Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

„Äkki räägite meile kõigepealt, noh, tänase leinapäeva kohta. Ja pärast oma tööst ka,” pakkus klassijuhataja kerge kohmetusega ja viipas kätega laste poole. Kakskümmend neli silmapaari, mõne pilgus uudishimu, märksa rohkematel kergendus ära jäänud tavatunni pärast, enamikul pigem ükskõiksus, mis pole veel läinud üle apaatsuseks, mõnel ka midagi ärevuslaadset, nemad ilmselt teavad juba midagi.

Kõik need riiklikud leinapäevad olid ühesugused. Vabaduse väljakul lasti prožektorituled ohvrite auks taevasse ristuma, süüdati küünlaid ja kirjutati lõputuid ühesuguseid meenutusartikleid: kas ka teie perekonnast keegi, kuidas ellu jäädi, kes pääses pakku ja kes tuli tagasi. Minu jaoks läksid märtsipäevad igal aastal samas rütmis, kohtumised koolides algklasside või põhikooliga, Mustamäel, Keilas, Kernus või Türil või kuhu kutsuti, kuude kaupa ette. Alati sama, aga ma ju olin ometi kuldse südamega tüdruk.

„Kui paljud teavad, mis päev täna on?” küsisin alustuseks. Enamik tõstis käe.

„Leinapäev,” teatas üks entusiast lainurga alt käega vehkides.

„Õige, leinapäev. Kui see juhtus, siis ma olin sama vana kui teie, viiendas klassis. Ma mäletan seda praegu, nagu see oleks olnud eile. Kas teate, miks see leinapäev on?”

„Inimesed said surma,” teatas oivik enne, kui keegi sai sekkuda.

„Jah, päris palju inimesi sai surma, aga miks?”

„Haiguse pärast!”

„Õige, siis oli paha haigus, mis jõudis ka meie maale. Palju inimesi jäi haigeks ja kõige suurem õppetund oli lõpuks ikka see, et kõik peavad korralikult käsi pesema. See oli raske aeg, aga pärast me saime sellest üle. Lapsed, kas teie pesete korralikult käsi?”

„Jaa…,” kostis enam-vähem veenvalt mitmelt poolt. Seekord ei olnud vähemalt märgata, et keegi oleks võidurõõmsa kurvastusega püsti tõusnud ja öelnud, et tema vanaema või vanaisa suri sel ajal, nagu oli juhtunud näiteks korra Jõhvi ja Võru koolis. See kippus päeva pidulikkust klassijuhatajate jaoks natuke ära rikkuma. Rääkisin pisut veel hügieeni tähtsusest ja sellest, kuidas mõnikord on ajaloos raskemaid aegu, mil inimesed peavad ennast kokku võtma ja rohkem pingutama. Küsisin seejärel, kas vaatame koos mõnda suurt pilti, kuid nüüd lõikas klassijuhataja vahele.

„Rääkige, palun, meie lastele ka lugu oma klassijuhatajast.”

Nojah, ega sellest ei pääsenud tegelikult peaaegu kunagi. Sisemine ohe, noogutus.

„Kui see asi juhtus, olin ma viienda klassi õpilane. Minu klassijuhataja oli proua Moira Toomingas, minu kunstiõpetuse õpetaja. Kui haigus hakkas levima, pandi kõik koolid kinni ja lapsed saadeti koju. Ja äkitselt ei olnud meil mitte midagi teha, õpetajad andsid ainult arvuti kaudu tunde ja õppida.”

„Mis kellani te magasite?” küsis üks poiss.

„Ma ei tea. Kümneni võib-olla.” Äärmist kadestust väljendav kahin klassiruumis.

„Aga natuke aega läks mööda ja tegelikult meil hakkas igav, sest kinno ei saanud, basseinid olid ka kinni ja sõpradega ei tohtinud kohtuda ja niimoodi mitu kuud. Telekas näidati ainult vanu filme, mida keegi ei tahtnud enam näha. Ainult vahel harva nägid mõnda sõpra, enamasti telefoni ja arvuti kaudu. Õues tohtis kokku saada korraga ainult ühe sõbraga, muidu võis politsei lahku ajada. Aga minul ei lubanud vanemad isegi kahekesi kellegagi kohtuda, sest mul on olnud väikesest peale selline kopsuhaigus nagu astma, mul on selle pärast vahel natuke raske hingata. Minu vanemad kartsid, et ma saan ka selle paha haiguse, mis võib mulle ohtlik olla. Tavaliselt lapsed seda haigust eriti ei saanud, see oli rohkem vanematel inimestel. Aga siis juhtus nii, et meie klassijuhataja jäi haigeks. Ta andis meile arvuti kaudu tundi ja oli ikka kodus ning ravis ennast. Aga ühel päeval ta enam ei vastanud minu kirjale ja siis ma hakkasin õpetaja pärast muretsema. Ma teadsin, kus ta elab. Ütlesin vanematele, et lähen korra parki jalutama, aga tegelikult läksin õpetaja juurde. Kui ma sinna jõudsin, ei teinud õpetaja ust lahti.”

Selle koha peal tegin ma tavaliselt esimese pausi, reeglina aitas see natuke draamat koondada.

„Aga ma proovisin ukselinki ja avastasin, et uks oli lahti. Ja siis ma leidsin, et õpetaja oli põrandal pikali ja hingas väga raskelt. Ma helistasin kiirabisse ja õpetaja viidi haiglasse.”

„Kas te päästsite siis oma õpetaja elu?” küsis üks tüdruk kerge imetlusega.

„Ei,” neelatus, „ma jäin hiljaks. Kahjuks minu õpetaja ei jäänud elama.”

Kerge kurb kahin klassis, samas siiski nõrgem kui koolist kojujäämise puhul.

„Ja natuke hiljem selgus, et ka mina olin saanud sama haiguse ja sattusin haiglasse. Aga mina sain terveks.”

„Reelika Sang on liiga tagasihoidlik. Näete, lapsed – see on tõeline vaprus! Ta oli mures teise inimese pärast ja oli ise seetõttu mitu nädalat haiglas ning oleks võinud ära surra. Kes teist on juba lugenud „Hilinejat”?” Mõned tüdrukud tõstsid käe, sellest oli saanud nende põlvkonna nutukas, mida pooltes koolides lugema sunniti.

„Kui ma kooli ära lõpetasin, siis läksin kunsti õppima ja hakkasin raamatuid tegema. Kõige rohkem olen ma teinud mõistatusraamatuid, mida teie ka kindlasti teate, aga peale selle kirjutasin ka raamatu oma õpetajast. Aga äkki teil ongi nüüd küsimusi raamatute kohta?” uurisin lootusega kergemat teed edasi minna.

„Ma lasen teil nüüd mõne minuti küsimusi mõelda ja näitan kõigepealt ühte joonistust.” Ühendasin joonistuslaua projektori taha ja hakkasin linnalabürinti joonistama, see tõmbas alati laste tähelepanu. Rääkisin juurde, kuidas ma vaatasin igasuguseid värvimisraamatuid ja mõtlesin, et palju põnevam oleks selle asemel otsida piltidelt mingeid vihjeid, millest mõistatuse lahendus kokku panna. Enamik inimesi teadis minu kohta kahte asja: seda, et mina olen see tüdruk, kes pidi oma õpetajat päästes ära surema, ja minu graafilisi mõistatusraamatuid. Rääkisin ühte lihtsamat pilti tehes kiirelt, kuidas ma neid tegema hakkasin, palju neid juba ilmunud on ja mis on eri raamatute teemad taludest lõbustusparkideni. Küsimused, muidugi, olid samad nagu alati.

„Mitu raamatut te olete avaldanud?”

„Kust te oma raamatute jaoks mõtteid saate?”

„Mis oli teie esimene raamat?”

„Mis oli teie viimane raamat?”

„Mitu raamatut te olete avaldanud?” (Seda tuli veel mitu korda.)

„Kas teil on mõni lemmikloom olnud?”

„Millest on teie järgmine raamat?”

„Mis firma pliiatsiga te joonistate?” esitas üks tüdruk teisest reast natuke ootamatuma küsimuse.

„Ma kasutan peale joonistuslaua hästi peene joonega pliiatseid, mida nimetatakse rapidograafideks. Neid ei ole igal pool saada, aga ma kasutan palju näiteks rOtringi rapidograafe, mille joon on vähem kui millimeetri laiune,” vastasin ehk täpsemalt kui vaja.

„Kas sellist?” küsis tüdruk ja näitas mulle rOtringi rapidograafi, punast 0,1-millimeetrist pulka. Ma oleks võinud südari saada.

***

Rapidograafid olid pakitud neljakaupa ja ühekaupa, vastavalt hinnale. Kümneeurosed pakid ei pakkunud mulle huvi, neid oli mujalgi. Aga siin oli kolme tooni 0,1 ja 0,25 mm variante, mida müüdi tavaliselt ainult kunstipoodides leti taga, supermarketites enamasti mitte. Need olid üsna jubeda hinnaga, 20–30 eurot tükk, ja ma pidin need endale saama.

Ma olin ka varem poest virutanud, aga praegune õnn ja õnnetus seisnes selles, et poes oli vähe inimesi ja sa olid igale poole nähtav. Algajad kukkusid sisse sellega, et asjatasid otse kaamera ees ja läksid selliste päevselgete asjade peale välja nagu kosmeetika ja tehnika, aga kirjatarvete osakond ei huvitanud pooligi nii palju. Kunagi ei tohtinud liiga kauaks näppima jääda, mõistlikum lahendus oli kodust antud nimekirja asjad ilusti korvi koguda ja siis kiirelt vajalik asi tuuri panna, mitte ümber palava pudru edasi-tagasi marssida. Ma otsustasin võtta prooviks ühe, lihtne äratõmmatav turvaelement. Toidunimekirja asjad olid kärus, kirjatarvete osakonnast läbi, sirutus, üks vihik korvi ja rapidograaf taskusse.

„Reelika!” kostis samal hetkel selja tagant.

Kurat. Kuradi kurat. Pöörasin ringi ja seal seisis proua Toomingas.

Äkki tahtis lihtsalt teretada?

„Reelika, mida sa teed?”

O-kei, nii palju siis sellest.

„Mis mõttes?”

„Ma nägin, mis sa taskusse panid… Miks sa nii tegid?”

„Ma… palun… Ma ei tahtnud… Meil on kodus raske aeg ja need on kallid… Ma ei tea… Palun ärge öelge kellelegi, ma panen tagasi, näete!” Ma võtsin taskust rapidograafi ja panin selle hoidja otsa tagasi.”

„Reelika… Miks nii? Mis raske aeg?”

„Meil… isa läks ära vahepeal… ja raha ei ole eriti, ma ei tea…” See oli 80% vale, kulme oleks küll kergitatud, aga kui ma oleks vinguda viitsinud, siis see raha oleks leitud. Isa oli meil kepivend, aga roomas alati lõpuks ikka tagasi.

„Miks sa mulle midagi rääkinud ei ole? Kas sa saad aru, kui tõsine see asi on?”

„Saan küll… aga palun ärge rääkige, muidu isa ei tulegi tagasi, ma tõesti pole sellist asja enne teinud.”

Me tundlesime kantseleikaupade ja vietnami laste punutud korvide sektsiooni vahel veel oma kümme minutit, mina lubasin enam mitte kunagi midagi sellist teha, tema lubas mul silma peal hoida ja käskis endaga arvutiga Zoomis ühenduses püsida, kuni kool uuesti pihta hakkab. Siis me läksime koos kassasse, maksin vanematelt saadud rahaga oma kümme muna, leiva, kurgi, tomatid ja jogurti kinni, tema kohvikoore, kodujuustu, üksikute vanainimeste saia ja samasuguse koleda pruuni rätiku, nagu rippus minu vanaemal ukse peal.

Tundsin tohutut kergendust, kuid see oli läinud liiga napilt. Edukas sportlane hakkab päev pärast vigastust uuesti treenima, panin sama rapidograafi tuuri juba järgmisel päeval, igasuguste probleemideta. Teise tooni võtsin siiski igaks juhuks sama keti teisest poest.

Isa ja ema olid kodus ja diplomaatilises rahus, minu pärast muretseda polnud neil aega ega enda teada ka põhjust. Mõlemad istusid kodukontoris ja muretsesid isa ema pärast, kes oli muidu kohutavalt aktiivne ja abivalmis inimene, aga oli nüüd ümbruskonna pensionäridele toitu tassides ise viiruse kätte saanud. Arst oli tal soovitanud rahulikult kodus põdeda, aga vanemad olid iga telefonikõne peale valmis meist mõned tänavad edasi kohale tormama.

Kuigi kõik päevad hakkasid tollal ühesugused tunduma, mäletan siiski, et see oli reede. Õpetajad olid andnud päeva ülesanded ja telefon helises – kõik teadsid, et lauatelefonile helistavad ainult turu-uuringu perverdid („Halloo, mis karastusjooke te oskate nimetada?”) ja vanaema. Seekord oli vanaema – andis mõneti köhides, aga täiesti väärikalt ja asjalikult teada, et ta köha on läinud halvemaks ja kuna perearst oli tal soovitanud riskigruppi kuulumise pärast ennast kiirabile üles anda, siis kiirabi oligi juba kohal ja avaldanud arvamust, et nad võtavad ta igaks juhuks haiglasse kaasa. Vanaema andis haigla nime, kinnitas enam-vähem veenval toonil, et tema on a) käinud Siberis ja Antslas Hauka laadal ega kavatse veel surema hakata, ning et b) kui ta nädalaga välja ei saa, siis võti on tagaukse mati all ja keegi võiks siis uuesti aknalaual tema kuukingad ära kasta. Kuna haiglasse vaatama teda niikuinii ei lasta, siis ta ise helistab ja annab teada.

Vanemad olid sellest konkreetsusest hoolimata mõnevõrra sabinas, kuid mul oli lisaks kaelas „sotsiaalne rehabilitatsioon” ehk klassijuhataja oli kirjutanud, et ta soovib minuga Zoomis vestelda. Üldiselt olid tema kavatsused head, ta üritas ajada oma juttu ikka sinna nurka, et kuidas on meie pere majanduslik olukord ja kas vanematel on tööd ja ega ei armastata liialt kangemaid jooke. Rõhusin täielikule kahetsusele ja süü ühekordsele iseloomule, tehes talle läbi ekraani kutsikasilmi, isegi väike pisar õnnestus vist välja pressida. See oleks võinud olla algus millelegi suurepärasele, õed kurjas ja kogu muu jama. Ja siis ma tegin oma suurima vea.

Ma pöörasin ühe joonistuse näitamiseks natuke oma ekraani ja seal nad olid. Kolm täpselt samasugust rapidograafi, nagu ta oli poes minu käes näinud. Kõik on nii korralikult läbi mõeldud ja siis selline viga, uskumatu.

Üritasin päästa, mis võimalik, aga teist korda Toomingas liimile ei läinud. Ta ütles korduvalt, et ta on pettunud, ta on pettunud ja kui see on läbi, siis ta soovib minu vanematega rääkida. Seni võin ma ise välja mõelda, kuidas ma vanemate ja poe ees vabandan.

Edasise kohta on mul endal kaks versiooni vastavalt sellele, kas mul on meenutades enesehävituslikum või enesekindlam seisund – kas ma tahtsin seda või see juhtus nii.

Ma läksin vanaema juurde, võtsin mati alt võtme ja kastsin tema kuukingad. Seejärel võtsin vanaema rätiku ning läksin õpetaja Toominga ukse taha. Toomingas oli mind nähes üllatunud, rääkis lubadusest pärast asja klaarida ning karantiinist, aga ma pisardasin pisut ning näitasin, et tõin talle kõik varastatud asjad ära, kuna „mul on nii häbi neid alles hoida”. Toomingas lasi mind sisse, pani istuma ja keetis isegi teed.

Jah, ma nägin esikus tema poest ostetud rätikut. Jah, ma vahetasin selle ära vanaema juurest tooduga.
Ma jõin tee ära, pihtisin veel mõningaid poolvalesid ja valesid oma vanemate ja pereelu kohta, Toomingas lohutas mind ja seletas, et kui me kõik koos sellest pärast räägime, siis hakkab palju parem, mis muidugi oli räme vale, aga mis tal muud pakkuda oli. Panin kappidesse kiigates tuuri ühe uuesti moodi läinud välimusega sõrmuse ja esikus olnud tagavaravõtmed, poetasin lahkudes, et tahaksin teda kallistada, kui see praegu lubatud oleks.

Möödus rohkem kui nädal. Vanaema hakkas haiglas paranema, kuid klassi listis puhkes arutelu, et õpetaja ei ole enam midagi õppida andnud. Üritasin talle Zoomis helistada, kuid vastust ei tulnud. Ma ei olnud kindel, mida teha, kas lihtsalt oodata või siis juhul, kui tõesti midagi lahti on, miks peaks just mina kontrollima. Ma läksin ja koputasin, ei midagi. Võtsin pätsatud võtmed ja keerasin ukse lukust lahti. Toomingas oli kohe esikus, ta hingas katkendlikult ja tal oli peahaav, aga ta oli teadvusel. Üllatus tema näol näitas, et ta tundis mu ära, ja ta vaatas ainiti võtmeid mu käes.

Kiirabi tuli ruttu. Selgitasin neile ja vanematele, et olin õpetaja pärast mures olnud.

Võtmed panin varna.

Ja siis, ma muidu tõesti üldse ei usu sellesse karmateooriasse, sest maailm on täis võidukaid ja karistamatuid sitapäid, siis ma jäin haigeks.

Kõige tipuks kohe väga haigeks. Arstid arvasid, et see võis olla ka juhus, aga ilmselt oli see seotud minu kroonilise astmaga. Ma olin kümme päeva intensiivravil ja selle ajaga jõudis juhtuda palju. Ma sain teada, et vanemad olid rääkinud arstidele, et olin käinud õpetaja juures. Õpetaja Toomingas oli surnud haiglas kolmandal päeval viiruse ja kukkumisest saadud trauma koosmõjul. Minust olid kirjutanud vahepeal kõik ajalehed, kes otsisid tuhmis uudispäevas eredat sädet. Ma olin kuldse südamega tüdruk.

***

„Väga põnev, sa kasutad täpselt samasugust rapidograafi nagu mina,” tunnistasin ma end kogudes siira imestusega. „Kas sulle meeldib joonistada?”

Tüdruk noogutas enesekindlalt ja näitas mulle oma vihiku peale tehtud pilti, mis oli oma detailsuses lapse kohta meeldivalt autistlik, ilma igasuguse pastelse okse ja kahupäiste tüdrukuteta. Samal ajal kui pilti vaatasin, kummardus ta kotist teist täis joonistatud vihikut otsima ja tõmbas kogemata oma pinali lahti. Sealt veeres välja neli samasugust rapidograafi. Vähemalt kolmel neist olid küljes turvakleebised. Tüdruk ei öelnud midagi, kuid vaatas mulle kuidagi pingsalt otse silma.

„Mis su nimi on?” küsisin tüdrukult.

„Hõbe-Jaanika.”

„Hõbe-Jaanika, sinust saab veel asja.”

Tauno Vahter oskab joonistada Muumitrolli ja papagoid, mõlemat halvasti.