Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 3. koht.

„Fargo” (2014–…, USA). Loojad Noah Hawley, Joel Coen ja Ethan Coen, osades Billy Bob Thornton, Allison Tolman, Colin Hanks jt.

Kui kuskil tõestatakse korraga jumala olemasolu ja pannakse toime kõige võikamaid roimasid, siis toimub see muidugi lumises Minnesota väikelinnas aastal 2006. Kui Joel ja Ethan Coen lubasid oma 1996. aasta filmi „Fargo” sissejuhatuses ühe tõestisündinud loo jutustada, tõmbasid nad publiku tõega haneks. See ninanips saadab vaatajat ka filmile kontseptuaalselt tuginevas ja sarnases maailmas asetleidvas samanimelises seriaalis, mille esimesel hooajal agaram telesarjade jälgija sel kevadel tõenäoliselt juba silma peal hoiab.

„Fargot” on palju kiidetud ja seda hea põhjusega. Bemidjis ja Duluthis tegutsevad karakterid on pöörased, kahepalgelised, üllad, kavalad, rumalad. Vastandid on sarjas küll tugevalt esindatud, kuid ometi ei jää tegelased üheplaaniliseks. Psühhopaadist meistermanipulaator Lorne Malvo (Billy Bob Thornton) paneb kaasa tundma ja puistab varrukast paraboole, jäädes sealjuures külmaks nagu Minnesota talv. Lester Nygaard (Martin Freeman), tagasihoidlik luuser, kes pole ületanud eales kellegi ootusi, omandab järsku ootamatu kavaluse ja naudib saavutatud võimu kaose olukorras. Nii on „Fargo” täis aktsenti, värvi, varje ja üllatusi. Seriaal on nauditav austusavaldus filmile. Laenates viimasest paremaid stseene, ehitab sari üles täiesti uue loo, mis on sellele kohaselt kompleksne ja püsivalt pingestatud, kuid kannab edasi filmi tumedaid toone ja kummalist õhustikku.

Kes „Fargost” veel midagi ei tea ega talu vägivalda, peaks teadvustama, et mainitud ootamatused nõuavad enamjaolt verd. Esimestes jagudes kohati jahmatavalt mõjuv vägivald omandab aga järk-järgult koomilise meki. Vahel ei saagi aru, kas on kohutavalt jube või jubedalt naljakas. Vendadele Coenitele omane must huumor esineb siin parimal kujul. Tundub, et kui on lõbus, pole tõde üldse kõige olulisem. See on pelgalt silt. Kui jutustus on reaalne, saab imestada ja üllatuda („kuidas see võimalik on?”), aga kui ei ole, on lugu lihtsalt lugu. Kui „Fargo” sündmused oleksid päriselt juhtunud, poleks enam tegemist komöödiaga – vähemalt mitte nauditavaga, sest neid oleks täiesti kohatu sellises stiilis esitada. „Fargo” maailmas on oluline see, kuidas enda keedetud supist puhta nahaga välja ronida. Sarja stsenarist, tumedatele komöödiatele spetsialiseerunud Noah Hawley, on näidanud „Fargo” puhul üles kiiduväärt leidlikkust. Tegelaskujud pööravad pealtnäha lahendamatud olukorrad kõige jaburamatel viisidel edukalt enda kasuks. Kui mitte miski ei lähe plaanipäraselt, siis päästab vaid kavalus või surm. Selline on tõde, mida „Fargo” vaatajale esitab. Kui nüüd alguse juurde tagasi pöörduda, võib järeldada, et seda ei peaks siiski uskuma. Võimalik, et „Fargo” ütleb meile hoopis seda, et televisioon ei saa meile väärtusi ette sööta.

„Fargo” lahutab kindlasti nende meelt, kes ei karda surma, kuid võib häirida neid, kes ei taba musta huumorit või peavad seda labaseks. Kuna huumor on sarjas aga peenekoeline ja surnud ei ole naerualused, siis ei ole põhjust „Fargot” banaalseks pidada. Lahendust ootavad painavalt küsimused, kuhu kõik need värvikad tegelased vaataja lõpuks viivad, kes väljub elusana ja mis on päris? Kuid nagu lugude puhul ikka, on kõige tähtsam see, kuidas seda jutustatakse.