Kui tuleks koostada 2013. aasta Eesti kultuurielu skandaalide TOP3, siis kuuluksid sinna kindlasti NUKU teatriga toimunud jamad. Pärast Meelis Pai tagasiastumist asus kriisi leevendama senine Rakvere Teatri juht Joonas Tartu. Nüüdseks on ta ametis olnud veidi üle poole aasta, seega on sobiv aeg uurida, kuidas teatril tema juhtimisel läheb.

Mis on praeguseks teatris korda saadetud?

Kõige põhilisem, mis on saavutatud, on hea tööõhkkond. Siin on muidugi ka palju uusi probleeme tekkinud, rutiin on muutunud, inimestel on uued ülesanded.

Mida see konkreetsemalt tähendab?

Uues rollis on näiteks Taavi Tõnisson, kes on nüüd kunstiline juht. Meil on uus lavastusala juhataja ning ka uus korraldusjuht – inimene, kes haldab kogu müüki ja turundust. Ka büroojuht täidab uusi ülesandeid. Võtmekohtadel olevatel inimestel on paljuski uued kohustused. Lisaks on muutunud näiteks eelarvestus. Kui varem kuulus see kõik teatrijuhi pädevusse ja osakonnajuhid sellesse väga palju ei puutunud, siis nüüd on tegemist jagatud vastutusega. Igal osakonnal on oma eelarve, oma rahakott, mille piires nad ise tegutsevad.

Vahepeal tundub, et kui teatrid saavad majandamisega hakkama, siis võetaksegi raha järjest vähemaks, aga kui kulutatakse mõttetult palju, siis kühveldatakse ikkagi juurde.

Rahastuse alused on suuresti ikkagi kindlaksmääratud. Iseasi on kriisiolukord, mis ka NUKUs ette tuli. Mida siis sellises situatsioonis teha? Loomulikult tuleb leida üles vastutaja, kui on tekkinud pikaajalised probleemid. Võib küsida, kas teater peaks sellises olukorras üldse jätkama, aga mulle tundub, et kõiki praegu Eestis tegutsevaid teatreid on vaja. Ehk kui teater on kriisis, siis tuleb see kuidagi üle elada ja selleks on tarvis täiendavaid rahasid.

Niisiis, igal pool on mingid põhimõtted, mille järgi kõik peaks justkui toimima, aga reaalsuses kipub ikkagi nii minema, et inimesed on mõjutatavad, ja vähemalt mulle tundub, et võimupositsioon on miski, millega kipub kaasas käima teatav korrumpeerumine. See oleks nagu midagi inimesele omast. Või olen ma lihtsalt paranoiline?

Mul on raske mõista, et on olemas inimesi, kes hakkavad juurdepääsu teatud hüvedele ära kasutama. Kuigi teisalt ma saan aru, et see on inimlik.

Kas sind ei ole püüdnud keegi kõrva tagant kudistada, midagi ahvatlevat pakkuda?

Tõesti ei ole. Isegi mõista pole antud.

Aga äkki su põhimõtted püsivadki siis hoopis seetõttu, et keegi pole lihtsalt meelitavat pakkumist teinud? Kuidas sa tead, et see sind ei mõjutaks?

Mul on moraalijoon ikkagi selgelt paigas. Ka ilma kudistamiseta oleks ju võimalusi selleks, et kui tahaks võtta, küll siis saaks seda teha. Nii palju mul seda silmaringi avarust siiski on. Sellest, kuidas riigi tagant varastatakse ja varandust laiali tassitakse, saab ju ikka aeg-ajalt meediast lugeda. Mul on pigem teisipidi probleem. Olen tajunud aeg-ajalt hoiakuid, et no küllap ta ikka kuskilt midagi võtab. Isegi kui ma ei ole midagi valesti teinud, umbusaldatakse juba eos. Kontrollitakse täiesti jaburaid asju. Veidi rohkem usaldust oleks vaja. Ei saa luua situatsiooni, kus kõik inimesed käivad paranoiliselt ringi ja mõtlevad, mida keegi varastanud on. Kontrollmehhanismid peavad ikka olema, aga inimlikkust tuleb säilitada.

Oma meeskonda sa ikkagi eelkõige usaldad?

Jah, kindlasti.

Aga kuidas on nendega, kes on juba mingisuguste jamadega hakkama saanud? Näiteks suure skandaali põhjustanud „Puhhi” lavastaja Vahur Keller töötab jätkuvalt NUKUs, kuigi teatris on tulnud inimesi koondada.

Inimlik suhtumine tähendab minu poolt muu hulgas seda, et ma eelistan inimestega rääkida. Ausalt rääkida. See ei tähenda, et ma mingeid teemasid ei puudutaks või oleksin kuidagi eriti delikaatne. Vahuriga oli meil samuti jutuajamine, et ma saaksin oma küsimused ära küsida. Ma ei leidnud, et oleks tarvis hakata veel mingisugust näidispoomist korraldama. Ta on inimene, kes saab oma vigadest aru ja on valmis neid tunnistama. Ühtlasi on ta nukumaailmas väga kodus ja armastab seda valdkonda. Vahur on väga suur väärtus nii NUKUle kui üldiselt Eesti teatrile.

Aga kes need inimesed olid, kes teatrist koondati? Mille alusel need valikud tehti?

Koondamised toimusid struktuurimuudatuste tõttu.

Ehk siis mitte konkreetseid inimesi silmas pidades?

Just. Teatris oli mitmeid dubleerimisi, kus inimesed juba kas tegelesid samade ülesannetega või oli näha, et nad võiksid endale täiendavaid kohustusi võtta. Ka ma ise tajusin, et saaksin uusi funktsioone täita, näiteks selliseid, mis kuulusid varem asedirektori pädevusse. Lisaks asedirektorile läks üks koristajakoht, üks kassapidaja, juhiabi.

Kui valuliselt või valutult see läks?

Eks koondamine on ikka raske. See on väga isiklik. Mitte keegi ei tunne ennast hästi, kui talle öeldakse, et teda pole enam vaja. Aga see kõik ei toimunud ühekorraga. Ma ei tulnud oma meeskonnaga platsi puhtaks lööma, vaid olen olnud siin pool aastat ja me oleme ühiselt läbi vaadanud, millised on vajalikud ülesanded ja kes neid täita võiks. Alguses jälgisin inimesi, siis uurisin neilt, milles nad end tugevana tunnevad. Kellegi amet ei ole ilmselt selline, mille puhul 100% kõik meeldiks. Mulle näiteks küll kõik enda kohustused ei istu, aga ma pean nende asjadega tegelema.

Millised kohustused sulle näiteks ei meeldi?

Ilmselgelt ei meeldi koondamised. Olen hariduselt jurist, aga pean tunnistama, et jälestan lepingute lugemist. Ma ei viitsi seda teha, eriti kui mul on mingi 10 lk trafaretti täis klots, aga ma pean seda siiski tegema, ja seejuures korralikult, sest ma ei tea ju, mis miin kuskil olla võib. Mitte miin pahatahtlikkusest, vaid erinevatest arusaamadest.

Oled öelnud, et säästuteatrit ei tule, sama sirmi ei hakata lõputult ümber pöörama, aga kokku tuleb ikkagi tõmmata.

Tegelikult pöörame seda sirmi ikka küll. Eks see mingi ulatuseni on mõistlik, aga kuskilt enam mitte. Kui sa ikka sama pintsakut näitleja seljas nii kaua ringi keerad, et varrukad ära kuluvad, siis see ei ole ilmselgelt arukas. Rakvere Teatris näiteks jäid ühe välja läinud lavastuse seinad niisama seisma, aga järgmisel oli midagi analoogset tarvis. Need kohandati ümber ja võeti uuesti kasutusse, mitte ei visatud prügimäele. Väikestest asjadest saavad suured. Säästuteatrit me ei tee, aga mõtleme ratsionaalselt. Kui saematerjali on võimalik viiest erinevast kohast tellida, siis ei ole tarvis kõige kallimat valida.

Kas sa mujale ei taha minna? Meelis Pai kandideeris ju näiteks linnateatri juhiks.

Jah, vist isegi korduvalt. Temal oli selge visioon ja plaan, kuidas teatreid ühendada. Minul sellist mõtet ei ole. Minu praegune plaan on kuni kahe aastaga see asi siin korda teha ja hästi toimima saada.

Kuidas teatri toimima saamisega läinud on? Augustis ütlesid Linnalehes järgmiselt: „Läbi roosade prillide vaadates julgen loota, et ehk sügisel, oktoobris-novembris saabub selline olukord, kus nukuteater suudab kuu lõikes oma kulud ja tulud tasakaalu saada.”

Eks ma olin optimistlik… Me oleme küll kulud-tulud üle vaadanud ja hästi toimima saanud, aga siin on üks konkreetne probleem. Enamik suuri teatreid töötab ju riigi toetusel ja see moodustab ligi 50% meie kogutulust. Kuna aasta esimene pool oli seotud niivõrd suurte miinustega, siis kulutati see juba ette ära vanade võlgade kinnimaksmiseks. Kui see oleks kuude peale võrdselt jaotatuna alles, siis töötaks teater praegu plussis, aga nii ei ole. Riigi toetusega maksti kinni seda Viktoria keskuse nalja ja „Shreki” arveid. Viimane oli ju ligi 130 000 euroga miinustes.

Aga kui sa nüüd uue optimistliku ennustuse teeksid?

No järgmisel aastal algab uus eelarveaasta ja siis hakkab uus toetus jooksma. Me püüame nüüd ikkagi võimaluse piires elada.

Kas NUKU ammu räägitud laiendus suure saali näol tuleb?

Tuleb. Praegu on arheoloogilised väljakaevamised praktiliselt lõpetatud. Peagi peaks hakkama projekteerimisprotsess, sealt edasi riigihanked, ehitus… Seda on raske arvata, kui kaua see aega võtab.

Teil on teatris päris huvitav aeg ka kunstilises mõttes. Näiteks Mati Undi „Good-bye, baby” lavastas Triin Ruumet, kes ei ole lavastamisega varem kokku puutunud.

See on asjaolude kokkusattumine. Tegelikult pidi uue lavastuse tegema Mirko Rajas, aga ta jäi haigeks. Kunstiline juht Taavi Tõnisson tuli minu juurde ja ütles, et meil on nüüd kolm varianti: kas me ei tee midagi, teeme ära ühe mõtte, mis trupi sees tekkis, või võtame sellise uue ja huvitava tegelase nagu Triin Ruumet lavastama. Mõtlesin, et kui kunstiline juht ja trupp leiavad, et seda võiks kaaluda, siis miks mitte. Ei ole lihtne päeva pealt sellist inimest leida, kes kohe põleb soovist midagi teha. Keeruline aeg oli, sest kõik algas viimasel hetkel ja lavastaja ei tundnud teatrisüsteemi, aga minu meelest läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Ma jagan sinuga veel üht paranoiat. Kipun kahtlustama juhte, kes poliitikaga kokku puutuvad (isegi kui nad ei ole poliitikud), selles, et nad muutuvad ühel hetkel ise peast poliitikuks ja hakkavad vastama läbi filtri. Nad räägivad seda, mida nad arvavad, et peaksid rääkima, ja ühel hetkel ei teagi enam, mida nad siis täpselt ise mõtlevad. Kuidas sellised asjad juhtuvad?

Kusjuures, ma hiljuti just mõtlesin sarnasel teemal. Et kas ma olen hakanud vastama mingitele asjadele nii, nagu ma arvan, et peaks vastama, ja see ongi juba minu enda tõeks muutunud, või suudan ma ikkagi veel mingit objektiivsust säilitada ja see, mida ma räägin, see olengi mina. Ma muidugi tahaksin ikkagi arvata, et ma olen objektiivne ja siiras. Viimase aja sündmuste taustal olen mõelnud ka poliitikutele. No vaevalt nad istuvad seal ja mõtlevad, et ma olen nüüd nii iiivõl, ja naeravad kurja naeru. Ma arvan, et nad ikkagi siiralt usuvad sellesse, mida nad teevad. Pigem on palju lihtsalt rapsimist ja rumalust ja vähe ettemõtlemist. Nagu eestlastel ikka, et tahtsin head, aga välja tuli nii nagu alati. Sa võid mulle nüüd ise öelda, kas ma tundun juba peast poliitikuna?