Kumb paneb tudengit kõrghariduse omandamist põhjalikumalt läbi mõtlema: kas see, kui õpingud on tasuta, või see, kui kraadi eest tuleb välja käia kümneid tuhandeid dollareid?

Heleene Tambet

Heleene Tambet

Alles nüüd, kolm kuud pärast oma teise USA ülikoolikraadi omandamist avastan end vahel tasulise kõrghariduse heade külgede üle mõtisklemast. Selle avalikult tunnistamiseks on ajahetk muidugi väga vale. Donald Trumpi Ameerikas ei taha ükski avatud meelega inimene ennast bernie’likest ideoloogiatest eemaldada – milleks?

Mina olen üks neist „imeinimestest”, kes väljus USA kõrgharidussüsteemist sendigi võlata, olles omandanud viie aastaga järjest bakalaureuse- ja magistrikraadi. Statistika räägib, et minusugusel teadusmagistril (MSc) peaks olema kaelas keskmiselt pisut rohkem kui 50 000 dollarit õppelaenu, mida on küll pea kolm korda vähem kui juuramagistri ja isegi enam kui kolm korda vähem kui meditsiinikraadi omandanutel. Samas on see number jällegi poole võrra suurem, kui see oli neli aastat varem. Ameeriklaste õppelaenukoormus aina kasvab ning USA liberaalsetes linnades ei ole raske kohata sellest tulenevat trotsi, viha ja Euroopa-imetlust.

Ilma laenudeta sain ma suuresti hakkama tänu spordistipendiumile – üks väheseid siinseid rahakatlaid, millest noortele täisrahastust jagatakse – ning viimasel aastal, kui olin spordi maha jätnud, õpitulemustel põhinevale akadeemilisele stipendiumile. Tõele au andes ei oleks ma aga siiapoole ookeani õppima tulemist kunagi kaalunudki, kui keegi asja tasuta kätte poleks andnud.

Kogesin piisavalt piinlikke hetki, kus mõne sõbra või tuttavaga tema õppelaen ja järgmise kümne aasta maksukoormus teemaks tuli. Lõin tavaliselt silmad maha, sest mul oli halb öelda, et mina ei maksa sentigi – ei praegu ega tulevikus. Veelgi vähem oleksin ma tahtnud neil hetkedel tõdeda, et ma isegi ei mõista neid sõpru-tuttavaid. Ei mõista, kuidas nad on valmis käima kogu selle raha välja hariduse eest, mis neid sageli isegi ei huvita, miks nad ei läinud mõnda mõistlikuma kõrgharidussüsteemiga riiki või kuidas nad ei tunne süümepiinu oma vanemate ees, kes hakkavad tihti juba rasedusfaasis laste hariduse jaoks raha kõrvale panema. Miks ma peaksin maksma vabatahtlikult 22 000 dollarit aastas – õppemaks minu esimeses ülikoolis, mis, muide, on üks odavaimaid terves riigis –, kui Euroopas saab hariduse ometi jumalamuidu?

Niisiis tundsin enda üle vahel suurt uhkust: mõtle vaid, sisenen tööturule vaba inimesena, ühegi võlata. Mingil hetkel hakkas mind aga painama uus mõte: mis eriala ma oleksin valinud, kui oleksin kraadi eest tegelikult tasuma pidanud; kui oleksin juba noorest east teadnud, et ülikool maksab palju ja on tohutu pauk pere rahakotile?

Mis eriala oleksin valinud, kui oleksin juba noorest east teadnud, et ülikool maksab palju?

Muidugi usun siiski, et valima peab selle, mis teeb õnnelikuks – ja mind lihtsalt ei huvita IT, meditsiin ega juura, vaid ikka sotsiaal- ja keskkonnauuringud. Olen aga hakanud mõtlema selle üle, kas ma oleks ülikooli nii iseenesestmõistetavana võtnud, kui oleksin kasvanud teises süsteemis. Mul on tunne, et praegu on minus juurdunud selline nõukaaja jäänukarusaam, et ülikooli lähevad nagunii kõik, iga inimene istub seal oma kolm kuni viis aastat ära, õpib, mis ta õpib, peaasi, et saab end läbi lohistatud. Kas ma arvaksin nii, kui vanemad korraliku veerandi – kui mitte kolmandiku – oma aastapalgast minu hariduse alla paneksid?[1]

Ma leian endiselt, et see ei ole normaalne, kui puhun 40ndates ameeriklastega juttu nende jätkuva võlakoorma teemal. Õppelaenusummad on kasvanud nii suureks, et isegi kui keegi saab oma unistuste töö ja kõik läheb plaanitud rada mööda, ei pruugi investeering (näiteks magistrikraad) tagasi vaadates ikkagi ära tasuda. Ja nagu alguses mainisin, on siin ka palju noori, kes võtavad ülikooli loomuliku nähtusena ja oma vanemate nimel oleva laenu pärast eriti pead ei vaeva – õpingute eest maksmine on lihtsalt niivõrd normaliseeritud. Samas ei arva ma ka seda, et õige on teine äärmus – kõigile hariduse tasuta kättesaadavaks tegemine. See, millest ehk mõlema süsteemi puhul vajaka jääb, on erialavaliku mõtestamine laiemate kriteeriumide põhjal kui puhtalt kulunud dilemma „teen, mida armastan” versus „teenin tulevikus raha”.

Universaalselt tasuta hariduse puhul pole eriti põhjust mõelda, mida see mulle annab, mis on mu kolme kuni viie aasta alternatiivkulu, kas ülikool on päris minu koht. Universaalselt (kõrge)tasulise hariduse puhul tekib aga lihtsalt mulje, et kuna nagunii tuleb kraadi eest maksta, siis kõik lapsevanemad peaksid olema igal juhul valmis selleks raha kokku koguma ja välja käima – ja mõtestamisfaas on taas kadunud.

Mõlemat süsteemi veidi näinu-kogenuna arvan, et parim lahendus oleks (üllatus-üllatus) kuskil keskel ehk ülikooli maksumus ei peaks olema miski, millele lapsevanematel on vaja aastaid enne mõtlema hakata, aga samas võiks see olla piisavalt kulukas, et kellelgi ei tule mõtet ülikooli niisama istuma või kuulama minna. Ja et pingutus oleks tasustatud. Kui keegi teab, mida ta tahab, miks ta seda tahab ja kuhu see miski teda viib, ning on valmis selle nimel tööd tegema, siis, pole küsimustki, tagame sellele inimesele tasuta hariduse.

[1] Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo andmetel oli New Mexico majapidamiste mediaansissetulek 2016. aastal 46 748 dollarit. Siinkohal on oluline silmas pidada, et riigikoolidel on kaks erinevat õppemaksu – eespool mainitud 22 000 dollari suurune maks kehtib väljastpoolt osariiki tulnutele, kohalikele on see pea poole võrra väiksem.

Heleene Tambet on lõpetanud värskelt arengumajanduse magistriõpingud San Franciscos, kus ta oli ka toidu taustalugusid uuriva ajakirja Whetstone Magazine kaasasutaja ja toimetaja. Praegu otsib ta uusi väljakutseid põllumajandusarengut ning selle keskkonnamõjusid puudutava teadus- ja selgitustöö vallas.