Uue tehnoloogia tulekuga kunstis on kaasnenud ajalooliselt alati vastuolusid. Nii mõjutab ka tehisintellekt tänapäeva moekunsti, võimaldades luua innovaatilisi disaine kiiremini kui kunagi varem. Kas selline tehnoloogiline areng rikastab või ohustab traditsioonilist loovust?

AI abiga genereeritud kavandid. Sisendid: Olivia Soans. Programm: imagine.art

Kui prantslane Joseph Nicéphore Niépce 1820ndate teises pooles esimese foto tegi ja Louis Daguerre seda täiustades 1839. aastal dagerrotüüpia leiutas, sündis fotograafia. Esialgu tõrjuti fotograafia eraldiseisvaks kunstiliigiks muutumist, pidades seda inimkäelise kunsti, eelkõige maalikunsti alandamiseks. 19. sajandi prantsuse poeet ja kriitik Charles Baudelaire nimetas fotograafiat koguni „kunsti surmavaenlaseks”[1], uskudes, et see muudab kunsti masinlikuks. Ta oli seisukohal, et kuna fotograafia keskendub peamiselt reaalsuse kopeerimisele, ei paku see kunstnikule individuaalset väljendusviisi ja sellega kaasnevat emotsionaalset sügavust, ohustades nii kunsti kui inimhinge peeglit.[1] Võib arvata, et praeguseid tehismõistusega kunsti loomise võimalusi nähes keeraks Baudelaire end hauas ümber.

Võib arvata, et praeguseid tehismõistusega kunsti loomise võimalusi nähes keeraks Baudelaire end hauas ümber.

Tehisaru lätted

Tehislik intellekt kui kontseptsioon ulatub kaugemale, kui oskaks ehk esmapilgul arvatagi. Kirjanduses on räägitud sajandeid tehislikest olenditest, kehastatud loovusest, masina-inimese sümbioosidest. Minevikus on inimese ja masina üheskoos toimimisel tekkinud loovust mõtestatud näiteks vanakreeka mütoloogia hiiglasliku pronksist „automaadi” Talose kaudu, keda võib pidada maailma esimeseks robotiks. Tulejumal Hephaistos andis Talosele ühe sisemise arteri, mille kaudu voolas temas surematuks tegev „võluveri” (vanakreeka keeles „ichor”), sarnaselt käsklustega, mis süsteeme käitavad ja mida programmeerijad arvutisüsteemidesse sisestavad. Goethe „Faustist” on teada homunkulus ehk kunstlik inimene, kes meenutabki mõneti pigem kehastamata tarkvaraprogrammi kui päris inimest. 

See, kuidas miski välja näeb, võib maskeerida sageli selle tegelikku funktsiooni. Sarnaselt homunkuluse pisikese kehaga, mis varjab suuri võimeid, peidab nüüdseks laialdaselt kasutatav AI oma olematus füüsilises vormis suurt süsteemi, mis võimaldab sel märkamatult inimese igapäevaellu tungida. Tänapäeval saavad müüdid ja legendid tõelisuseks tehisintellektisüsteemide üha suureneva mõju tõttu – tehislik mõistus tungib tempokalt eri valdkondadesse, sealhulgas üha rohkem ka kunstimaastikule. Kuna üheks selle mastaapsemaks sfääriks on mood, pöörangi oma pilgu sinna. 

See, kuidas AI sisestatud tekstile momentaanselt pildiga reageerib, on nii harjumuspäratu, et tekitab võõrastust.

Eemaletõukav ja ligitõmbav korraga

Moemaastikul saab tehisaru paljut muuta: optimeerida müügikanaleid, parendada masinate hooldust, suurendada tootmise mahtu ja kvaliteeti, säästa energiat, genereerida visuaale jne. 2023. aasta kevadel toimus tehisintellekti moenädal ehk AI Fashion Week, mis oli esimene sellelaadne üritus. Võrreldes traditsiooniliste moenädalatega, mis kestavad tavaliselt umbes seitse päeva ning võimaldavad moeloojatel ja brändidel oma viimaseid kollektsioone päriselus näidata, võib USA loovagentuuri Spring Studios ja moekaupade jaemüüja Revolve korraldatud AI moenädalat pidada pigem virtuaalvõistluseks. Suunised osalejatele olid lihtsad: lubatud oli kasutada kõiki tehisintellekti toel töötavaid pildigeneraatoreid, kuid oluline oli sealjuures tagada, et kollektsioonid oleksid ka päriselt toodetavad.

Katsetasin ka ise tehismõistusega moekavandite genereerimist ja võin öelda, et see oli üsna sõltuvust tekitav – eemaletõukav ja ligitõmbav korraga. Programmi sisestatud sõnad muutuvad sekunditega visuaaliks. See, kuidas AI sisestatud tekstile momentaanselt pildiga reageerib, on nii harjumuspäratu, et tekitab võõrastust. Sellegipoolest tõstatan hüpoteesi, et kuna ühiskond on tehnoloogiast juba niigi läbi imbunud, ei tundu ilmselt ka piltide genereerimine varsti enam ootamatu ega vale ning see põimub meie eludega samamoodi nagu telefonid, arvutid jt nutiabilised, milleta tänapäeva inimene oma igapäeva enam ettegi ei kujuta. Paarkümmend aastat tagasi oli seegi veel pigem ulmefilmide teema.

Intervjueeritud noortes kunstnikes on huvitaval kombel tajutav kerge baudelairelikkus – umbusk seoses tehnoloogia võimaluste edasiviiva jõuga.

21. sajandi umbusk 

Tehismõistuse fenomeni mõtestamiseks intervjueerisin enda eakaaslastest moekunstnikke, kes praegu Eesti moe- ja loomevaldkonnas aktiivselt tegutsevad ning on veel oma loometee alguses. Nendeks olid Karl Joonas Alamaa, Karin Kreek, Kristjan Lindsalu, Kirke Talu, Lisette Sivard ja Ron-Jonas Verlin – enam-vähem sama vanad kunstnikud, kes oma loomingulise tegevuse ja keelega siiski üksteisest selgelt eristuvad.

Saadud teabe kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõna „ambivalentsus”. Tundmuste kaksipidisus avaldus kõikide intervjueeritute vastustes. Näiteks väljendati tulevikus tehisaru kasutamise suhtes enamasti vastumeelsust, kuid vestluse käigus jõuti ka oma arvamust muuta, jäädes „ei” ja „jahi” vahealale hõljuma. Kuigi tegemist on internetiajastul kasvanud noortega, polnud nad seoses AIga kindlat arusaama välja kujundanud. Püüdes tehisintellekti defineerida, piirduti näiteks ChatGPT või Google Translate’iga, mõnel juhul võrreldi tehisintellekti isegi utoopilise robotiga. Ilmselt tuleneb laiem teadmatus asjaolust, et internetiga seonduv on olnud noorte kunstnike jaoks iseenesestmõistetav ning AI kui üks selle osa pole vajanud eraldi mõtestamist. Samuti selgus, et noortel puudub sügavam huvi end AI võimalustega kurssi viia, sest neil pole plaanis seda tulevikus suuremal määral kasutama hakata. Mainiti, et kui tehismõistus ideede genereerimisel siiski appi võtta, võiks see olla justkui inimest toetav tööriist või tema mõtete pikendus, kuid lõplikud loomingulised otsused peaks langetama ikkagi inimene, et säiliks kunstniku isikupära. Seega on 21. sajandi noortes kunstnikes huvitaval kombel tajutav kerge baudelairelikkus – umbusk seoses tehnoloogia võimaluste edasiviiva jõuga ja soov jääda traditsioonilise lähenemise juurde. 

AI võib luua palju vastupidavamaid materjale, kui inimene on seni osanud.

Inimese (mõtte) puudutus

Kui muidu intervjueeritavate vastused varieerusid, siis inimliku puudutuse olulisust loomingus rõhutasid kõhklematult kõik. Selle all peeti enamasti silmas sõna otseses mõttes füüsilist puudutust ehk käelist tegevust moeloomeprotsessis. Noored usuvad, et see muudab esemed väärtuslikumaks ja suurendab tarbija sidet tema rõivastega. Rõhutati meisterliku käsitöö tähtsust ja muret selle kadumise pärast ning läbi kumas uskumus, et riideid soetades tahab tarbija kindel olla, et toote on loonud inimene, mitte masin. Oldi veendumusel, et tootega tuntakse tugevamat sidet, kui teatakse, kust ese tuleb ning kelle toodetud ja valmistatud see on. Sellise sideme tekkides võib ka eeldada, et toodet ei visata ära nii kergekäeliselt kui kiirmoodi. Seega võib järeldada, et inimlik puudutus võib suurendada tunnetuslikus plaanis rõiva kvaliteeti ja soodustada jätkusuutlikku tarbimist. 

Füüsilises plaanis ei pruugi see muidugi nii olla, sest AI võib luua palju vastupidavamaid materjale, kui inimene on seni osanud. Kiirmoe vallas ei ole sel siiski mõtet, sest eesmärk on panna inimesed tarbima, et saaks lakkamatult müüa – kehvad materjalid on teadlik valik. Kiirmoetööstus on üks suurimaid kasvuhoonegaaside põhjustajaid, olles vastutav 10% eest maailma heitkogusest. Aastas emiteeritakse 1,2 miljardit tonni süsinikdioksiidi, mis on rohkem kui lennunduse ja laevanduse puhul kokku.​ Lisaks on kiirmoe tootmistsüklid ja odavad hinnad soodustanud inimkonna liigtarbimist ning esemete lühikest eluiga, mille tulemusena on tekkinud meeletu hulk tekstiilijäätmeid. Suur osa jäätmetest lõpetab prügilates või põletatakse, mis tekitab täiendavaid keskkonnaprobleeme. Seega ei muuda eset vastupidavaks mitte inimlik puudutus, vaid inimintellekti soov teha midagi, mis kestaks kauem ega reostaks meie planeeti.

Käelisest puudutusest olulisemaks peetakse loomingu puhul inimese mõtte puudutust ehk inimloovust.

Niisiis võib järeldada, et käelisest puudutusest olulisemaks peetakse loomingu puhul inimese mõtte puudutust ehk inimloovust. Kuigi intervjueeritavad inimese ja tehisaru loovuse erinevust täpsemalt ei selgitanud, julgen arvata, et ilmselt mõtlesid nad midagi sarnast, mida on kirjeldanud ka neuroteadlane Jaan Aru. Tema sõnul on loovus miski, mis väljendub igal alal, kus inimene kombineerib eri teadmisi, mis viivad uute lahendusteni.[2] Selles valguses on Aru mõtestanud, kuivõrd loovaks saab tehisaru pidada. 

Ta on öelnud, et kui loovus seisneks pelgalt loova tulemuseni jõudmises, suudaks tehisintellekt seda võrdlemisi hästi.[2] Inim- ja tehismõistuse vahe avaldub aga Aru sõnul eneseteostuses – see, mida inimene loob, asub inimese enda sees. Ta järeldab, et inimese ja tehisintellekti erinevus ei seisne mitte loovuse tulemuses, vaid just loovuse protsessis.[2] Erinevalt inimestest puuduvad programmidel kogemused, mälestused ja emotsioonid – kui inimene süsteemi ei kasuta, ei toimu seal mitte midagi. Seega on inimese sisemine tunne, see isiklik puudutus, mille olulisust mainisid ka kuus noort moeloojat ning mille olemasolust endas oleme kõik teadlikud, miski, mis eristab inimloovust tänapäevastest tehisarusüsteemidest.

Treenitud silm

2023. aasta kevadel toimus Sony World Photography Awards, mille loomingulise avatud kategooria võitis saksa kunstnik Boris Eldagsen fotoga, mille kohta ta avalikustas hiljem, et tegi selle tehisintellekti abiga. Eldagsen osales konkursil tehisintellekti genereeritud pildiga teadlikult, et n-ö süsteemi testida ja näha, kas žürii suudab eristada AI loodud visuaali „päris” fotograafiast. Žürii, kuhu kuulusid fotonduseksperdid, ei saanud esmapilgul arugi, et pildi on loonud AI. Eldagsen avalikustas tõe alles žürii otsuse järel, et tekitada diskussiooni ja juhtida tähelepanu AI kunstis kasutamise eetilistele küsimustele, ning loobus ka auhinnast, väites, et AI pildid ja traditsiooniline fotograafia ei peaks võistlema samades kategooriates. Ta rõhutas, et kuigi AI võib olla kunstnikele tööriist, tuleks seda eristada fotokunstist. 

Uue meedia ja digitaalkultuuri teoreetik Lev Manovich, kelle huviks on nüüdisaegne globaalkultuur andmeteaduste, arvuti- ja sotsiaalteaduste, tehisintellekti ning meediateooria kokkupuutealadel, võrdleb AI tulekut kunstimaastikule fotograafia ja kino leiutamisega, mis muutis radikaalselt nii kunsti loomist kui ka tarbimist, kuid ta ei vaatle seda kui midagi negatiivset või kunsti väärtust ohustavat, vaid kui potentsiaali uute võimaluste tekkeks.[3] Fotograafia ja kino pakkusid uusi võimalusi reaalsuse kujutamiseks ja lugude jutustamiseks, muutes põhjalikult visuaalkultuuri maastikku. Manovich on seisukohal, et AIga võivad kaasneda sarnased muutused, nii et vana taandub uue tekkimisel.

Hoolimata AI-tehnoloogia buumist pole tehisintellekti võimaluste kasutamine eesti kunstnike hulgas kuigi populaarne olnud.

Tehismõistuse tulevikuperspektiivid

Eesti kunstnikud on kasutanud tehisaru oma loominguliste protsesside toetamiseks suhteliselt vähe, kuid mõned näited saab siiski tuua. 1960ndate lõpus, enne pildigeneraatorite ja masintõlke tekkimist, lõi Raul Meel arvutiprogrammidega genereeritud elementidega teoseid ja 1970. aastate avangardis ilmutasid end inimese ja masina sümbioosid. Hoolimata AI-tehnoloogia buumist pole tehisintellekti võimaluste kasutamine eesti kunstnike hulgas kuigi populaarne olnud, kuid tundub, et kasutajate hulk on hakanud vaikselt siiski kasvama.

2023. aastal genereeris Tanel Veenre AIga modelli Anna, põhjendades seda sooviga kasutada vanemaealist ja särtsakat modelli, kelletaolist olevat päriselus keeruline leida. Tehismodell on Veenre sõnul loodud peamiselt turunduslikul eesmärgil, sest tänapäeval toimub suurem osa turundusest sotsiaalmeedias, kuhu tuleb pidevalt uusi visuaale lisada, et silma paista. Seetõttu on tehisaru kasutamine modellide genereerimiseks tema arvates väga käepärane lahendus. Tänavu aprillis avati ARSi projektiruumis näitus „Luba endal muutuda. Maalikunstist masinkunsti ajastul”, mis käsitles maalikunsti ja tehisaru kokkupuutepunkte. Liisa Kaljula kureeritud näitusel osalenud maalikunstnikud kaasasid enda maalimisprotsessi omanäolistel viisidel tehismõistust. Arvestades AI-programmide ülikiiret arengut, võib eeldada, et tehisaru visuaalse potentsiaali uurimine on kordumatu etapp enne seda, kui AIst saab igapäevase visuaalse tulva täiesti lahutamatu osa. Tõenäoliselt leiavad kunstnikud viisi, kuidas soovi korral tehisaru kasutada, kuid arvan, et puudutuse kadumist pole vaja karta – see on alati olnud ja jääb.

[1] Trachtenberg, A. 1980. Classic Essays on Photography, lk 83–90. Leete’s Island Books.
[2] Aru, J. 2022. Loovusest ja logelemisest, lk 17–22. Argo. 
[3] Manovich, L. 2001. The Language of New Media, lk 50–55. The MIT Press.

Olivia Soans on iga päev natuke teine.