Kasvavat arvutusvõimsust on juba pikka aega meditsiinivankri ette rakendatud. Psühholoogilise trauma ja sellest tulenevate stressihäirete tehnoloogia abiga ravimine tundus kaua võimatu, kuid nüüdseks on katsetatud edukalt hulganisti lahendusi, mis toimivad ka ilma selle tagamaid lõplikult tundmata.

Hüperühendunud ajastu koidikul tuli trauma kapist välja ja ilmutab end nüüd kõikjal, näiteks meie ajajoontel. Ehkki autori enda üle naervad traumameemid võivad tunduda ekshibitsionistlikud, isegi tekitada ebamugavust, soovib enamik inimesi ikkagi paraneda, kas või mõneks ajaks. Tööriistu selle saavutamiseks leidub üha rohkem. Depressiooni nädalaid ette ennustamine? VR-teraapia? Kastide ekraanil õigesse kohta liigutamine hingeabina? 

Ma ei ütle seda kergekäeliselt, aga… Me oleme tulevikus. Vaimsete haavade raviks on rakendatud uskumatul hulgal loovust. Nende lahenduste uurimine reedab aga huvitava tendentsi: sageli me teame, et miski töötab, aga mitte seda, miks või kuidas. 

Enne edasiliikumist soovin mainida kaht asja. Esiteks puudutan ma selles artiklis väärkohtlemise eri vorme, stressihäirete sümptomeid ja neid käsitlevaid uuringuid. Kui need teemad võivad tekitada sinus ebameeldivat reaktsiooni, siis äkki pole see jutt (veel) sulle. Teiseks püüan ma selgitada aju ja mäluga seotud küsimusi nii mõistetavalt kui võimalik, võttes arvesse meie piiratud teadmisi nendest trauma kontekstis. See võib viia lihtsustusteni, mis võivad asjatundjaid ärritada.

Tunde pingeliselt ärkvel

Tõmban selles artiklis trauma mõistet veidi koomale. Tõenäoliselt on traumaatilise kogemuse järelmid mingil moel tuntavad paljude inimeste eludes, kui arvestada, et hinnanguliselt on Balti riikide rahvast 70–75% midagi traumaatilist üle elanud.[1] Siiski, spetsiifilised haigused, nagu post-traumaatiline stressihäire (PTSH) või kompleksne post-traumaatiline stressihäire (K-PTSH), ei teki kõigil traumakogemusega inimestel. Keskendun siin nendele tehnoloogilistele lahendustele, mis on kas otseselt või kaudselt seotud nende kahe haigusega.

Hinnanguliselt on Balti riikide rahvast 70–75% midagi traumaatilist üle elanud.

Aga mis neil vahet on? Mida tähendab „kompleksne” selle teise ees? Kas üks on lihtsalt kuidagi… keerulisem kui see vana hea tavaline post-traumaatiline stressihäire? 

PTSH peale mõeldes kujutleme äsja Iraagist naasnud sõdurit, kes rindeunenäo ajel ühtäkki magades oma partnerit lämmatama hakkab, kujutledes, et ta võitleb vaenlasega. Tegu on häirega, mis tekib õudse ja kõrge stressitasemega kogemuse tagajärjel. Olgu selleks sõda, koolitulistamine, seksuaalvägivald või looduskatastroofi üleelamine, eluohtlikus olukorras käsib aju esmane emotsioonikeskus ehk mandeltuum kõikidel eluks mitte kriitiliselt vajalikel protsessidel ja keha, sealhulgas aju, eri osadel välja lülituda, et suunata kogu energia ohuga tegelemisse. Seetõttu ei jäädvustu traumaatilised kogemused meie lühimälu keskuses ehk hipokampuses korralikult. Meelde jäävad fragmendid, lõhnad, mingi lihtsalt vallandatav paanika – mälestus takerdub emotsionaalsesse faasi, mis muudab sündroomi sümptomite esilekerkimise krooniliseks.

Kuidas teada, kas sul on PTSH? Esiteks: sa taaskoged sündmust mingil moel, olgu tegu mälusähvatuste või verdtarretavate unenägudega. Teiseks: sa väldid olukordi ja pilte, mis sulle juhtunut meenutavad. Kolmandaks: su mälestus juhtunust tundub ebaselge ning su emotsionaalne maailm on etteaimamatu ja raskeloomuline, võid tajuda sügavat kurbust ja viha, sa ei pruugi enam taluda kaasinimeste seltskonda. Neljandaks: su erutuvus ja reaktsioonid on ebaproportsionaalsed või ennustamatud, sa ehmatad valju hääle peale või vähkred uinuda püüdes tunde – turvatunde tekkimise asemel hoiavad stressihormoonid sind ärkvel.[2]

Teatavate piiride poorsusest

Ja kompleksne post-traumaatiline stressihäire? Tõepoolest, tegu on keerulisema kratiga. Võrreldes PTSHga tekib K-PTSH korduva, regulaarse ja väljapääsmatu traumakogemuse järel. Vägivaldne lapsepõlv, sunnitud orjapõli või pantvangi võtmine, sügavalt vägivaldne lähisuhe – olukorrad, kus inimest dehumaniseeritakse pika aja jooksul, aga kus ohvri ja kurjategija vahel on samas teatav suhe. K-PTSH teevad kompleksseks PTSH sümptomitele lisanduvad püsivad probleemid oma tundeeluga toimetulekul ning krooniline tähtsusetuse ja väiksuse tunne. Pole ime, et selle käes kannatajatel on keskmisest keerulisem suhteid hoida.[3]

Päriselu on aga alati räpasem kui definitsioonid paberil. Traumaatiline kogemus ei vii enamikul juhtudel häire tekkeni. Vahel ei ole sümptomid nii selged, et need liigituksid selgelt ühe või teise diagnoosi alla. Sageli seonduvad stressihäired muude vaimse tervise muredega, olgu tegu siis depressiooni, sõltuvuse või ärevusega. Õnnetus ei tule ju üksi. Selle kõrval teeb trauma lahtipakkimise keeruliseks asjaolu, et kogemuse traumaatilisus on sügavalt subjektiivne. See, mis jätab ühele haavad kogu eluks, ei pruugi teisele meeldegi jääda. Kuid laienev ühiskondlik teadlikkus trauma tähendusest ja mõjust elu eri aspektidele tähendab, et aina suurem hulk inimesi mõtestab oma elusündmusi läbi selle prisma. Sageli vajavad need inimesed ka ravi.

Kogemuse traumaatilisus on sügavalt subjektiivne. See, mis jätab ühele haavad kogu eluks, ei pruugi teisele meeldegi jääda.

Aga meil siin?

Balti riikides on elanud traumaatilise kogemuse üle näiteks 70–75% populatsioonist, kuid PTSH tuvastati 2–7% rahvastikust.[4] See hõlmab Eesti kontekstis nii siin peetud sõdasid, pikaajalist poliitilist rõhumist, katastroofe, nagu Estonia hukk ja Tšornobõli katastroof, mille tagajärgi meie mehed koristamas käisid, kui ka seksuaalset ja koduvägivalda. Uuritud on peamiselt meie ajalooliste traumakogemuste mõjusid, kusjuures seda mitte niivõrd patoloogilisest, vaid ajaloo- ja mälu-uuringute perspektiivist. Teiseks olid psühholoogia ja psühhiaatria teadusharudena nõukogude ajal marginaliseeritud ning see on jätnud traumauuringutele oma jälje. 

Kui poliitilise rõhumise traumat on uuritud ülevaatlikult nii Lätis kui ka Leedus, siis Eesti kohta need numbrid puuduvad. Meie teist ulatuslikku kollektiivset valukogemust, nimelt Estonia hukku, on uuritud trauma kontekstis ainult Rootsi poolel. Leedukad on vaadelnud PTSH levikut enda Afganistanis käinud sõdurite hulgas, Eesti ja Läti uurijad mitte. Õnneks teame vähemalt seda, et Tšornobõli tuumakatastroofi tagajärgi koristamas käinud 4786 eesti mehe suitsiidinäitajad olid (niigi kõrgest) keskmisest veel kõrgemad.[5] Kuid seda infot on vähe.

Appi tulevad bitid ja botid

2016. aastal tehtud uuringu kohaselt ei tahtnud 62% Eesti inimestest, et teised teaksid nende vaimse tervise probleemidest. Rohkem kui kolmandik nõustus väitega, et psüühikahäirete peamiseks tekkepõhjuseks on distsipliini ja tahtejõu puudumine. Samas kasvab aasta-aastalt nende inimeste hulk, kes ootavad vaimse tervise abi üle lubatud 42 päeva.[6]

Rohkem kui kolmandik Eesti elanikest nõustub väitega, et psüühikahäirete peamiseks tekkepõhjuseks on distsipliini ja tahtejõu puudumine.

Abivajaja võib olla rohkem motiveeritud paranemiseks vajalikku tööd jätkama, kui ta ei pea õue minema ega võõrastega suhtlema. Ravi tehnoloogiapõhisemaks muutmine võib tähendada, et protsess on kontrollitum – terapeutidel on sageli oma keel, harjumused, isiksus, mis mõjutavad ravi, ja seda vahel ka negatiivselt. Kuigi inimterapeut võib oma ruudulisse märkmikusse kommentaare kirja panna, ületab rakenduse infokogumisvõimekus inimest miljonikordselt. Laiahaardeline andmete kogumise ja analüüsimise võimekus teebki paljud tehnoloogilised lahendused nii eriliseks. Vahel pole väga tõhusa lahenduse jaoks vaja ei suurt arvutusvõimsust ega ka lõputuid koodiridasid, vaid piisab heast ideest.

Pikslitükid ja mälestused õigesse kohta

Üks ootamatu rohujuuretasandi tehnoloogiline sekkumine toetub „Tetrisele”. Nimelt tahtsid Oxfordi Ülikooli teadlased teada saada, mis juhtub, kui hirmsa õnnetuse üle elanud patsientidel palutakse mõni tund pärast haiglasse saabumist kõige hullemad momendid nende kogemusest kirja panna ja siis 20 minutit „Tetrist” mängida. Kontrollgrupp pandi lihtsalt oma päeva logima, neile „Tetrist” ei tutvustatud. Andmed näitasid, et „Tetrist” mänginud patsientidel oli nädal pärast õnnetust poole vähem pealetükkivaid mälestusi kui kontrollgrupil, veel enam, nende puhul oli tõenäosus õudsete mälestuste esilekerkimine nädalaga täielikult seljataha jätta kümme korda suurem.[7] Järgmine uuring näitas, et „Tetrist” mänginud inimestel oli viie nädala pärast kontrollgrupiga võrreldes 90% vähem esilekerkivaid traumamälestusi.[8]

Kuigi inimterapeut võib oma ruudulisse märkmikusse kommentaare kirja panna, ületab rakenduse infokogumisvõimekus inimest miljonikordselt.

Ühekordsel 20-minutilisel „Tetrise” mängimisel pärast üht hirmutavaimat kogemust võib seega olla uskumatult suur mõju komplekssete stressihäirete ühele kesksele sümptomile. Aga kuidas see toimib? 

Mittetraumaatilised ja traumaatilised mälestused tekivad ja talletuvad ajus erinevalt. Oma rolli mängivad nii stressi- kui ka suguhormoonid, aju eri osade toimimine ja isegi emotsionaalsed seisundid, näiteks süütunne või kurbus. Kui aga kutsuda inimeses esile valus mälestus ja anda talle seejärel ruumilis-visuaalne ülesanne, teeb see mälestuse läbitöötamise kiiremaks, sest mõni tund pärast õnnetust ei ole see veel ühenduses aju emotsionaalsete keskustega. Neid mälupilte, näiteks puusse sõitmise hetkest, saab veel rahulikumatele radadele suunata. Uurijad ise nimetavad sekkumist naljatlevalt „kognitiivseks vaktsiiniks”.

Need uuringud on minu meelest huvitavad mitme aspekti tõttu. Esiteks on tegu väga lihtsa ja elegantse, fokuseeritud lahendusega. Teiseks tegeleb see prognoositava sümptomiga ennetavalt, mis on pea alati odavam kui tagajärgedega tegelemine.[9] Kolmandaks, kui selle toimimine eri kontekstides saab laiemalt tõendatud, on neid kognitiivse vaktsiini süste võimalik teha ka tavalistel arstidel, õdedel, isegi nõustajatel. Kuna me teame, et põgenikel ja immigrantidel esineb tavapopulatsioonist tõenäolisemalt PTSHd ja K-PTSHd[10], saaks seda „Tetrise” lahendust rakendada mugavalt pagulaskeskustes, immigrantide kogukonnakeskustes või näiteks perearsti juures. Ootejärjekorrad saab nii pikalt saata.

Käsi hoiab kätt

Traumauuringute segases maailmas pakub kindlust üks lihtne tõsiasi: inimest kaitsevad teda ümbritsevad toetavad inimesed. See on eriti tähtis pärast traumaatilist kogemust. Tehnoloogia inimesi ühendav potentsiaal erutas meid selle esimesi samme nähes väga, nüüd oleme aga tuttavad ka selle varjupoolega.

Pole üllatav, et inimesed häbimärgistatud muredega internetis anonüümselt abi otsivad. Vahel viib see jahmatavate meemikogukondadeni, mille häbi- ja üksindustunnet vähendav mõju toob inimesed nende kogukondade juurde ikka ja jälle tagasi. Vahel võib modereerimata kogukond muutuda aga emotsionaalseks mustaks auguks, mis taastoodab traumat, vajutab selle liikmete päästikutele ja hoopis süvendab niigi kummitavat lootusetust.

Just nii juhtus Redditi peamise K-PTSH veebikogukonnaga r/cptsd. Näeme seal postituste kaupa vihaseid, alla andnud, dissotsieerunud, sügava traumaga tegelevaid inimesi, kes otsivad väljapääsu raskest isolatsioonist. „Kas kedagi teist kuritarvitasid ka vanemad õed-vennad?” või „Kas keegi teine kardab ka tampoone kasutada?” Keskkonnas, kus inimesed saavad olla oma kannatuste kontekstis täiesti ausad, tulebki vast välja see kõige masendavam aspekt. Paljud foorumi külastajad ei olnud aga sellesse pimedusse suletusega rahul, mistõttu loodi uus alafoorum r/cptsdnextsteps – keskkond neile, kes on jõudnud oma paranemisteekonnal faasi, kus nende igapäevakogemuses ei domineeri enam täielik lootusetus, ning kes saavad tänu sellele proaktiivselt paranemist jätkata.

Vahel võib modereerimata kogukond muutuda aga emotsionaalseks mustaks auguks, mis taastoodab traumat, vajutab selle liikmete päästikutele ja hoopis süvendab niigi kummitavat lootusetust.

Orkaanide või maavärinatega silmitsi seisvaid alasid aitab tehnoloogia samamoodi. See, kui tugev on meie suhtlusvõrgustik, on sellistes äärmuslikes olukordades elu ja surma küsimus. Meie seadmed aitavad sageli neid sidemeid hoida. 2017. aastal Texast ja Louisianat laastanud orkaan Harvey oli üks paljudest troopilistest tormidest, mis kahjustas ebaproportsionaalselt immigrante. Vestlusrakendus WeChat, mida enamik kohalikke hiinlasi kasutab, pakkus kesk ujutusi ja tuuleiile keskkonda, kus anda ja saada abi, soovitusi, vaimset tuge ja informatsiooni. Side kogukonnaga toetas psühholoogilist vastupidavust ehk säilenõtkust, ennetades PTSH ja K-PTSH teket.[11]

Trauma digitaalsed markerid

Juba olemasoleva ja laialdaselt kasutatava tehnoloogia paranemisvankri ette rakendamine ei ole aga vast eriti üllatav. Õnneks või kahjuks leidub selles valdkonnas korralikult sarja „Black Mirror” meenutavaid uuendusi, mis küll toetavad traumeeritud inimesi, aga sageli nende privaatsuse või agentsuse hinnaga.

Meie seadmetel on meie kohta ropul hulgal informatsiooni. On spetsiifilisi infokilde, mis võivad viidata vaimsetele probleemidele, näiteks teatud sümptomite guugeldamine või mingi sündroomiga seotud gruppidega liitumine ja sotsiaalmeedia kontode jälgimine. Kuid isegi juhul, kui need spetsiifilised infokillud puuduvad, oskab treenitud algoritm märgata seadmekasutuse normaalseid rütme ja seaduspärasid, tuvastada selle põhjal rütmides muutusi ja siduda neid vaimse tervise probleemiga. Kui lisada telefoni kasutamisest saadavatele andmetele veel need, mida telefon juba praegu nii kasutaja asukoha, liikumise, pulsi, toitumisharjumuste, une, helilise keskkonna kui ka muu kohta koguda saaks, võib see vastata meie eest üsna adekvaatselt küsimusele, kuidas meil tegelikult läheb.

Just sel moel töötab rakendus The Big Black Dog. Kuigi selle prototüüp on keskendunud depressioonile, saab sarnast loogikat kasutada mitmesuguste vaimsete häirete, sh stressihäirete puhul. „BBD töötab pidevalt taustal, kogudes andmeid liikumise, suhtluse, üldise tehnoloogiakasutuse kohta, et luua pilt tavapärase käitumise mustritest. Depressiooni teke või tagasitulek määratletakse siis, kui muutus tavapärases käitumises on kestnud vähemalt kaks nädalat.”[12] BBD kogub hulganisti andmeid helilisest amplituudist telefonikasutuseni. Samuti palub rakendus kasutajal vastata kord nädalas küsimustele enesetunde, tarbitud alkoholi ja tubaka kohta. Praeguseks on esimese prototüübi loomisest möödunud kuus aastat ja mullu tutvustatud versioon suutis depressiooni 81,3% juhtudest 11 nädalat ette ennustada. See väärib kordamist: rakendus, mis teab peaaegu kolm kuud ette, et inimesel tekib depressioon, on juba praegu olemas.[13] Selle jahmatavust rõhutab asjaolu, et enamik varem kasutusel olnud tööriistu oskas seda ainult 0–2 nädalat ette ennustada. Ennustamisvõimekus annab hulganisti aega õigeaegseks sekkumiseks.

Depressioon ei ole tingimata seotud mingi negatiivse sündmusega. Nii tavaline kui ka kompleksne PTSH eeldavad aga väga spetsiifilist kogemust, millest mõned on ennustatavad (näiteks sõtta minek), kuid paljud mitte (peresisene vägivald). Siiski aitab arste ja teadlasi see, kui täpselt nad saavad ennustada stressisündroomide teket nende hulgas, kes on hiljuti traumat kogenud. 

Arste ja uurijaid aitab see, kui täpselt nad saavad ennustada stressisündroomide teket nende hulgas, kes on hiljuti traumat kogenud. 

Ravi teises reaalsuses

Eksponeerimisteraapia, Oculusega või ilma, on üks tuntuimatest ja mõjusaimatest stressihäirete raviviisidest. Kontrollitud oludes tuuakse mängu element, mis meenutab inimesele mingil moel tema traumaatilist kogemust, ehk isegi jäljendab selle tingimusi. Mõnes olukorras juhitakse patsient virtuaalreaalsuses uuesti kogemusest läbi. Tänu teraapiale hakkab seda ümbritsev absoluutse paanika aura hajuma. Kogemus integreeritakse tavamällu. 

Kuigi tegu on ühe efektiivseima teraapiavormiga nii stressihäirete kui ka muude ärevushäirete ravis, kasutatakse seda Eestis[14] ja ka mujal[15] liiga vähe. Osalt tundub see protsess kliiniliselt veidi julm – panna inimene samasse situatsiooni, mis temas trauma tekitas. Arstina võib selle emotsionaalne juhtimine olla teiste teraapiavormide kõrval keerulisem. Samuti langeb eksponeerimisteraapiast kogemuse intensiivsuse tõttu teiste ravilahendustega võrreldes välja rohkem patsiente. 

Kui trauma on tingitud spetsiifiliselt ühest kogemusest, on veidi lihtsam genereerida seda jäljendavaid keskkondi, muutes PTSH ravile keskenduvate virtuaalkeskkondade loomise levinumaks. VR-keskkondi on loodud näiteks Vietnami, Iraagi ja Afganistani sõdade veteranide, 9/11 üleelanute ja autoõnnetustes ellujäänute jaoks – ja efektiivselt.[16]

Kuid mitte ainult. Komistasin uurides uutmoodi lahenduse otsa. Itaalia teadlaste loodud EMMA’s World ei tundu tavapärane VR-keskkond. Rõhku ei ole pandud visuaalse kogemuse jäljendamisele, vaid tegemist on minimalistliku toaga ekraanil, mille ühel poolel on ikoonid 3D-objektide, muusika, värvide ja videotega mängimiseks. Teiselt poolelt leiab kasutaja aga nn elu raamatu („The Book of Life”), kuhu saab märkida tähtsaid sündmusi, lisada pilte ja videoid, kirjeldada inimesi ja olulisi traumaga seotud mälestusi. EMMA’s Worldi tugevusteks on selle paindlikkus, kontekstitundlikkus ja sümboolsus – inimene loob selle sisu ise, kuid keskkonna visuaalse manipuleerimise võimalus aitab muuta stiimulid intensiivsemaks kui nendest lihtsalt päevikusse kirjutamine. Olgu mainitud, et kuigi EMMA’s World kasutab virtuaalreaalsust, ei liigitata seda eksponeerimisteraapiaks, vaid pigem kognitiivseks käitumisteraapiaks, kuigi oma mälestustega vastastikku saab patsient seista küll.[17]

Raha peal väljas

Seni artiklis välja toodud uuenduslikud tehnoloogilised lahendused on loodud teadlaste omavahelises koostöös. Nende rahastus tuleb enamasti valitsustelt, ülikoolidelt ja rahvusvahelistest programmidest. Raha vastuvõtmisel seatakse nende tegevuse eetilisusele teatavad ootused, vahel tähendab avaliku raha kaasamine lisaks eeldust, et hüve kuulub ka avalikkusele. Testid ja teadustööd on teistele teadlastele ligipääsetavad, mis võimaldab lahendusi ja nende kohta tehtavaid uuringuid ühelt poolt kritiseerida ja teisalt arendada. Sageli pole raha aga piisavalt, et neid võimalikult paljude inimesteni viia. Akadeemiline keskkond (ja vastutustunne) ei toeta riskide võtmist. Ärilistel eesmärkidel pakutavad teenused saavad veidi vabamalt hingata. 

Praegu leiab iOSi App Store’ist terminit „PTSD” otsides 20 spetsiifiliselt sellele keskendunud rakendust. Nendest paljud on loodud eelkõige ärilistel eesmärkidel. Näiteks Mira Trauma and PTSD Support. Selle veebisaidil puudub igasugune info selle kohta, mis tüüpi teraapiat nad pakuvad või mis teoorial see põhineb. Laadin selle alla ja pärast esmase info sisestamist pakutakse mulle harjutusi. Näiteks ühega saaksin ma mälusähvatustest jälle maa peale tulla. Selle valimisel loeb virtuaalne assistent mulle ette fakte oleviku kohta: „Tere! Su nimi on Sanna. Praegu on kell kuus. Täna on 26. veebruar.” Lisaks viiele harjutusele pakub rakendus võimalust kasutada sümptomipäevikut ja saada sündroomi kohta primitiivset teavet. 

Akadeemiline keskkond ei toeta riskide võtmist. Ärilistel eesmärkidel pakutavad teenused saavad veidi vabamalt hingata. 

Nagu ma ka varem mainisin, käivad vaimsed mured sageli ikka mitmekaupa. Sündroomid ja sümptomid süvendavad vahel üksteist, näiteks isoleerib PTSH inimese tema sõpradest, mis süvendab paranoiat ja ärevust, mis omakorda takistab tööülesannetega toimetulemist, mis tõstab stressitaset, mis võib omakorda mõjutada füüsilist tervist. Enamik on selliste toksiliste tsüklitega tuttavad. Seega mõistan, miks vaimse tervise ja traumateadlikkuse tõusuga on kerkinud pildile ka hägusama eesmärgiga tehnoloogiliste lahenduste pakkujad.

Wellness-kultuuri ja zen-fanatismi tooted kultiveerivad tihtilugu arusaama, et vaimne tervis on pelgalt enesekontrolli, hea ajakorralduse ja vibe check’i kombinatsioon. Tihtilugu on nende eesmärk inimese produktiivsuse suurendamine või aja maha võtmise võimaldamine. Viimasel võib olla positiivne mõju nii heaolule laiemalt kui ka mõnele (K-)PTSH sümptomile, kuid raskete probleemidega tehnokorporantide poole pöördumine ei tohiks olla inimese esimene variant. Seni, kuni ei anta katteta lubadusi või ei müüda end spetsiifiliselt meditsiinilise teenusena, ei ole neil kohustust olla kooskõlas tõendatud meditsiinipraktikate või nüüdisaegse teadusega. Inimestel, kes otsivad lihtsalt stressi maandamise tööriista, mitte ei vaja abi krooniliste vaimse tervise häiretega, võibki nendest kasu olla. Sellegipoolest turundatakse neid tooteid palju ka tõsistele abivajajatele. 

Wellness-kultuuri ja zen-fanatismi tooted kultiveerivad tihtilugu arusaama, et vaimne tervis on pelgalt enesekontrolli, hea ajakorralduse ja vibe check’i kombinatsioon.

Ettevaatlikumaks võiks teha kas või see, kuivõrd võimsad on andmed, mida võib meie kohta telefoni kaudu saada. Mis siis, kui Calm, Bloom või Headspace õpib samamoodi depressiooni või paanikahooge ennustama, kuid andmete teaduse huvides kasutamise asemel müüakse need kolmandale poolele? Kas sa tahaksid, et Jeff Bezos teab minutilise täpsusega su nõrgimat hetke, et sulle üks laavalamp maha müüa? Maailmamajandusele maksavad vaimse tervise probleemid samas krõbedat hinda – eri haigustele kaotatakse 12 miljardit tööpäeva aastas, vahemikus 2010–2030 hinnatakse nende maksumuseks kokku üle 16 triljoni dollari.[18] 

Teraapia – connecting people

Elegantsete sisuliste lahenduste kõrval on viimase kümnendi jooksul loodud mitu keskkonda, mis lihtsustavad klientide jaoks sobiva terapeudi leidmist ja kohandavad suhtlusformaadi virtuaalruumile sobivaks. Tunnikene ühes ruumis asendub mõnel juhul päev läbi kestva sõnumivooga. Nii Talkspace kui ka BetterHelp tõusid pandeemia alguses komeetidena vaimse tervise taevasse, kuid nende tähelendu tumendasid mitmed privaatsuse, terapeutide eetilise käitumise ja platvormide rahanäljaga seotud skandaalid. Kliente neil siiski jätkub.

Raskete probleemidega tehnokorporantide poole pöördumine ei tohiks olla inimese esimene variant.

Lyra Health, mille asutas Facebooki endine finantsjuht David Ebersman, võimaldab sellistel suurfirmadel nagu Google või Goldman Sachs oma töötajatele teraapiateenuseid pakkuda. Kuigi tegu on traditsiooniliste terapeutiliste lahendustega, kus Lyra Health mängib pigem vahendusplatvormi rolli, maksavad nad palka ka korralikule hulgale terapeutidele. Nende eesmärgiks on ilmselt ühelt poolt tõesti head, toetavat ja ravivat teenust pakkuda, kuid korporatsioon õla taga surub neid tegema seda võimalikult kiirelt, suure mahuga ja tõhusalt – ainult kõige tootlikumad saavad aasta lõpus boonust. Tootlikkust mõõdetakse loomulikult selle järgi, kui kiirelt patsient „terveks” saab, et tema aja saaks endale järgmine soovija. Kuid inimese tervenemine ei toimi lineaarselt ega mingi ajagraafiku alusel.

Kas Siri armastab mind?

„Mine räägi psühholoogiga,” tundub olevat kõige lihtsam ja ilmselgem lahendus laiale hulgale probleemidele. Terapeut aitab üksilduse, ületöötamise, ülemõtlemise, segaduse, madala enesehinnangu, katkiste suhete ning, jah, traumaga. Traditsioonilises teraapias kasutatakse suhet, mis kliendi ja teenusepakkuja vahel tekib, kasvamist, paranemist või õppimist toetava tegurina. See tähendab, et protsess ei saa sageli alata enne õige terapeudi leidmist ja temaga „terapeutilise suhte” või „alliansi” loomist. Ühelt poolt peab inimene harjutama täielikku ausust, teisalt tundma end toetatuna. Teatud traumade puhul on terapeutilise suhte tekkimise eelduseks isegi samast soost, rassist või seksuaalvähemusest olemine. Suhe terapeudiga loob „korrigeeriva kogemuse” võimaluse – temaga mängitakse teraapiat tehes läbi eri suhtestaadiumid, kus väljenduvad sageli needsamad mured, mis inimese terapeudi juurde tõid.

Kui inimesel on hirm läheduse ees, tekib seesama hirm ka terapeudiga ja nad saavad seda koos harutada. Kui tema traumast tulenev kohastumuslik käitumine on flirtiv, koketeeriv, isegi seksualiseeritud, tajub terapeut selle ära ning peegeldab vastu oma taju kliendist, mis aitab tal liikuda siirama suhtluse suunas. Vahel õpib klient oma suhtest terapeudiga üha uuesti, et teda ei jäetagi maha, kui ta näitab enda nõrkusi. Terapeutilist suhet peetakse üheks olulisimaks vaimse tervenemise edufaktoriks.[19]

Traditsioonilises teraapias kasutatakse suhet, mis kliendi ja teenusepakkuja vahel tekib, kasvamist, paranemist või õppimist toetava tegurina.

Tänapäeva tehnoloogia aga sarnast suhet veel ei võimalda. Seetõttu käibki enamiku siin kirjeldatud arvutipõhiste teraapiatega kaasas päris terapeut, inimene, kelle mitmekülgne tundlikkus ja kontekstispetsiifiline ekspertiis toetab paranemist ja aitab hoida ära kahjusid. Tõepoolest, meid video kaudu juhendava häälega võib tekkida teatud parasotsiaalne ehk ühepoolne suhe. Siri, Alexa või mõni kolmas robothääl võib ehk pika aja peale teatud heldimust tekitama hakata. 

Kuid alles siis, kui tehisintellekt omandab suutlikkuse suhelda meie kui indiviididega, võib rääkida ehk tervendavast suhte läbimängimisest, ilma et vastas oleks inimene. Huvitav on mõelda, et siira suhte eelduseks on omavahel tasakaalu otsivad vajadused mitme poole vahel, mis tähendab paradoksaalselt, et tehnoloogia peaks väljuma orjastaatusest ja selle soovid peaksid ulatuma kaugemale inimese teenimisest.

Paul Lepasson (@oeh.exe) on digikunstnik, kes lammutab 3Dd, AI- ja generatiivset kunsti ning tunneb huvi kahtlase softi vastu.

[1] Kazlauskas, E.; Zelviene, P. 2016. Trauma research in the Baltic countries: from political oppression to recovery. – European Journal of Psychotraumatology, nr 7 (1).
[2] Diagnostic and statistical manual of mental disorders (5th ed.). –American Psychiatric Association, 2013.
[3] Post-Traumatic Stress Disorder. – National Institute for Health and Care Excellence, 2018.
[4] Kazlauskas, E.; Zelviene, P. 2016. Trauma research in the Baltic countries: from political oppression to recovery. – European Journal of Psychotraumatology, nr 7 (1).
[5] Rahu, K.; Rahu, M.; Tekkel, M.; Bromet, E. 2006. Suicide Risk Among Chernobyl Cleanup Workers in Estonia Still Increased: An Updated Cohort Study. – Annals of Epidemiology, nr 16 (12), lk 917–919.
[6] Vaimse tervise roheline raamat. – Sotsiaalministeerium, 2020.
[7] Iyadurai, L.; Blackwell, S.; Meiser-Stedman, R. et al. 2018. Preventing intrusive memories after trauma via a brief intervention involving Tetris computer game play in the emergency department: a proof-of-concept randomized controlled trial. – Molecular Psychiatry, nr 23, lk 674–682.
[8] Kanstrup, M.; Singh, L.; Göransson, K. E. et al. 2021. Reducing intrusive memories after trauma via a brief cognitive task intervention in the hospital emergency department: an exploratory pilot randomised controlled trial. – Translational Psychiatry, nr 11 (1).
[9] Näiteks Vyas jt, kes uurisid üht USA sõdurite hulgas tehtud PTSH ja sellega seotud depressiooni ennetusprogrammi, leidsid, et programmi juurutamine vähendaks nende haigustega seotud kulusid 35% ehk 1,1 miljardi dollari võrra aastas. (Vyas, K. J.; Fesperman, S. F.; Nebeker, B. J.; Gerard, S. K.; Boyd, N. D.; Delaney, E. M. et al. 2016. Preventing PTSD and depression and reducing health care costs in the military: A Call for building resilience among service members. – Military Medicine, nr 181 (10), lk 1240–1247.)
[10] Cervantes, R. C.; Salgado de Snyder, V. N.; Padilla, A. M. 1989. Posttraumatic stress in immigrants from Central America and Mexico. – Hospital & Community Psychiatry, nr 40, lk 615– 619.
[11] Chu, H.; Yang, J. Z. 2020. Building disaster resilience using social messaging networks: the WeChat community in Houston, Texas, during Hurricane Harvey. – Disasters, nr 44, lk 726–752.
[12] Doryab, A.; Min, J. K.; Wiese, J.; Zimmerman, J.; Hong, J. I. 2018. Detection of behavior change in people with depression. – Modern Artificial Intelligence for Health Analytics: Papers from the AAAI-14.
[13] Chikersal, P. et al. 2021. Detecting Depression and Predicting its Onset Using Longitudinal Symptoms Captured by Passive Sensing. – ACM Transactions on Computer-Human Interaction, nr 28 (1), lk 1–41.
[14] Tamm, A. 2019. Posttraumaatilise stressihäire ning kompleks-posttraumaatilise stressihäire diagnoosimine ja ravi kooskõla ravijuhendites antud soovitustega Eesti kliiniliste psühholoogide ja psühhiaatrite näitel. – Tartu Ülikooli uurimistöö.
[15] Becker, C.; Zayfert, C.; Anderson, E. 2004. A survey of psychologists’ attitudes towards and utilization of exposure therapy for PTSD. – Behaviour Research and Therapy, nr 42, lk 277, 292. 
[16] Eshuis, L. V.; van Gelderen, M. J.; van Zuiden, M.; Nijdam, M. J.; Vermetten, E.; Olff, M.; Bakker. A. 2021. Efficacy of Immersive PTSD Treatments: A Systematic Review of Virtual and Augmented Reality Exposure Therapy and a Meta-Analysis of Virtual Reality Exposure Therapy. – Journal of Psychiatric Research, nr 143, lk 516–527. 
[17] Botella, C.; García-Palacios, A.; Guillen, V.; Baños, R. M.; Quero, S.; Alcaniz, M. 2009. An Adaptive Display for the Treatment of Diverse Trauma PTSD Victims. – Cyberpsychology & Behavior, nr 13 (1), lk 67–71.
[18] Patel, V.; Saxena, S.; Lund, C.; Thornicroft, G.; Baingana, F. et al. 2018. The Lancet Commission on global mental health and sustainable development. – The Lancet, nr 392. 
[19] Norcross, J. C. 2010. The therapeutic relationship. – The heart and soul of change: Delivering what works in therapy (toim. Duncan, B. L.; Miller, S. D.; Wampold, B. E.; Hubble, M. A.), lk 113–141.