Omar Souleyman esines 6. aprillil Tallinnas Rock Cafes. Berk Vaher kirjutab, kuidas Süüria tavandilaulik rokilavale sobis.

Souleyman on üks neid väheseid kümnendivahetusel kuuldeulatusse jõudnud artiste, kes on mind tõesti üllatanud. Kogu oma avatuses kaugete kultuuride muusika suhtes kipun ikka eelistama hübriide, eri esteetikate põrkumisi – aga „etnos” on need paraku sageli liiga klanitud ja üsna iganenud „läänelike” võtetega ära nuditud. Souleymani mullusel korralikul stuudioalbumil „Wenu Wenu” oli ta varasema saundi sakilisust ja teralisust küllaldaselt alles.

Kontserdi eel oli ometi kerge kõhklus – kas Süüria tavandilaulik suudab omast elemendist väljas, ühe põhjamaise kääbusriigi brutalistlikus rokiklubis mõjule pääseda? Mingi suurema anything goes-reivi haripunktis ehk veel, aga kas ka omaette ja nii varajasel õhtupoolikul? Soojendusartist Bert On Beats pani küll lavaesise sõbralikult kaasa nõtkuma, aga pinge püsis.

Nagu selgus, oskas Souleyman pingele ka ise vinte juurde keerata: klahvimees Rizan Sa’id oli juba tükk aega üle tühja lava tümistada jõudnud, ent Souleymani hääl kostus ikka kõikjalt ja eikuskilt, pannes publiku teda pilguga rõdult või saali pimedamaist soppidest otsima. On ta üldse ise kohal või tuleb laul masinast?

Aga siis korraga oli ta laval ja kõik toimis. Ja mis see „tema element” siis üldse praegu on? Kas ta isegi teab või ongi üleminekufaasis? Vahel näis Souleyman kohmetuna, patseerides edasi-tagasi nagu õpetaja tahvli ees – tegi kätega tunnialguse püstitõstmisliigutusi ja korra vaatas isegi kella. Ent esinemise edenedes muutusid autobaasivuntsidesse poetatud muhelused üha sagedamaks ja välja lõid juba rokkstaarimaneerid – hoogsamad käteplaksud, „Estonia!”-hõiked ja see tõusev „eeeee…!”, mil on James Browni kriisete ja karjatustega võrreldav sämplipotentsiaal.

Vana tehase tumedusse lülitus too ägetihe ja tärinal hakitud biit vägagi loomulikult. Põnevat eklektikat oli sinna juurde sugenenud: kui nad tõesti lääne muusikat ei kuula, siis latiinot ometi? Samas oli põhirõhk hittidel; „Shift Al Mani” oli toredalt pikk ning „Warni Warni” ja „Wenu Wenu” tulid ka lisalugudena kordamisele. Kiired poisid siiski – kõik kokku alla tunni ja lõppes just siis, kui transs alles hakkas tekkima. Aga jah, ehk mitmetele kuulajatele oli parasjagu just selline doos, mis veel kurnama ei hakanud.

Näis, mis suundades need sagenevad rokilavade esinemised ja kultuurideülesed kokkujuhtumised Souleymani kõla kallutavad. Tahaks juba järgmist plaati – ja kui ta Rock Cafe meeste vetsu ei sattunud, võib ta veel tagasi tulla…