Viimase aasta jooksul on saanud tugevasti räsida just inimeste vaimuelu. Uurime, kuidas näeb kiriku rolli kriisist väljumisel Eesti katoliku kiriku pea Philippe Jourdan. Inseneriteaduse taustaga piiskop aitab mõtestada inimestevahelisi suhteid muutuvas maailmas ning heita pilku inimese suhetele tehnoloogiaga.

Philippe Jourdan on pärit Gaskoonia ja Baskimaa piirilt, Eestisse jõudis ta 1996. aastal, siis veel peavikaari ülesannetes. Eesti roomakatoliku kiriku piiskopiks pühitseti isa Philippe 2005. aastal. Piiskopi nimetab ametisse Rooma paavst ja olemuselt ongi tegu kohaliku Vatikani esindajaga, kelle töö on siinse katoliku kiriku ja koguduse eest hea seista. Sümboolselt on piiskop aga apostlite otsene mantlipärija, nende töö jätkaja.

Juba veerand sajandit Eestis elanud kirikuisa on saanud oma tasakaaluka loomu, sooja huumori ja avara silmaringiga armsaks kirikuringkondadest väljaspoolgi. Isa Philippe’i ühiskondlikku tegevust soosib ka kuulumine Opus Dei nimelisse kiriklikku organisatsiooni, mis seab olulisele kohale töö ja argielu sidumise, jumaliku pühaduse leidmise igapäevaelus.

Viimane aasta on olnud kummaline ja turbulentne kõigil elualadel ning kõigis tegevusvaldkondades. Seepärast alustangi üsna laia küsimusega: mis muutusi on viimane aasta toonud kaasa kiriku töös inimestega?

Muidugi raskendasid piirangud koguduse kollektiivset elu, aga individuaalne töö – võimalus kohtuda vaimulikuga, käia pihil, võtta vastu armulauda – õnneks jätkus. Kirikud ei olnud kinni lihtsalt põhjusel, et keegi Toompeal niimoodi otsustas, vaid seepärast, et oli reaalne oht. Kuna Jumala seadus ütleb meile, et „ära tapa”, siis see tähendab ka, et „ära sea ohtu ligimese elu”. Nüüd me arutame ja vaatame, kuidas sellest olukorrast tasapisi välja tulla. Oluline on jõuda iga inimeseni ja teada saada, kuidas see aeg on mõjunud ning millised on inimeste vajadused.

Raskustes on alati erinevad võimalused. On neid, kes näevad võimalust rohkem lugeda, näiteks vaimulikku kirjandust, või mõelda oma elu ja prioriteetide peale, aga ka teistsugune käitumine on inimlik. Natuke kibestuda või olla kõigi nende asjade pärast kurb, endasse kapselduda… See on see, mida teeb inimesega kannatus. Valik on selles, kas õppida kannatusest või lihtsalt kannatada ja kurta. Meie kirik püüab näidata, et kannatus ei ole ainult negatiivne. Kannatuse kaudu saame ka kasvada. Meie, kristlaste jaoks ühined sa kannatuse kaudu rohkem Kristuse ristiga. Me ei armasta kannatust, aga näeme, et sellega on võimalik ka midagi head teha.

Üks asi, mis praegu meediat jälgides silma torkab, on see, et hüppeliselt on suurenenud kõikvõimalike valefaktide, vandenõuteooriate ja muu sellise hulk. Kas see võib peegeldada segasel ajal kasvanud vajadust mingisuguse ettemääratuse või korraldava jõu järele?

Kristlaste Jumal on kõige isa. Ta on armastuse isa. Ta ei ole selline, kes määrab meid kannatama. Kui inimene püüab tõlgendada oma elu viisil, et on mingi kuri jõud, kes korraldab talle kõiksugu probleeme, siis see teda küll Jumalale lähemale ei vii. Oluline on avastada positiivsust, mis on peidus isegi seal, kus meile tundub, et asjad on päris halvasti. Teine võimalus on põgeneda reaalsusest ja uurida vandenõuteooriaid, mis jätavad võib-olla mulje, et sa saad paremini aru, mis toimub, kuid tegelikult tekitavad hoopis rohkem segadust.

Kui inimene püüab tõlgendada oma elu viisil, et on mingi kuri jõud, kes korraldab talle kõiksugu probleeme, siis see teda küll Jumalale lähemale ei vii.

Kuidas muudab viimase aasta jooksul toimunud virtuaalmaailma jõuline pealetung ning avaliku ruumi virtuaalseks taandumine inimestevahelisi suhtlusviise ja üksteise tunnetamist?

Virtuaalne suhtlemine on mustvalge. Isegi siis, kui inimene esineb omaenda nime all, ei ole see väga reaalne või inimlik, kui sa ei näe teist inimest enda vastas. Kõik piirdub mõtete väljendamise ja jagamisega, aga see on tunduvalt vaesem kui reaalne suhtlus ja seetõttu muutuvad teatud mõtted või tülid vahel täiesti ebaproportsionaalseks.

Muidugi sisaldab see ka võimalust, ma ei eita seda. Seepärast toimuvad meil kõikvõimalikud jumalateenistused ja loengudki virtuaalselt, kuid see ei ole nii rikas kui reaalne sotsiaalne suhtlemine. Ma arvan, et pika aja jooksul muudab see inimestevahelised suhted kuidagi raskemaks, vähem inimlikuks.

Aga ma ei ütle, et kogu süü on tehnikal. Ma olen ise ka pigem tehnikainimene. Olen õppinud kaua just reaalaineid – füüsikat, matemaatikat – ning tean väga hästi, et kui me hakkame kõnelema numbrite keeles, siis see on väga piiratud. Tehnika ei saa pakkuda sulle rohkem sellest, mida ta suudab. Kui elad välisriigis ega valda selle keelt või tead sellest ainult kümmet sõna, siis midagi sa suudad öelda, aga sealt ei saa kasvada välja reaalset sõprust või inimlikku suhet, sest su keel on lihtsalt nii piiratud. Sa ei suuda paljusid asju väljendada. Arvutikeel on samuti piiratud. See on meile kasulik, aga ei saa asendada inimlikku suhtlemist.

Ma kuulasin intervjuuks valmistudes üle teie Ööülikooli loenguid ja mulle väga meeldis seal kõlanud mõte, et solidaarsus on voorustest suurim, sest ta ei ole individualistlik, vaid kaasab ka teisi inimesi. Mulle tundub, et praegu – ühiskondlike lõhede ja killustatuse ajastul – on see mõte olulisem kui kunagi varem.

Jaa, kindlasti.

Praegu on kõiksugu väiksemad ja suuremad konfliktid ning ühiskondlik keel muutunud teravamaks kui aastaid tagasi. Vähemalt mulle tundub niimoodi. Need suured ja ranged piirangud on aga ka teatud solidaarsuse märk. Minu meelest on see ilus, et terve ühiskond võtab vastutuse enda peale, püüab ennast piirata selleks, et kaitsta neid inimesi meie seas, kes on nõrgemad. Ma arvan, et möödunud aasta jooksul on meie ühiskond sellega solidaarsust üles näidanud.

See joonistas korraks taas välja inimestevahelised seosed – selle, kui tihedalt kõik on omavahel seotud.

Jah, ja me saame aru, et oleme oma ligimese elu nimel valmis päris palju ohverdama. Nüüd on aasta möödas ja inimeste egoism hakkab uuesti kerkima. On tunda, et see, mis oli eelmisel aastal kergem ja aktsepteeritavam, on raskemaks muutunud. Ma arvan, et need meeleavaldused, mida me siin ja seal näeme, on ka sellest tingitud.

Ma ise tunnen, et üks asi, mis aitab tulla toime selliste negatiivsete olukordadega, mille muutmiseks mul vahendeid ei ole ning mis üle pea käivad, on huumor. Küsingi siis, milline on olnud kiriku suhe huumoriga ja kas Jumalal on ka huumorimeelt?

(Naerab) Ma ei ole küll piiblist väga palju nalju lugenud. Aga inimese elu – minu elu näiteks – näitab küll, et Jumalal on huumorimeelt. Ta tekitab meie elus väga palju ootamatusi. Kui ma noor olin, oli minu tulevikuperspektiiviks saada inseneriks Pariisis. Sellega minu horisont piirduski. Nüüd olen ma hoopis vaimulik Eestis. Nii et vahel ma mõtlen küll, et Jumal on huumorimeelega.

Kui vaadata näiteks paavst Franciscust, siis temagi naerab sageli enda üle. Oma ametit võtab ta küll tõsiselt, kuid mitte ennast kui inimest. Ükski inimene ei ole nii tähtis ja suur, et ta ei saaks vaadata väikeselt distantsilt seda, mis temaga toimub. Ma arvan, et huumor algabki sellest, et ennast ei tasu liiga tõsiselt võtta – oma sõnu, arvamusi ja emotsioone. See on tervislik.

Minu meelest on see ilus, et terve ühiskond võtab vastutuse enda peale, püüab ennast piirata selleks, et kaitsta neid inimesi meie seas, kes on nõrgemad.

Mulle tundub, et tõsidusega kaasneb teatav jäikus, mis võib emotsionaalselt kiiremini murdumiseni viia, samas kui huumor pakub paindlikkust.

Jaa, just, see annab paindlikkust.

Huumor ei ole aga sama mis iroonia. Iroonia on huumor, mis on suunatud teise inimese vastu, ja iroonia võib ka õel olla. Huumor aga tähendab, et sa teed teise inimese elu kergemaks, ja see nõuab teatud empaatiat. See on suur erinevus – huumoris on empaatiat, iroonias ei ole. Kahjuks kasutatakse sageli liiga palju irooniat ja liiga vähe huumorit.

Eesti kirikus on ilmselt kõige lustakam kuju olnud Vello Salo. Mulle väga meeldis tema sõnastatud mõte: „Pühakud ei ole need, kes tegid erilisi asju, vaid inimesed, kes tegid tavalisi asju erilisel moel.” See fookusenihe on oluline – idee, et meie argipäevades on kogu aeg peidus ime potentsiaal. Mis võiks julgustada inimesi praegu rutiini, väsimuse ja olmemurede kõrval seda katet kergitama, et leida enda jaoks üles need väikesed rõõmud?

Ma arvan, et usk ja religioosne elu on ehtne just siis, kui ta puudutab argielu. Seetõttu kõik sellised natuke ekstravagantsed mõtted, suured ilmutused ja haruldased nähtused on religioonis pigem kõrvalised. Just selline usk, mis aitab elada paremini oma tavalist elu – teha seda, mida sa pead, ja olla selles, mida sa teed –, on autentne ja reaalne. See on see, mis aitab inimestel paremini elada.

Selle asemel et mõelda praegu asjadele, mida me ei saa teha, kuigi tahaksime, peaksime püüdma mõelda asjadele, mida saame. Näiteks avastasin sel aastal, et mul on võimalik suhelda Zoomi kaudu oma vanematega, kes elavad kaugel Prantsusmaal. Varem ma isegi ei teadnud sellisest võimalusest. See on küll piiratud, kuid juba see, et ma saan neid näha, on teatud rõõm. Jumalat võib tänada ka selliste pisiasjade eest. Näiteks ka selle eest, et meil on täna ilus päike ja me oleme terved. On palju põhjuseid olla tänulik.

Kardetavasti mõjub praegune kriis negatiivselt eelkõige inimeste vaimuelule. Milline saab olla kiriku roll vaimsete pingete leevendamisel? Kuidas jõuab kirik abivajajateni?

Kirik saab aidata nii, nagu ta on alati aidanud. Väga oluline on see, et iga inimene peab rääkima ja tunnistama endale ja Jumalale asju, mis ei ole tema elus hästi läinud. Võimalus rääkida vaimulikuga, pihtimine on katoliku kirikus väga au sees. Olen näinud, kuidas inimene tuleb suurte muredega, kuid pihil need lahenevad. Või ta tuleb suurte teooriate ja süsteemidega, tahab sulle rääkida, et elu on absurdne ja pärast surma ei ole midagi. Sageli ei ole selle algpõhjus aga mõni suur filosoofiline avastus, vaid just isiklik probleem, ja kirik võib seal väga palju aidata.

Kirik on inimese jaoks alati olemas, piisab lihtsalt sellest, kui sisse astuda. Ja alati võib sealt leida kellegi, kes võtab sind vastu ja kellega saab rääkida.

Teine küsimus on muidugi, kuidas jõuda iga inimeseni. Vahel on nii, et just see, kes on vaikne, vajab kõige enam abi. Selle jaoks, kes tuleb ja räägib oma muredest, on asi juba poolenisti lahendatud. Kui inimene aga vaikib, siis on keerulisem temani jõuda. Ta ei ole see, kes sind otsib, ja ta ei hakka rääkima, kui ta seda ei taha. Muidugi püüab kirik ka nendeni jõuda, aga see ei ole alati kerge.

Mul oli rõõm lugeda teist Indrek Koffi kirja pandud portreeraamatut ja sealt jäi silma järgmine mõte: „Kirik ei peaks muutma ühiskonda, vaid pakkuma inimestele õpetust, mis aitab orienteeruda ja oma südametunnistuse kaudu ühiskonda mõjutada, kui ta seda vajalikuks peab.” Ehk ühiskonna muutmine algab inimestest.

Just. Ma tuletan meelde, mida ütles kunagi Calcutta Püha Teresa, kui üks ajakirjanik küsis ta käest: „Ema Teresa, mida me peaksime muutma selles maailmas, mis meid ümbritseb ja kus on nii palju halbu asju?” Ema Teresa vastus oli, et esiteks peame muutma ennast, alles seejärel saab muuta maailma.

Ave Taavet töötab filmi „Silitada siili” kallal ja kirjutab raamatut insener Seenest.