Mõned arvutimängud on sihilikult vägivaldsed. Mõned ei ole, ent see tõik pole takistanud mängijaid avastamast, kuidas mängusüsteeme mõne vägivaldse teo eesmärgil manipuleerida. Toome teieni juhuslikult valitud näited arvutimängude veidrast vägivallamaailmast.

Aasta oli 1994, kui värisev käsi haaras hämaraid radu pidi Pääsküla tänavatele jõudnud ja õige pea tervet žanri (first-person shooter) defineerima hakanud arvutimängu „DOOM” piraatversiooni järele. Tegemist polnud minu, s.t Märteni, käega, sest olin liiga noor, ning käsi ilmselt ka ei värisenud ja aasta võis olla üldsegi 1995. Minevikuhämaruse tõttu kujutan ette, et see toimus vast ajal, kui kodulaual leidus juba i486 protsessoriga ehk piisavalt võimas arvuti. „DOOM” oli lõbus, sest groteskselt pikseldatud kolmemõõtmelises maailmaruumis koledaid pseudomõõtmelisi kolle pikslirohketeks vere- ja lihatükkideks (ingl giblets/gibs) kõmmutada on mõistagi paratamatult… lõbus, noh.

„DOOMile” loodi mitu järge, mõni nii tume, et ei leia üleski. Hoogsat värskust tõi „DOOMi” 2016. aasta uusversioon, kus on kasutatud tänapäeva graafikatehnoloogia kõiki võimalusi. Veri, liha, soolikad jm on nüüd ülimalt eheda ja detailse välimusega! „DOOM” on maksimalistlik ultravägivaldne tsirkus, kus rohkem või vähem äratuntavaid kehaosi lendab kahte lehte ning kehavedelikke pritsib rohkem, kui üks keha suudab üldse mahutada. Peaosas jookseb ringi (ja nüüd lõpuks ka hüppab) legendaarne pärisnimevaba space marine (nn Doomguy, nüüdsel ajal Doom Slayer) – ta liikumistempo ühtib nii mõnegi 1993./2006. aasta auto keskmise kiirusega. „DOOM” on oma lausmultifilmilikus vägivallas niivõrd ebarealistlik, et seda on raske tõsiselt võtta. Moraalimure jalgealust võiks õõnestada ka tõigaga, et mängija eesmärk on surmata lõputul hulgal põrgudeemonite horde, kes esindavad ometigi Immanentset ja Vääramatut Kurjust. Rahunege, kristlikud fundamentalistid – mänguritele õpetatakse, kuidas saatana õõvastavat võlu saab üdini nõrgestada, kui põrutada ta suunas vähemalt nelikümmend raketti ja mõnisada ühikut plasmakahuri laskemoona ning lõpuks ta mootorsaega üldse pooleks saagida.

Mida teha kroonitud peadega?

Gameplay ja vägivalla kokkulangevus tuleneb nii selle tegevuse digitaalse konstrueerimise lihtsusest kui ka varajaste arvutite võimetusest. Alles 1980ndate lõpusirgel muutus personaalarvutite mälumaht piisavalt suureks, et üldse pikemaid tekstielemente ekraanile manada. Küsimus ei olnud mitte tahtes, vaid tehnoloogias, ja selle piiride üheks kangekaelseimaks nihutajaks sai hirmpikk fantasy-kallakuga rollimängude (role-playing game) sari pealkirjaga „Ultima”. Selle looja on Richard Garriott, pseudonüümiga Lord British, kes eksisteerib muuhulgas ka tegelasena (kuningana, kuigi mitte ainult!) mängu fiktsionaalses maailmas. Ilmselt võib igaüks aimata, et loomulikult hakkasid mängijad teda kohemaid maha lööma. Mitmed võimalikud variandid avastasin 90ndatel eksperimenteerimise käigus ka ise. Järgnev timukatöö näidete loetelu pole lõplik.

Algus oli pigem igav. „Ultima” I ja II osas oli Lord Britishil lihtsalt palju elupunkte (hit points), nii et piisas, kui kuningat parajalt kaua kolkida. IIIs kodeeriti ta tavarelvade vastu immuunseks, ent kogemata unustati tõkestada laevakahurite mõju. VIs leidus juba mitu varianti, nt sai magavale kuningale klaasmõõgaga virutada (maksimaalne võimalik damage 255 elupunkti). Tõhus oli ka see, kui asetasid ta trooni ümber hulga mürgilõkse või lõhkeainetünne ning need korraga õhkisid. Või kui teda (taas kord!) suurtükiga troonisaali ukse pealt, s.t väljastpoolt saali ennast, järjepanu tulistasid. VII jaos oli monarhi surmamine juba sihilik easter egg. Lord British seisab nimelt täpselt keskpäevatunnil troonisaali uksel. Kui klõpsata just siis ukse kohal olevale tahvlile, kukub see alla ning kaksab tal pea maha (osaliselt inspireeritud päriselust). Väärikat traditsiooni hoidis elus üks skandaalseim surmamine, mis toimus mängusarja MMORPG (massively multiplayer online role-playing game) versiooni „Ultima Online” beta/stress test’i ajal aastal 1997. Tol saatuslikul augustipäeval ilmus Lord British virtuaalse rahva ette kõnet pidama. Ent varem selsamal päeval olevat mängu server kokku jooksnud ning Garriott unustas oma surematuselüliti uuesti sisse lülitada (tollal see veel automaatselt ei aktiveerunud). Ühel hetkel tuli mängijal nimega Rainz mõttesse heita kuninga suunas võlusalm „fire field”, mis kõigile ootamatult toimis. Atentaat oli edukas! Furoori palju, aga maailmasõda tookord lahti ei läinud, kuigi ühe adminni välja manatud deemonid tegid palju kurja – kui vaid Doomguy oleks abiks olnud! Sündmus kinnitab kolme järgmist essentsiaalset tõika.

1. Eksistentsiaalne äng. Tabamatud pole ka surematuselüliti valdajad.

2. Monarhia tuleb kukutada. Austagem kohustust kroonitud päid maha võtta.

3. Autor on surnud. Barthes puhaku rahus, looja on langenud vähemalt kaheti: otseselt võlusalmiga ja MMORPG kui žanri sünniga, kus mängijate enda loomingulisus on nüüd virtuaalmaailma loo ja tegelikkuse kehtestaja.

Mäng elu ja surma peale

Üks näide inimkonna visadusest on igikestev tahe leida vägivalda ka mängudes, mis üritavad end vägivallast ja õudustest kaugemale paigutada. Linnaehitusmängu „Cities: Skylines” laiend (DLC ehk downloadable content) „Natural Disasters” (2016) võimaldab oma ideaalselt toimivaid linnu kõikvõimalike katastroofidega (tornaadod, maavärinad, metsatulekahjud jne) meeldejäävalt raputada. Selle käitumise analoog oleks tundidepikkuse higivalamise ja vaeva järel oma liivalossi puruks tallamine. Eks hävitusjanu kustutavad mõlemad. Hea tahte korral saab aidata linnaelanikel kõik uuesti üles ehitada, ent kas pärast äsjast suurõnnetuste jada saab head tahet enam eeldada. Lõbustuspargisimulatsioonis „Planet Coaster” (2016) on võimalik saata rongitäis rahvast sõitma Ameerika mägedele, millele sa pole veel lõppu ehitanud. Verist maandumist pole mänguloojad küll visualiseerinud ning pargikülastajad ei teadvusta seda katastroofina, kuid akti olemuslik vägivaldsus säilib…

Üks näide inimkonna visadusest on igikestev tahe leida vägivalda ka mängudes, mis üritavad end vägivallast ja õudustest kaugemale paigutada.

Pealtnäha tavalist ja rahulikku igapäevaelu simuleeriv The Simsi frantsiis (2000–…) on pakkunud juba üle 20 aasta võimalusi, et oma jumalakompleksi realiseerida ning virtuaalsete inimeste elusid oma suva ja/või kiusu järgi lõpetada. „The Sims” on iseenesest „vähevägivaldselt” lapsesõbralik, kuna selles leidub minimaalselt otseseid viise, kuidas tegelasi üksteise vastu vägivallatsema panna. Saab anda mõne kõrvakiilu või kutsuda esile multifilmiliku tolmupilvega varjatud kakluse. Kaalukam vägivald eeldab mängijalt seega läbimõeldud strateegiat.

Mina, Piret, mäletan hästi oma esimest perekonda frantsiisi teises jaos „The Sims 2”, kus sulgesin kõik tegelased usteta tubadesse ning panin nad burgereid grillima. Majaelanike olematut söögitegemisoskust arvestades oli katastroof garanteeritud. On teada-tuntud tõde, et värsked oskamatud sim’id tohivad alguses vaid salatit valmistada. Kõik põlesidki tuhaks. Patt oleks mitte mainida ka legendaarset saadad-sim’i-basseini-ujuma-ning-võtad-redeli-ära-narratiivi, mille ohvriks on langenud lugematu arv pahaaimamatuid suplejaid. 

Lisaks mainitud klassikalistele võimalustele saab „The Simsile” lisada vürtsi internetis laialt levinud mod’idega (modifications), mis võivad sisaldada kõike alates narkootikumidest kuni relvadeni. Mod’id on The Simsi kogukonna lahutamatu osa ning mängumudijad (modders) loovad alalõpmata juurde tööriistu lugude jutustamiseks. Vahel võib lugu vajada narkouimas sooritatud kiremõrva – paar klikki hiljem on selleks vajalik internetist tasuta alla laaditud. „The Simsi” pealtnäha ohutu pealispind peidab seega aastate jooksul kinnistunud sadismikultuuri. Mängijad lõpetavad sim’ide eluteid, kuna majas pole nende jaoks enam ruumi või nad on minetanud oma narratiivse olulisuse või siis lihtsalt uudishimust, et näha, kuidas vikatimees vaesekesed ikkagi teise ilma kupatab.

Piret Tänava: „Mul on palavik ja ma olen pidevalt nokkis, aga uskuge mind, ma vähemalt üritan.”

Märten Rattasepp: „Tegelikult olen mina Liivimaa loetuim kirjanik.”