Tartu ööelu ümarlaud tõi kokku ürituste korraldajad, et otsida võimalusi alternatiivkultuuri efektiivsemaks majandamiseks ja arutada selle kitsaskohtade üle.

9. aprilli ebamaiselt soojal õhtupoolikul kogunes Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna hoones samavõrd sooja vastuvõtu saatel seltskond Taaralinna ööeluga kursis olevaid tegelasi: Martin Oja (Maailmamustrid), Paul Lepasson (Arhiiv, SÜNK, Apareiv), Juhan Kari (Arhiiv, Genklubi, Peopesa), Karl Kukke (endine Club Tallinna programmijuht), Kaspar Aug (Genklubi arendus- ja projektijuht) ning Jaan Kroon (Genklubi, Vikerruum). Raekoja platsile vaatavas tööruumis toimus nimelt promootoreid ja ürituste korraldajaid kaasav ümarlaud. 2024. aastaks Euroopa kultuuripealinnaks kandideeriv Tartu on nimelt koostamas raamatut „Arts of Survival”, mis sisaldab ülikoolilinna hõlmavaid kõige veidramaid ja ennekuulmatuid kultuuri puudutavaid ideid.

Peod suveks õue

Tartu ööelu, kultuurne, kultuuritu või mõlema ekstreemi suhtes neutraalne, on teinud viimase viie aasta jooksul läbi radikaalseid muutusi. Tõenäoliselt võib viie aasta pärast täpselt sama öelda (ja viis aastat pärast seda ja omakorda pärast seda) ning selle nähtuse positiivseks või negatiivseks tembeldamise üle võib igaüks ise otsustada. Viimased enne kõrgharidusreformi Tartusse tulnud noored (autor kaasa arvatud) leidsid end tihtilugu Rüütli tänava baaride Bermudasse liikumas, mistõttu ei tundunud antud tõmbekeskusest väljapoole minek (ning kaugemal asuvates asutustes pileti eest maksmine) õhtuplaanides alati atraktiivne (ümarlaual osalejad meenutasid muigega tudengeid, kes isegi veebruaripakast trotsides tänaval õlut rüüpasid).

Ilm ning loodus on Tartu iseärasusi arvesse võttes igasugu kultuurielu ja öiste tegevuste organiseerimisel alati kriitilise tähtsusega olnud. Tudengilinna suvine demograafiline deflatsioon on korraldajatele tihtilugu peavalu tekitanud. Sellele ei aita kaasa fakt, et suviste sündmuste elluviimiseks napib ju tegelikult Tartus pinda. Kuigi ümarlaual toodi positiivselt välja Arhiivi juures asuv siseõu (tõenäoliselt olid Genklubi taustaga osalejad liiga tagasihoidlikud, et kiita meeldivat hooajalist Uue Õue nimelist aeda Genialistide Klubi juures), jäi kõlama üleskutse leida üks korralik avalik „peopind”, kus saaks soojadel kuudel üritusi teha ning millel mõni tore pargivalvur silma peal hoiaks. Avalikest pindadest on kannatanud loomulikult kõvasti Pirogovi park, mis kaotas esinduslikuks muutumise käigus oma kunagise tudengiboheemlasliku vaimu, tänu millele seal varem igal suvel ekspromptüritusi väisata võis.

Maksimeerida tugevusi, minimeerida nõrkuseid

Ürituste korraldaja on üks naljakas loom. Stressi, higi, vaeva ja aega kulub sellises koguses, et lõpuks on üldse hea, kui üritus vähemalt nulli jääb. Tõepoolest, läbi käinud mõte kultuuriürituste rahastamisest fifty-fifty-stiilis (süsteem, kus linn toetab igasuguseid hullumeelseid ideid poole raha ulatuses, mis omakorda jätab korraldajale siiski ülejäänud rahastuse leidmise vastutusrikka töö) võiks ju seda muret kõvasti leevendada ja lävendit hea idee käikulaskmiseks alla tõmmata. Ning isegi siis pole probleem alati stardikapitalis – Tartus on tegelikult liiga vähe ürituste ladusaks kulgemiseks sobivat taristut, mille kasutamine korraldajale automaatselt mingist otsast peavalu kaasa ei tooks. Alustuseks näiteks täitsa päris backstage’iga alternatiivskeenele sobiv kontserdikoht (kohapeal kinnitati, et Genialistide Klubi saal niivõrd ideaalne siiski pole).

Igasugune selline lahendus vajab aga ka inimesi, kes üritustel käiksid. Nagu varem mainitud, on Tartu kõikuva rahvaarvuga linn, kuid ka püsivat elanikkonda pole alati piisavalt, vähemalt kui võtta mõõdupuuks Tallinn. Kilulinna võimsusest Eesti elu korraldamisel ei saa üle ega ümber ning sarnaselt haiglaosakondade sulgemise ja tasuta transpordi korraldamisega on ka kultuurielu väljaspool pealinna radikaalselt teistsugune. Sellest tulenev mõistmatus seoses Tartu erisusega on sealsetele kultuuritegelastele tihtilugu pinnuks silmas ja seda suuresti põhjusel, et tahes-tahtmata otsustab just Tallinn rahakraanide avamise üle.

Kõlama jäigi seega arvamus, et Tartu peab, kui kasutada ärižargooni, „maksimeerima oma tugevusi ja minimeerima oma nõrkusi”. Esimese tugevusena tuleb pähe muidugi nooruslik üliõpilaskond, kel võiks iseenesest vaba aega ning vahel harva ka raha olla küll. Kuid deemonlik kõrgharidusreform asjal nii lihtsaks minna ei lase (praegu peab riik vist tudengiks vaid inimest, kes palehigis loengusaalis, raamatukogus ning öösiti tööl passib) ning täheldatud on vanade „igaveste üliõpilaste” kadumist. Sellest on ütlemata kahju, sest noodsamad veteranüliõpilased tagasid mingisuguse kultuurilise järjepidevuse, juhatades noort verd põnevatele radadele (kas juttu saab olla just kultuurielust, kuid oma Pirokunni pretendendiga kohtusin mina juba enne esimesse loengusse jõudmist).

Promootoritele/korraldajatele eriti südamelähedane mure on seejuures uute tegijakäte pealetulek – need kipuvad loomulikult Viljandisse kultuurikorraldust õppima minema ning sealt enam lihtsalt Tartusse ei jõua.

Skeene skannimine

Nendele aga, kes on juba Emajõe Ateenas natuke aega veetnud, poeb linn kuidagi salakavalalt südamesse. Tung tulla Raimond Valgre kaheti mõistetavate sõnade kohaselt „ikka Tartu tagasi” on vundamendiks raskesti kirjeldatavale patriotismile, mis Eesti ainsa suurlinnaga võrreldes siiski väikese eelise loob. Tavaliselt on Tartust ikka hea või vähemalt niisama imelik ning väga harva halb mulje jäetud. Samuti on iga linna puhul määrav geograafiline tegur, ning kuigi Tartus on see mõningal määral mõne peavooluklubi surmale kaasa aidanud (nt Ahi, ülejõeklubid Atlantis ja CT), siis üldiselt on taksovajaduse puudumine ning tsentraliseeritus siiski ööelule kõva boonus. See võib aga tähendada ka klubide hooajalist ebatasast ülekoormamist – sama tihti, kui näeb Tartus tühja klubi-pubi, tuleb ette seda, et järgmisel päeval on seal lärmi külluse tõttu võimatu tsiviliseeritud vestlust pidada.

Üldse on pidev olelusvõitlus alternatiivkultuuri elus hoidmise nimel vahetevahel väsitav. Klubides tuleb lihtsalt mõnikord mainstream-üritusi korraldada, et oleks raha järgmine päev näiteks keenia psychobilly-naiskvinteti kontserdi ajal saalis radiaatoreid sees ja soojana hoida. Publiku soovi ei saa ka alati puhta kullana võtta, sest rahva nõudlikkus seoses muusikaga ei pruugi olla tõlgendatav teadmisteks skeene essentsi kohta. Seega on ürituste korraldajal raske ülesanne balansseerida temale huvitavaid artiste (peamine meetod artistide leidmisel on siiski skeene skannimine, mida teeb korraldaja ise) nendega, kes rahvale meeldivad, ent iga nädal Eesti staare kohale meelitada ei ole ka jätkusuutlik lähenemine.

Kuigi head-targad-ilusad Ida-Euroopa esinejad leiavad mõnikord oma tee Tartusse, on korraldajate sõnul üpris raske siiski ülejäänud Euroopaga ühenduda. Ka välisüliõpilastele, iseenesest pidevalt muutuvale ja põnevale seltskonnale, pole siiamaani eriti rõhku pandud või õigemini pole see eriti võimalik olnud, sest ESN Tartu olevat nendega suhtluse paljuski ära monopoliseerinud. Erinevustest võib sirguda toredaid ideid ning ümarlaual kõlanud interdistsiplinaarsuse mõte – teater teeb diskot, klubi teeb visuaalkunsti, kirjanikud laulavad jne – justkui aitaks sellele kõvasti kaasa. Tartu vähe mainitud trump ehk IKT valdkonna firmad oleks kõige selle juures erakordselt kasulik potentsiaalne koostööpartner, kuigi „kultuuri Pokémon GO” idee ning sellega kaasnevate tantsupõrandal nutifonides passivate noorte vaimusilmas ettekujutamine ajas ümarlaual osalejad itsitama.

Lõppude lõpuks on aga kultuuriraamat üks korralik viis Tartu mitmekülgse elu kaante vahele panemiseks. Mõneti on muidugi küsitav, kui palju saab tsentraliseeritud poliitiline võim aidata kaasa alternatiivkultuuri viljelemisele, rääkimata juba tegelikult samuti palju panustavale kontrakultuurile. (Tahes-tahtmata tuleb meelde tuttava sõnavõtt esimese punklaulupeo ajal: „Kui Toomas Hendrik punklaulupeole jõudis, olid punkarid juba kolmandat päeva Krooksus õlut joomas.”) Suurprojektid ning nende trickle-down-majandusmudeli stiilis finantseerimine ei saa asendada ettevõtlikkust ning tõelist rohujuuretasandit, kuid teisalt ollakse kindlasti tänulikud iga sendi üle, mille linn ja riik natukene imelikumatele tegelastele eraldab.

Artikkel põhineb 9. aprillil Tartu ööelu ümarlaual toimunud sõnavõttudel ning autori arvamusel.

Kristjan Karron on Tartu Ülikooli ajakirjandusmagistrant, kelle armastus Tartu linna ja selle öise sumina vastu aitab üle saada sellest, et talle kiluvõileib tegelikult üldse ei meeldi.