Semiootiku Katre Väli terav analüüsiskalpell lahkab kaht värsket eesti filmi ning nende ümber põimunud sotsiaalset märkidekude.

Mõeldes läbi aastate filmide arvukusele eesti filmiilmas (hea ülevaate annab Peeter Torop Akadeemias 9/2012 alapealkirjaga „Eesti film 100”), võib tõdeda, et sel sügisel on olnud hää saak. Laskumata siinkohal pikemasse arutellu teemal, mis ikkagi on eesti film ja kas see eeldab kogu meeskonna eestlasteks olemist või filmimist Eestis („Polli päevikute” küsimus) või erilist eestilikkust filmis („Kevade” või „Somnambuul”) või hoopis mõnusat maavillast nalja (vt kultusfilm „Siin me oleme”), eeldan, et teatav „eesti filmi kaanon” siiski filmitegijail ja vaatajail peas on. „Eesti filmi” iseloomustavad ses stereotüüpses arusaamas hallikasrohelised looduskaadrid, väljakannatamatult veniv tempo ning suured plaanid peategelase kaugust seiravatest silmadest, mis väljendavad ta hinge varjatud sügavust. Tahaks mõtiskleda sellesügisesest saagitulvast filmimaastikul siin loos lähemalt filmide „Deemonid” (DEEM) ja „Kõik muusikud on kaabakad” (KMOK) üle. Las „Seenelkäik” naudib oma edukust rohkearvulise vaatajaskonna ees ja lisab vürtsi viimaste kuude poliitilisele kidisemisele ning las „Eestlanna Pariisis” jääb sinna eesti filmiks olemise piirile, esitama küsimust, kas suure staari Jeanne Moreau aura kõrvale üldse sinna filmi midagi mahtus.

Mind huvitab nende kahe filmi puhul peamiselt rütmi ning vaataja haaramise küsimus, sh ka filmide meediakajastuse aspekt. Mõlemat filmi nägin Tartus Elektriteatris. KMOKi publik oli valdavalt nooremapoolne ehk seal 20 aasta piirimail, DEEMi publik võrdlemisi seinast seina. KMOKi režissöör Heleri Saarik jagas seansi eel lendlehekesi, kus ühel pool Kaur Kenderi ülipositiivne arvamus, mille ivaks oli, et film kajastab noorte inimeste elu just nii, nagu see praegu on, ülimalt ausalt. Teisel pool lehekest oli Lenna Kuurmaa arvamuslauseke Postimehest, kus ta nimetas filmi tudengifilmiks, mille heli on ülihalb („eesti filmile” omane kriitika) ja mis pärisfilmide sekka kuidagi ei küündi. Kender ongi kujunenud mitmetes sotsiaalmeediakanalites KMOKi ihufanaatikuks (sh erinevates filmiblogides, filmi FB lehel jm). DEEM ja KMOK vastanduvad filmilevi osas, DEEM jookseb juba mõnda aega suuremates kinodes, KMOKi näidati vaid mõned üksikud korrad, ikka see va rahapuudus. Siia konteksti paigutuvad arutelud eesti filmi raha(s)tusest ja ilmselt ka kultuuripoliitika kallutatud jõududest, mis eelistavad päriskunstile mainstream-filme. DEEMiga kaasas käiva meediakumu juures võib esile tõsta seisukohta, et see „polegi nagu eesti film”, pigem nagu välismaine ehk siis Hollywoodi film, mis jällegi „kõrgkultuuri” seisukohalt mingi kvaliteedinäitaja pole ja paigutab filmi pigem keskpäraste kategooriasse. DEEMis ju kaadrid vahelduvad, montaažile on mõeldud, pilt on värviline, melanhooliat ega igatsust ei paista ja loodusvaateid pole ühtegi. Kuigi nii temaatiliselt kui stiililiselt on nood kaks väga erinevad filmid, tundub püüdlus teha „mitte eesti filmi” mõlemale iseloomulik, KMOK sobituks rohkem „festivalifilmi” kategooriasse.

Film on küll kollektiivne kunst, kuid on huvitav, kuidas filmi kajastamine keskendub režissööri (mõlema filmi puhul samas isiksuses ka stsenarist) ümber ning kuidas tema olemus hakkab häirival määral filmiga konkureerima. Saarik tituleeriti punk-tšikiks ja seepärast on nii „punk” (siinkohal siis eriline, erakordne ja „teistsugune”) ka tema film. Minu jaoks kannab see pigem halvamaiguliselt teistmoodi-teha-tahtmise-mentaliteeti, mitte ei tõsta esile filmi kvaliteeti. Samas DEEMi puhul jääb kajastustest kõlama režissööri Ain Mäeotsa isiklik kogemus hasartmängusõltlasena ja tema „päris” lugu muutus kohati olulisemaks kui karakterite lood filmis. Mõlemad filmid mängivad narratiiviga, loo lõplik loogika, ajaline kulgemine ja põhjuslikud seosed ei tule vaatajale ekraanilt lihtsalt kätte. Siinkohal peaks vaatajal olema filmirütmiga kaasaminemiseks sobiv kogemus ning oluliseks muutub see, kuidas film haarab neid, kes pole olnud sõltlased, ei hasartmängude ega ka millegi muu, ega kuulsaks saamise ambitsioonidega, alkoholi ja muid aineid manustavad noored. DEEMi lugu haaras, puudutas oma elulisuse, loomulikkuse ning kummalise lihtsusega, valede võrgu tihenemisele ning võlgade kasvamisele ei eelnenud karakterite selget moraalset allakäiku ega näpuga näitamist stiilis, et ai-ai, kohe lähevad lood halvaks ja vot siin toimub meelelahutamise muutumine käitumishäireks. Kõik juhtus usutavalt ja üsna rahulikult, summad kasvasid, soovid kasvasid, süüdi oli kas masin või süsteemi vastutöötamine. Filmi rütmistasid täpselt korduvad stseenid kasiino ukse taga ahastamise, elutüdimuse ning „olen-jälle-kõik-maha-mänginud” tundega ning kaadrid näiliselt anonüümsest autoõnnetusest raudteeülesõidul. Selle õnnetuse ohvriks võis olla ükskõik kes filmi peaosalistest, kõik ju tegelikult hävitasid ennast, hävitasid oma lähedasi, hävitasid oma sotsiaalset võrgustikku, suundusid kihutaval rongil hukatusse. Iga hetk võis mõni nendest murduda ja ka ise rongi ette hüpata. Need sõlmkohad hoidsid filmivaatajat erksana, kaasamõtlevana ning kuna kedagi lõpuks otseselt ei noomitud, samas ei päästnud kedagi lõpuks ka imeline happy ending, jäi film seda enam hiljem mõtetesse tukslema oma kõige hirmutavama sõnumiga: nii lihtne on muutuda sõltlaseks. Täiesti tavaliste, vaiksete ja igavate inimestega, just nende heasoovlike tädi Maalidega, juhtuvad sellised asjad, mitte ainult rikkuritega. Kuna rütm filmis oli hästi väljapeetud, siis lõpus otste kokkutõmbamisega tundus monteerijatel kiire olevat, viimaste kaadrite, selguse ja ahhaa-efekti tunnetamiseks oleks võinud anda vaatajatele rohkem aega. Samas võtmes vaataksin ka KMOKi. Siin filmis on mitte-narratiivsus filmi keskseks aspektiks, lauljaks pürgiv edev ja ennasttäis noor naine kord keevitab, kord kepib, kord püüab end laval kehtestada, kord angaaris tulevikku luua, kord kõnnib olematul kellaajal kaaslasega poristes hangedes, kord ronib lipumasti otsa, kord istub ülesmukituna pikakasvuliste mustanahaliste seltsis. Loo kulgemise seisukohalt pole oluline, mis millele eelneb või miks midagi tehakse. Kord tundub tal olukord kontrolli all olevat – keevitaja peaks ju teadma, mida ta teeb, kord on ta lihtsalt lükata-tõmmata ja jääb mulje, nagu keegi kasutaks teda ära. Mingites kaadrites ta vist räägib surnud inimestega ja üsna mitmes kaadris on ta ilmselt purjus või pilves, sest maailm keerleb, värvid, valgus ja fookus on nihkes. Kui filmi eespool mainitud esikiitja Kender nimetab seda sügavaks ja tõepäraseks 21. sajandi noorte elutunnetuse ja eksistentsialistlike ängide kajastuseks, siis minu jaoks, olles vist samas vanuses 21. sajandi inimene, mõjub see lihtsalt suure tahtmisena „filmikunsti teha”. Midagi tuttavat, elulist või empaatiat ärgitavat ma filmi vaadates ei kogenud. Pigem häiris pidev mitte-narratiivsuse puust ja punaseks ettetegemine. Ühinen arvamustega, et see film on nagu lühifilmikeste kogum, siit stseenike, sealt lauluke, paljud nendest üksikutest 10-minutilistest stseenidest on omaenese kontekstis täpsed, valusad ning mõjusad, tekst torkab, näitlejate vedel olek ajab parajalt närvi, aga filmitervik nendest ei moodustu. Kokkuvõttes tuleb elu mõttetuse osava visuaalse näitamise asemel välja filmi mõttekusega ülepingutamine. Mõne stseeni ajal oli pisut igav, teise ajal pisut piinlik ning terviku asemel jäi meelde see, et film muudkui algas ja lõppes uuesti, keerles mingi teema ümber (vist?), aga päris tsentrisse kohale ei jõudnud. Ma tahaks siiralt loota, et see ei ole adekvaatne pilt tänapäeva noortest eestlastest.