„Äralennuväli”. Teksti autor Mart Aas, lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres, videokunstnik Henry Griin. Laval Ardo-Ran Varres, Helgur Rosenthal, Kristel Leesmend, Katrin Pärn, Evald Aavik. Esietendus 29. novembril Tartu Uues Teatris.

Viimase paari kuu jooksul Tallinnas teatris käies ja hiljem nähtu kohta muljeid vahetades on mulle mitmel korral kõrvu jäänud seni kummalisena tundunud väljend – „tartuliku tempoga lavastus”. Nüüd üle tüki aja järjekordset Tartu Uue Teatri lavastust nähes sai selle mõiste olemus mulle ühtäkki vägagi selgeks. See mõiste ei kanna endas automaatset hinnangut, selle omistab sinna iga vaataja ise, lähtuvalt enda eelhäälestusest ja teatrimaitsest. Püüan alljärgnevalt veidi lahti mõtestada, mida ma selle mõiste all antud kontekstis silmas pean.

„Äralennuväli” on väga selgelt Tartu Uue Teatri nägu. Varem korduvalt Uues Teatris lavastanud ja mänginud Mart Aasa kirjutatud näidendi on lavale pannud üle tüki aja autoriteatri rajalt kõrvale kaldunud Ivar Põllu. Kujundajaks pole keegi muu kui Kristiina Põllu. Väga tuntavad on Põllude käekirjad, mis on kindlasti hea märk neile, kellele varasemad Ivar Põllu lavastused on meeldinud ja hoiatuseks neile, kelle maitsega need ei ühti.

Esmalt veidi täpsemalt tekstist. Mart Aas on võrreldes kaprealismi triloogia osadega („Edu”, „Identiteet” ja „Projekt Elu”) teinud näidendi ülesehituses julge hüppe edasi. Kui triloogia näidendid keskendusid ühele konkreetsele juba näidendite pealkirjas kajastuvale muret tekitavale nähtusele, siis „Äralennuväljas” on märgata keerukamat lähenemist. Probleemiasetus ei ole sel korral nii konkreetne nagu näiteks „Projekt elus”: on loobutud enam-vähem sidusast loorääkimisest ja kindlatest tegelaskujudest, selle asemel on loodud suurel hulgal erinevatel teemadel ja meeleolus stseene, mis haakuvad vähem või rohkem äraminemisega. Lahkutakse Eestist ja planeedilt Maa, kuid ka lihtsalt üksteise juurest, minnakse lahku. Lavastuse pealkiri viitab eestlaste väljarännu temaatikale, mida lahatakse tõepoolest nii minevikku- kui ka tulevikkuvaatavalt. 20. sajandi pagulaskirjanduse kõrval pööratakse pilk sisepagulusele ehk võõrandumisele nii riigist kui kaaslastest ja ka otsesele väljarändele. Ometi ei jää eestlaste lahkumine niivõrd jõuliselt kõlama, kui ehk võiks. Aas ja Põllu on „Äralennuväljas” vältinud otsest moraalilugemist ja Eestist lahkujate hurjutamist, mistõttu jääb edastatava idee väljanoppimine iga vaataja enda teha. Selge vaatajale suunatud sõnum hajub sujuvalt erinevate peent absurdihuumorit (nt. kooriproov, loomade lahkumine, hüljes) ja suhteteemasid käsitlevate stseenide vahele, mistõttu jääb teksti ja sellest tulenevalt lavastuse peamine idee võrdlemisi laialivalguvaks.

Võttes arvesse nii lavastuse killustatud ülesehitust kui ka lavakujundust, tekivad väga otsesed paralleelid sama teatri paari aasta taguse lavastusega „Sisaliku tee”. Peatun hetkeks kujunduslikul aspektil. Kui „Sisaliku tees” oli lavakujunduses kasutatud poolläbipaistvat kileseina, mille taga toimusid varjumängud ja mille peale sai kuvada videoid, siis „Äralennuväljas” on kasutatud sama lähenemist, üksnes kile on vahetatud rahvusmustri motiive kandva hallika kanga vastu. Vormilisi sarnasusi võimendavad veel „Äralennuväljas” mitmel korral kasutusel olevad (mulli)kilest skafandrid, mis meenutavad veidi „Sisaliku tee” valgetes kombinesoonides tulnukaid (taaskord Katrin Pärna ja Kristel Leesmendi seljas). Lavastuses on rekvisiitide ja kostüümide materjalina kasutatud peamiselt pappi ja kilet – pakkimismaterjale, rõhutamaks sellega äraminemise temaatikat. Kuigi loodavad visuaalsed kujundid on paeluvad ja efektsed (nt. külmkapp, Jeff Koonsi skulptuure meenutavad fooliumpead), mõjub tervik ometi nagu vana hea sõber, keda on küll hea meel näha, aga ühtegi suurt üllatust kokkusaamine ei paku, sest kõik saladused on juba varem teineteisele ära räägitud.

„Äralennuväli” on järjekordne näide Ivar Põllu julgusest teha aeglaseid meeleolulavastusi, milles panustatakse muusikale, kujundusele ning publiku kaasamõtlemisele. Publikult oodatakse valmisolekut rahulikuks kaasavoolamiseks, vürtsitades pehmet kulgemist aeg-ajalt paari kerge absurdihuumorit pakkuva veekeerisega, et seejärel edasi liuelda. See ongi tartulik tempo – aeglane ja rahulik nagu Emajõgi, mille ääres on päiksepaistelise ilmaga hea istuda ja taevast, mööduvaid inimesi või parte vaadelda. Selle nautimine eeldab aga teatud tüüpi vastuvõtlikkust, sest muutliku ja ootamatusi pakkuva merega harjunud inimestele võib tasane sõudmine igavalt ja venivalt mõjuda. Pean tunnistama, et sel korral oli mul raskusi lavastuse tempos püsimisega – oleksin tahtnud kiiremini edasi ujuda.

Paralleelid Uue Teatri varasemate lavastustega tekivad ka lavastuslikus plaanis. Helgur Rosenthali ja Ardo-Ran Varrese „Autori surma” rollislepp kandub üle õhtujuhi stseenidesse, kus mõlemad mehed on asetatud uuesti sarnasesse positsiooni: Rosenthal mõnevõrra äbariku saateosalise ja Varres enesekindla saatejuhi rolli. Vaadates tekkis tunne, et Rosenthal haarab kohe kusagilt kaabu ja jalutuskepi ning esitab uuesti oma suurepärase Valgre stepptantsu. Kas tegu on teadliku võttega, et panna „Autori surma” näinud publik meenutama Valgre lavastuse motot: „Aga oleks võinud minna ka teisiti”? Võib ju ka Eesti ja eestlastega minna teisiti kui tumedad tulevikuprognoosid ette näevad.

Klassikaraadio 29. novembri saates „Delta” ütleb Ivar Põllu lavastuse žanriks sobivat „messiboksi stand-up tragöödia“. „Äralennuväli” sobiks messiboksis Tartu Uue Teatri lavastuste meeleolu ja esteetikat esindama vaieldamatult, kuid stand-up’i jaoks võiks mõningaid kiiremaid noote juurdegi lisada. Tragöödiakangelastena jäävad meelde pärast naiste äraminekut nukralt hämaras köögis GPSi hääljuhiste abil kiirnuudleid keetvad mehed, kelle suursaavutuseks on pangale kuuluv auto ja välismaalaste heaks tehtav töö. „Äralennuväli” on suurel määral Eesti mehe (nutu)lugu.

Helgur Rosenthal koorib ühes stseenis fooliumisse mähitud kuuma kartulit. Koorib kiht kihi haaval, kuid ei leia lõpuks midagi. Käisin kahel järjestikusel etendusel, kuid tunnen kahjuks siiski, et selle lavastusega Uue Teatri poolt publikule serveeritav ei ole sugugi nii kuum ja vürtsikas, kui olla võiks. Kuuma ürdikartuli asemel koorus minu jaoks fooliumist välja leige kartulipuder. Toidab küll, aga uudset maitseelamust paraku ei paku.

Etendused Tartu Uues Teatris 7., 8., 10., ja 11. detsembril, Tallinnas Kanuti Gildi SAALis 18. ja 19. detsembril.