Tauno Vahter pani kirja kiiresti arenenud sündmused ühest Loksa poole suundunud bussist.

Endel Tamm, 37-aastase staažiga D- ja D1-kategooria bussijuht, hõõrus hommikuhärmas esiklaasi lapiga puhtaks ja pomises silmi punnitades: „Jeesuskuradimaria…” Üle parkla lähenes hõredas lumesajus aeglaselt, ent sihikindlalt vanapaar, kellel oli nii palju asju, et nad ise vaevu nende tagant välja paistsid. Mehe käes olid kokkuvolditud pesurest, vikat, kaks ämbrit ja kolm kangast kotti. Naisel olid ühe käe otsas tapeedirullid (pestav, kirssidega muster, lihtne kokku panna), vorstirõngana kaelas 20 m kokkukeritud aiavoolikut, teises käes kotid kuivainetega ning üle õla loomulikult ka käekott. Enamik kotte olid ilmselt saadud valimiste eel jagatud nännina, sest need kandsid erinevate erakondade logosid ja moodustasid kokku omapärase vikerkaarekoalitsiooni.

„6.37… Kolm minutit aega, ei saa ära ka sõita… Vanasti tõmbasid osavamad vennad sellised pulli pärast ukse vahele… No teeme siis luugid uuesti lahti! Kui me hiljaks jääme, siis pole minu süü,” sõnas ta teises reas istuvale lühikesele mehele, kes seepeale õlgu kehitas. Bussijuht ohkas, astus välja ja aitas saabujatel pool kraami pagasiruumi ära sättida. Minut jäi veel väljumiseni aegagi, kui kõik olid peal tagasi, juht pani ukse kinni ning poetas väiksemale mehele otsa vaadates: „Noh?” Too noogutas, pani vöö kinni ja võttis kotist väikesele klambriga alusele kinnitatud paberid, mille küljes oli kolm teravaks teritatud pliiatsit.

Karl Puidu vastutusrikas töökoht Harjumaa ühistranspordisüsteemis seisnes kõigi liinide laitmatu toimimise kontrollimises. Neljal päeval nädalas oli tema ja kahe kolleegi ülesanne jälgida, kas kõik maakonnaliinide bussid jõuavad peatustesse õigeks ajaks ning ega sellega ei kaasne veel mingeid täpsustamata probleeme. Sellist tööd ei teinud ükski arvuti ega nutisüsteem, vaid tähelepanelik inimene, kelle pilgu eest niisama lihtsate trikkidega miski ei pääsenud. Karl Puidule oli jõudnud täna järjekorras kätte kohustus kontrollida liini nr 152, mis oli väärika ajalooga. Balti jaamast Loksale kulgeval trassil ootas ees umbes 70 peatust. Mõni kurjem hääl pidas kaks ja pool tundi kestvat sõitu 70-kilomeetrise vahemaa kohta paljuks, aga kuidas saavad inimesed Kasispeale või Ulliallikale, kui ekspressi moodi poosetades igast postist mööda kihutada?

„Raadiot ikka võib panna või see on nüüd ka keelatud?” irvitas bussijuht inspektorile ja pani vastust ootamata muusika mängima.

„Tead küll – võib, aga see ei tohi juhtimist ega reisijaid häirida,” targutas inspektor. Buss tegi esimese peatuse Vabaduse väljakul, Puidu tegi peatuse nime taha linnukese ja kirjutas 6.45, üks minut maas.

„Aga mis asi üldse inimest häirib? Ma saan aru, Lasnamäe vankad keeravad vahel oma kammaijaa põhja nagu kuradi „Kutsuv tuluke” käiks aasta läbi, aga üks tuleb siin hädaldama, et ei või välismaa muusikat kuulata, ja teine ei taha uudiseid kuulata, ega ma siin mingi diskor ei ole. Kas sa ise ei lähe vihaseks, kui neid uudiseid vahel kuulad?” Keskturg, 6.50, graafikus, märkis Puidu üles.

„Ei jaksa iga asja pärast vihastada,” ütles inspektor.

„See on õige küll, aga kui sa ikka kuuled seda lolli juttu ja kuidas varastavad… No mis kurat see on, nüüd hakatakse märtsi asemel juba veebruaris suvilatesse minema või?” vaatas bussijuht turult suurte kottidega tulnud inimesi, kes õnneks vedasid oma tavaari üles, mitte ei hakanud pagasiruumi nõudma.

„Kui ei meeldi, ära kuula!” võttis inspektor kokku ja hakkas juhi turtsatuse järel ükshaaval Lasnamäe äärt läbivaid peatusi märkima, kust varahommikul küll suurt inimesi peale ei tulnud, buss oli niigi pooltühi. Nüüd võttis ta oma kangast portfellist tahvelarvuti ja hakkas sealt uudiseid lugema, nii et vaid bussi peatumise korral pilgu kellale viskas ja selle tabelisse märkis. „Kas euroime kordub?” küsis pealkiri. Karl Puidu keris loo lõpuni kommentaaride osani, valis autoriks „anonüümne” ning kirjutas: „Ülespuhutud pask, mis kukub läbi nagu kõik eelmised pedeorgia kuldtähtedega ajalukku kirjutatud meistriteosed.” 6.57, Suur-Paala, minut graafikust ees.

Järgmiseks klikkis inspektor uudisel „Tuurile startiv näosaate staar Ainjärv on vaba kui lind” ning läks edasi otse kommentaaride osa juurde: „Nüüd öeldakse vaba kui lind, vanasti oli lihtne sõna l…s. Kui keegi aru ei saanud, siis ma igaks juhuks kirjutan lahti: lits. Iga laps uue mehega, annet sama palju kui persekarvadest punutud eeslil, aga et ikka saaks esikaanele hööritama!” Kuna sama tegelase kohta oli järjest veel kolm uudist, siis teiste juures piirdus ta lühemate kokkuvõtetega: „Tselluliit on juba näha, ronib vaikselt ülespoole nagu ahv”, „Prullakamad daamid peaksid täpilise mustri kandmisega natuke piiri pidama, et rändtsirkus neid kogemata kaasa ei rebiks” ning lõpetuseks tuumakas „Nii mõttetu eit, et isegi mõttetute eitede konkursil jääks eelviimaseks”. Juht kruttis raadiot ja Puidu viskas pilgu kellale, Gaasi peatus, 7.02: „Maha hakkad jääma…”

„Kuradi foorivahed on nii lühikesed… aga siit ei tule vist enam kedagi peale… Peaks esimese kiiruskatse tulemused juba olema.”

„Jälle ralli?”

„Rootsi ralli esimene katse juba, midagi ikka räägivad…” Puidu pööritas silmi ning jõudis portaalis spordiuudisteni, kus ralli võttis enda alla suurema osa. Ta valis huupi „Eestlastel Rootsi ralli eel superlootused” ja kirjutas sappa: „Ön pöömösölt köks vöriönti, kös söidöb ösömösöl kötsöl vöstö pööd vöö vöömösöl kröövö. Pöröst ön söö söttö töis.”

Enne viimast Lasnamäe peatust kummardus bussijuht imestades esiklaasile lähemale: „Vahi raiska…” Tavaliselt sealt tühermaalt keegi peale ei tulnud, aga nüüd ootas peatuses üks kogu. Väo, 7.08, kolm minutit maas.

Bussi sisenes vihmakeebis noorem naine, kelle eestilikult üleni musta riietuse alt paistsid kontrastina erepunased nööbiriviga kõrged saapad.

„Palun üks Loksale,” kostis naine.

„Ei, meil on tasuta,” irvitas bussijuht.

„Tasuta?”

„Jaa, mitu aastat juba, kus te elanud olete?”

„Ahsoo, ma mõtlesin, et linnas ainult. Vabandust, ma muidu ei sõida, pean Loksa kooli minema…” seletas naine rohkem kui vaja ja bussijuht lõikas vahele: „Istuge maha, meil pole vaja tervet elulugu ära rääkida!” Naine seadis end keskele akna alla.

„Kassanäe!” pilgutas bussijuht kavalalt Puidule, kui oli uuesti sõitma hakanud.

„Mis?”

„Ei tundnud ära või? See oli see näosaate tüdruk, Ainjärv!”

Karl Puidu silmad pilkusid korra kiirelt, kuid ta ütles vaid napilt „ahah”.

„Ei tea, kuhu plika siit… Marssis oma kassisaabastega üle Lasnamäe, et bussi peale saada… Kas sellisel siis oma autoga meest ei ole või on nii peenike pihus, et peab nüüd juba bussiga sõitma?” arutles bussijuht. Loo, 7.17, neli minutit maas.

Puidu võttis lahti järgmise portaali, keris otse Lea Ainjärve pildini ning kirjutas uudisteksti sisu lugemata otse kommentaaridesse: „Aastad maksavad kõigile kätte, kõigepealt läheb välimus ja kui enne tähtaja kukkumist kelleltki titte taha ei saa, siis järgmiseks jäävad ainult veel suvetuurid kultuurimajas ja proteesiliimireklaamid ajakirjas 80+.” Kostivere, 7.33, Ruu, 7.42, ikka kolm minutit maas. Puidu võttis nüüd registreeritud kasutajanimedega portaalid, millest ühes ta oli kirjas kui Rahva Hääl ja teises kui Ants Tagurpidi. Kuusalu, 8.04, neli minutit maas, esimesed inimesed hakkasid maha minema.

„Eesti ujujad sihivad finaalikohti.” Puidu puhus ninast natuke õhku välja, mida võinuks pidada madalama kategooria turtsatuseks. „Kas kusagil on kirjas, et tegu on LÜHIRAJAvõistlustega? Ah? Kui need nii kuradi imeahvid on, siis kus on olümpiakullad ja maailmarekordid? Kümme aastat vegeteerivad riigi kulul või istuvad kuskil Ameerika ülikoolis ja tulemus on ikka see, et tööjõudu turul pole, sest need tahavad vanaemale ja lollile Eesti meediale seletada, et nemad on LÜHIRAJA poolfinaali jõudnud. Mine suple Nihhuijaa rannas, seal on eriti LÜHIKE,” klõbistas inspektor oma kommentaari asjade seisust. Sõitme, 8.11, viis minutit graafikust maas.

„Viiega oled maas,” poetas Puidu juhile.

„Lageda peal libe täna, sul oleks Tänakut vaja…”

„Mees peab täpne olema!”

„Aga kuulsid, Tänak oli esimesel seitsmega kiirem! Seitsmega! See on 20 kilomeetri peale terve sajand – kui mees julgeb ikka panna slikid alla… Lund vähe, aga ikka, ikka, mune on vaja!”

Tehnikaspordientusiast pidurdas, 8.20, Kolga. Siin läks hulk rahvast maha ja kilomeeter hiljem soovis ka mustlaskaravaniks kehastunud vanapaar ühel teeotsal maha minna ning alt oma asjad kätte saada. Koli üksteisele selga laadimine edenes vaevaliselt, aeg-ajalt kukkus midagi maha või tegi haiget, ja toimus aastatepikkuse harjutamisega väljakujunenud ärritust ja halvakspanu märkivate mühatuste saatel, millest inimkeelega sarnanesid rohkem „oota” ja „mhh”. Bussijuht vaatas seda pantomiimi ükshaaval bussi kõhust asju koukides kannatamatult pealt, ise oma roosa triiksärgi ja kitsa musta lipsuga veebruarikuise tuule käes lõdisedes nagu sassis sisemise kompassiga flamingo põhjamaal. Kui viimane nutsak oli vanaproua külge riputatud, tõttas bussijuht üles tagasi ja tõmbas uksed kinni.

„Kurat, ma oleks võinud juba eelmine aasta Kuopiosse teistega minna, mitte siin lolli mängida!”

„Miks sa ei läinud siis?”

„Naine hakkas uluma.” Ulliallika, 8.29, üks inimene tuleb peale täiesti tühjast kohast. „Üksteist minutit maas,” märkis Puidu kuivalt ja võttis ette poliitikarubriigi. Kõigepealt peaministrist: „Aga mida sa ühest persekukkunud korvpallurist ikka tahad.” Pani iseendale laigi ja hakkas korraks mõtlema, kas ta oli sama kommentaari juba kasutanud või mitte. Ei sobiks ju ometi ennast kordama hakata. Samas, mõned väljendid, nagu „abordijäänus” ning „küll vähk ta korjab”, on ju ikkagi klassika, mida võib ikka ja jälle kasutada… Puidu ei hakanud kunagi ähvardama, tema oli vana kooli mees. Kolgaküla, 8.34, ikka maas.

„Endel, miinus kümme…” ütles Puidu töiselt.

„Tean-tean… aga kui ma pean siin teenijat ka mängima, siis ei saa ka kiiremini,” ütles bussijuht ja andis mäest alla sõites natuke gaasi. Nõksaku peal, kuhu kaardil on tähistatud punktiiri meenutava leppemärgiga „looduskaunis vaade”, tegi buss libedal teel lõnksu vastassuunda, nii et juht pidi vastu sõitnud auto vältimiseks kohe ka kiire liigutuse paremale tegema, ning Puidule aegluubis tundunud hetke järel rullus buss teepervelt alla, kaks korda üle katuse, kuni jäi uuesti ratastel seisma. Bussis olnud kuuest inimesest oli seal järel kolm: Karl Puidu ning kooli teel olnud kümneaastased tüdrukud, kellele olid sõnad peale loetud, et turvavöö pannakse kinni ka bussis. Läbiraputatud reisijad ajasid end suurt midagi lausumata püsti ja Puidu avas jõuga ukse. Endel Tamm oli lennanud triibuliseks värvitud surnud puuoksa otsa, mis turritas tema seljast välja nagu hari tundmatul dinosauruseliigil. Pisut eemal lumisel väljal paistis punaste saabastega reisija keha. Puidu kahlas läbi lume ja nägi, et midagi polnud enam teha. Ta seisatas hetkeks, võttis siis taskust võtmehoidja, tõmbas selle küljest välja väikese taskunoa ja lõikas endale punaselt saapalt ühe nööbi ning pistis selle taskusse. Ta vaatas veel korra näosaate finalisti ja astus siis läbi lume bussi juurde tagasi. Seal oodanud poiste juures peatus esimene vilkuriga auto, juhuslikult mööda sõitnud politsei.

„Kuradi jama!” ütles ähmi täis vormikandja inspektor Puidule vastu joostes. Puidu kirjutas tahvlile 8.40 ja tõmbas selle taha väikese risti.

Järgmine buss saabus kuue ja poole tunni pärast.

Tauno Vahter on korra peaaegu sõitnud bussiga Loksale, aga loobus sellest sõidu umbes kolmetunnist kestvust nähes. Küll on ta korra sattunud esmaspäeva hommikul kell 9 väljunud Tallinna-Tartu bussile, mis jõudis kohale 1 tunni ja 57 minutiga. Nädal hiljem sõitis sama buss Põltsamaa lähedal kraavi ja ainult üks teises reas istunud naine ütles „oih!”.