Hiina kõrval on Indoneesia maailma teine kõige suurem ookeanirisustaja ja prügi on seal kõikjal probleemiks. Kogunisti inimeste mõistmine sellest, mis on prügi, tundub Lääne poolt vaatajale absurdne. Raamatu „Minu Indoneesia” autor kirjeldab tragikoomiliselt, kuidas ta Jogjas „Teeme ära!” kampaaniat korraldas.

Tähtis kohtumine – ja kõik kohtumised on siinmail väga tähtsad – leidis aset linnavalitsuse hoones, kus tähistati Indoneesia vanima ja suurima keskkonnaprobleemidega tegeleva MTÜ WALHI sünnipäeva. See, et konverentsisaalis olid olulised isikud, oli rõhutatud ohtrate dekoratsioonidega. Siit õhkas ametlikkust, kuigi jaavalaste ametlikkuses on midagi omapärast. See oli ühteaegu odav ja ülepaisutatud, vaheldusid kerglased klouninaljad ja pateetilised sõnavõtud. Pjedestaalile asetatud pikka lauda palistasid beebiroosad volangid ja selle taga istus neli täissöönud meest. Säravad kellad ja kividega kuldsõrmused helkisid meeste randmetelt vastu ja lausa hüüdsid, et midagi on siin pildil valesti.

Üks vabatahtlik andis meile allkirja vastu paki pabereid, lendlehti ja toidumoonakarbi. Ramadaan oli küll läbi, kuid indoneeslased suhtusid toitu endise obsessiooniga. Toit peab olema igal tähtsal kohtumisel. Nagu väärt valuuta, on see vahetuskaubaks kohaletuleku eest. Piilusin karbi sisse. Riis ja kana, kilekotis banaan (kirjaga „Single and available”[1], aga moslemid olid liiga ontlikud, et seda sõnumit ambivalentseks pidada), kilekotis tšillikaun, kilekotis kastmed, kilekotis kerupuk[2], plasttopsis vesi ja plastpakendis plastkõrs. Meie kohal rippus vinüülkardin kirjaga „Keskkonna jätkusuutlik majandamine“. Kas ma olin ainus, kes siin irooniat märkas?

Vanemapoolne daam, kes osutus ibu[3] Ningiks, lehvitas meile publiku seast, kutsus enda kõrvale istuma ja haaraski juba ringi liikuva mikrofoni järele. Mikrofon on jaavalaste üritustel toidu kõrval teine tseremoniaalsuse rekvisiit. See vilises, plärises ja tegi osavõtja kõne vaat et mõistmatuks, kuid premeeris oma kasutajat võimuoreooliga.

„Olgu rahu, Allahi õnnistus ja heaolu teiega!” ütles ibu Ning hoolimata oma kristlikust taustast ja hiinapärasest välimusest.

„Wa-Alaikum-Salaam!” hüüdis saalitäis konverentsil osalejaid vastu.

„Tahtsin teile rääkida oma eilsest päevast,” jätkas ibu õhinal. „Sõitsin parasjagu jalgrattaga piki Codé jõge, kui seal, Mas Suharto tänava kirdepoolses otsas, läänepoolse sildi „Prügi mitte maha panna!” alt leidsin – arvake, mille?”

Äraootav vaikus.

„Loomulikult suure prügihunniku!”

„Kui kahju!” kurvastas publik. Justkui oleks see midagi erakordset. Tegelikult oli Jogjas absoluutselt iga prügi mahapaneku keelu sildi all prügihunnik ja iga suitsetamist keelava sildi all pläru kimuv vanamees.

„Öelge mulle, miks on prügi otse keelumärgi all?”

„Hmm…”

„Me peame seda muutma! Ja muutus algab meist endist! Head kamraadid, kallid kaasmaalased – mul on teile ettepanek.”

Ibu Ning tegi dramaatilise mõttepausi.

„Alates tänasest viskavad kõik siinolijad prügi prügikasti!”

Saalis tõusid ovatsioonid. Keegi hüüdis: „Õigus! Õigus!”

„Selle mõttega annan mikrofoni üle mbak[4] Beritile ja mbak Mariele rahvusvahelisest organisatsioonist „Teeme ära!”. Preilid on tulnud siia Euroopast, et rääkida, kuidas Jogja prügist puhtaks saab.”

Ibu Ning näpistas mind tagumikust ja lükkas meid lavale kõnepulti rääkima. Noh, minge nüüd! Teie tähetund! Nagu messiad, pidime pimeduses kobavale rahvale valgustunu sõnumi tooma. Tammusime lavale ja ma jõudsin selle aja jooksul mõelda vaid üht: jumal tänatud, et ma ei kujuta ette, mis kaliibriga üritusele me oleme sattunud. Need batiksärkides inimesed laval võisid olla ministrid, popstaarid või teadlased – mul polnud vähimatki aimu. Ainult täielikus teadmatuses võisin ma kõige rahulikumal häälel hakata rääkima võõral maal, võõras keeles, endale täiesti võõrastel teemadel: „…50 000 kodanikku, ettevõtjad, isegi president oli kambas!”

Lõpetasime kõne vabalt valitud ülientusiastliku loosungiga (näiteks võis see olla „Ayo![5] Teeme Jogja puhtaks!” või „Koos me suudame! Puhastada Jogja!”) ja saime aplausi osaliseks.

Ainuke, kes meid veidi skepsisega vaatama jäi, oli WALHI juhtfiguur, hästi söönud härra Susilo. Ta sirutas roosade volangide tagant välja oma hõbedase käekellaga käe, tõstis püsti oma kullatud sõrmusega nimetissõrme ja ütles siis pärast kandvat pausi: „Riik – sellesse mina ei usu.”

Susilo nõjatus veidi agressiivselt ettepoole ja jätkas: „Aga mul on idee. Me kogume prügi kokku ja kallame linnavalitsuse ette maha! Ayo! Koos me suudame! Linnavalitsusele koha kätte näidata!”

Astusin kõnepuldist alla, pomisedes, et oleme avatud koostööle kõigi osapooltega, kuid sumina seest ei kuulnud meid enam keegi. Ainult ibu Ning surus kätt ja tunnustas „suurepäraselt õnnestunud kõne” eest. Ta ütles, et ärgu me muretsegu – WALHI ongi valitsuse suhtes veidi kriitiline, sest kui WALHI 1980ndatel loodi, oli selle eesmärgiks Indoneesia maavarade päästmine oma diktaatori ahnete näppude vahelt. Ibu Ning arvas, et WALHI toetuseta keskkonnaprojekti ajada ei tasu, ja pakkus meile ulualust WALHI aiamajas.

„Aga nüüd, head sõbrad, pean mina lahkuma,” ütles ibu Ning lõpuks ja lisas oma seletuse: „Olen siiski ema ja abikaasa.”

Ta tõusis püsti ja läks täitma oma naiselikku kohust olla kodus hiljemalt kell seitse õhtul.