juba terve erakonna pilt ja vaadata, kuhu kõik need teemad üksteise suhtes paigutuvad. Nii saab juba üsna selgelt tuletada, mis teemadele peaks erakond oma kampaanias keskenduma (küsimused, milles nende valijad on ühtsed ja milles need arvamused on tugevad) ja mis teemadest eemale hoidma.

No olgu, tundub, et teil on märkimisväärselt head ja ka praktilist infot. Miks te ei tee sellega midagi?

(Kavalalt) Me teeme!

Hoiate valimiste jaoks?

Me teeme sellega juba praegu midagi. Aga me ei pane seda avalikult välja. Eks seda materjali on siin veel kõvasti. Me töötame selle nimel, et meil oleks võimalikult hea nähtavus, aga ka võimalikult hea arusaam asjadest.

Kas Ühiskonnauuringute Instituut võib teha midagi sarnast n-ö teisele poolele?

Ma muidugi täpselt ei tea, mida nad teevad või mitte, aga sedalaadi asja vaevalt.

Aga kas enne Salka ei olnud üldse kellelgi sedalaadi infot, sul endal ka mitte?

Ei. Kui me hakkasime jaanuaris sellega tegelema, siis mul oli hüpotees, et neid asju saab teha paremini, kui neid on siiani tehtud, ja pean ütlema, et ma olen üllatunud, et see meil nii hästi läks. Võin öelda, et erakondade reaktsioon on olnud üsna sarnane sinu omaga. Keegi ei ole mulle varem küll öelnud, et „mind blown”, aga seda on nägudelt peegeldunud küll, et inimesed näevad midagi, mida nad ei ole enne näinud.

Pole siis imestada, et vahel näib, et EKRE isegi äkki kardab teid natuke.

Ma ei tea, kas nad kardavad. Ma eelistaks, et nad ei oskaks meid karta!

Kusjuures, lisaks KOV ja riigikogu valimistele on minu meelest ka pühapäevane Isamaa suurkogu (intervjuu toimus reedel, 18. juunil ehk kaks päeva enne Isamaa suurkogu – M.T.) miski, kus panused on päris suured. Praegu on seda muidugi riskantne öelda, sest lugeda saab seda siis, kui sündmus on möödas, aga kui ma peaksin suure summa peale kihla vedama, siis ma ikkagi eeldan, et Seeder suudab oma positsiooni hoida.

Teisalt on see ikkagi väärt üritamist, sest juhul kui peaks minema teistpidi, juhtub see, millele Martin Mölder viitas – et praeguse riigikogu koosseisu puhul on EKRE isolatsioonis. See oleks hea. See on miski, mida on vaja. Ja see on miski, mida on vaja ka järgmiste valimiste puhul. Me töötame selles suunas, et ei tekiks enam olukorda, mis viis EKRE eelmiste valimiste järel valitsusse; et ei oleks ühtainsat kingmaker’it, nagu praegu oli Isamaa. Kui näiteks Eesti 200 saab üle künnise, on kohe rohkem võimalusi mitmesugusteks koalitsioonideks. Ei oleks enam ainult halbu valikuid.

Seda tüüpi asjadega me töötamegi. Lisaks muidugi terve hulk teemasid, millele me jooksvalt mõtleme. Näiteks kooseluseaduse rakendusakte ei taha enne KOV valimisi keegi puudutada. Selleks et nendega edasiliikumise võimaluse akent saaks pärast tulevaid valimisi ära kasutada, on vaja juba praegu tööd teha. Aga suur osa sellest tööst on lihtsalt inimestega suhtlemine, mitte avalik kampaania.

See on huvitav, sest alguses rääkisite valjuhäälselt just kõige avalikustamise juttu.

Rahastamine ongi avalik!

Summad praegu ei ole – kuigi sellestki oli ju alguses juttu.

Kusjuures, ma hakkan täna tööle sellega, et tahame panna välja poolaasta raporti. Jaanuaris kirjutasime, mis Salgast edasi saab, nüüd on pool aastat möödas – vaatame üle, mis me teinud oleme ja mida plaanime. Ma arvan, et paneme välja ka annetuste summad, aga tõmbame piiri kuhugi 5000 euro juurde. Siis väiksematel ei ole mõõduvõtmist, et kas olen oma naabrist rohkem või vähem annetanud.

Või et kui ma ainult 15 eurot olen annetanud, siis teised vaatavad, et vaene!

Jah, seda ei ole vaja. Varro (Vooglaid – M.T.) arvas, et selle piiri võiks 10 000 peale panna, aga siis ma peaks ütlema, et meil on ainult kaks toetajat, kes on üle selle lati.

Oleme nüüd rääkinud kuivast statistikast ja uuringutest ning vihjanud, et meile on kättesaadavad mingisugused suurejoonelised andmed, mida lugejad ei näe, jne, aga suundume ehk põgusalt tagasi üldinimlike teemade juurde. Mis sa arvad, kas inimesed on pigem head või halvad? Kumba sa pigem eeldad?

Ma eeldan, et pigem head.

Ikka veel?

Kuidas ma ütlen… Mudel on see (otsib kusagil raamatukuhjast välja Will Kurti teose „Bayesian Statistics the Fun Way”). Bayesi statistika käsitleb seda, kui tugevalt ma mingit hüpoteesi oma eeldustest lähtuvalt uskuda võiksin, ning annab mulle aluse, mille põhjal neid eeldusi jooksvalt korrigeerida. Nii et jah, ma eeldan, et inimesed on pigem head, aga olen valmis seda eeldust korrigeerima, kui kogemus näitab midagi muud. Ja see on see, mida me ka oma andmetega jooksvalt kogu aeg teeme. Ma võtsin siia veel suvelugemist (kraamib välja järgmise teose, milleks on Milton Lodge’i ja Charles S. Taberi „The Rationalizing Voter”).

Kogu aeg harid end siin maakodus?

No tuleb kursis olla! Kui meil Salgas esimesed andmed sisse tulid, oli meil neli doktorikraadiga inimest, kellega me nendes kaevasime ja neid analüüsisime. Ma räägin doktorikraadidest statistikas ja andmeteaduses, politoloogias jne! Peab ütlema, et see on üks Salga tegemise suuri võlusid, et goodwill-krediiti on ka praegu päris palju. Ja eks siin on natuke taustal ka seda, kes ma ise olen – nimi ja nägu on tuttavad. Ma saan kasutada Eesti tippude abi. Ja tegelikult mitte ainult, me oleme saanud ka väljastpoolt Eestit tipptasemel inimesi mingites asjades konsulteerima.

Keda sa ise valid?

KOV valimistel mõtled või?

Näiteks.

Ei tea veel. Pool aastat on aega sinna.

Saad õige varsti 50. Quo vadis, mis on elus veel tegemata?

Jube raske öelda. Kui ma sain 40, siis ma sattusin näiteks teatrit tegema – mida ma kolmekümneselt poleks elades arvanud. Ja neljakümneselt ma ilmselt poleks elades arvanud, et ma teen seda, mida ma praegu teen. Nii et ei tea, mis elu toob.

[1] Jaak Aaviksoo kõnest Tartu rahulepingu aastapäeval 2010.
[2] Tarmo ei pea siin silmas mitte seda intervjuud, vaid artiklit „Päevast päeva vastu hambaid” (Müürileht, nr 90, 2019), mida keskkoolilõpetajad said muide aastal 2021 emakeele lõpueksamil analüüsida!
[3] Detsembris 2020 (Norstat) üleriigiline küsitlusuuring (n = 2000) abielureferendumi teemal ning vahemikus veebruar kuni märts 2021 (Norstat) üleriigiline küsitlusuuring (n = 2000) poliitiliste kiiluteemade kaardistamiseks. Vt: salk.ee/uuringud
[4] Vt lähemalt: Tiks, J. 2021. Rindejoon erakonnas Isamaa. Tehnoloogiaettevõtjate annetus pani isamaalased üksteist skeemitamises süüdistama. – Eesti Päevaleht, 01.04.

Nele Tammeaid on Tartus tegutsev fotograaf, semiootik ja kultuuriuurija. Tunneb erilist huvi personaalse fotograafia vastu: pildistab omaenda argipäeva ja uurib isiklike piltide funktsioone.