Idufirma eAgronom tootejuht Kristjan-Julius Laak kirjutab Mediumis, miks ettevõtjate poolt sõlmitud Rohelepe peaks status quo säilitamise asemel pürgima hoopis selle poole, et luua uusi lahendusi, mille mõju on algusest peale keskkonda säästev ja süsinikku siduv.

Kahe päeva eest otsustas minu ettevõte eAgronom liituda 32 teise Eesti tehnoloogiaettevõttega, allkirjastades Roheleppe muuta ettevõtte tegevus kliimaneutraalseks aastaks 2030. Töötan eAgronomis just sellepärast, et minu tegevusel on positiivne mõju keskkonnale, kuid ometi hakkas midagi koheselt kripeldama.

Kliimaneutraalseks aastaks 2030

Tehnoloogiaettevõtete Rohelepe (ingl. Tech Green Pledge) on tahteavaldus tõsta keskkonnakaitse ettevõtete eksistentsi võtmerolli, mille allkirjastasid septembris 33 Eesti IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) ettevõtet. Lubaduse tähtajaks on seatud 2030. aasta ehk 11 aastat tänasest, mille jooksul peaksid leppega liitunud ettevõtted saavutama oma ettevõttes kliimaneutraalsuse. Kokkuleppega on oodatud liituma tehnoloogiaettevõtted üle maailma. Eestlaste allkirjastatud leppega sõidab president Kersti Kaljulaid ÜRO kliima tippkohtumisele, et anda Eesti kui digiriigi panus kliimasoojenemise ja muude keskkonnaprobleemide lahendamisel.

Kliimaneutraalsus tähendab, et ettevõte tegevused ei too kaasa kasvuhoonegaaside või süsihappegaasi kasvu. Neutraalsus saavutatakse ettevõtte CO2 emissioonide võimalikult madalale tasemele viimisega ja järelejäänud saaste offset’imisega ehk toetatakse kasvuhoonegaase kinnipüüdvaid projekte, näiteks metsa istutamist mujal maailmas. Neutraalsuse põhimõte toimib alusel, et maakera jaoks ei ole vahet, kus süsinik vabaneb või kokku kogutakse, peaasi, et bilanss oleks negatiivne ehk CO2 osakaal tervikuna väheneks. See võimaldabki näiteks Prantsusmaal tegutseval firmal pakkuda autosõiduteenust ja jääda samal ajal läbi metsaistutamisprojektide toetamise süsinikneutraalseks.

The Good

Ignorantsi lõpp

Keskkonnaprobleemide lahendamine vajab pealehakkamist nii riigi, ettevõtjate kui indiviidi tasandil. On tervitatav, et IKT ettevõtted vaatavad peeglisse ja alustavad oma äritegevuse negatiivse mõju vähendamisest. Sealjuures lähenetakse sellele idufirmadele tüüpiliselt itereerides: väikeste sammudega edasi liikudes ja kiiresti. Esimene samm oli avalik tahteavaldus ja teiseks sammuks on konkreetsemad eesmärgid, millega tullakse välja 2019. aasta lõpuks. Ollakse ausad iseenda ja teiste vastu, et ka IKT sektoril on aina kasvav ökoloogiline jalajälg.

Igal juhul on hea, et uuritakse, millised ettevõtte tegevused ja mil määral loodust saastavad. Eesti ükssarviku Bolt asutaja Markus Villig lubab välja töötada tehnilise keskkonna- ja kliimaindeksi, millega saaks mõõta ettevõtete keskkonnajalajälge. Kui mõõtmine on tehtud, saab ettevõte vähendada kasvuhoonegaaside tekitamist ja kompenseerida süsinikuheidet kolmandate osapoolte kaudu. Täpsed sammud on iga ettevõtte spetsiifilised ja ilmselt vajavad mõningast nuputamist — iial varem pole pidanud ettevõtted muretsema, kuidas mitte tuua oma tegevusega täiendavat koormust keskkonnale. Suure eesmärgi saavutamiseks ongi seatud 11-aastane puhveraeg, mil uusi tehnoloogiaid ja meetodeid rakendada. Kui lõpptulemuseks on kliimaneutraalsus, siis on see kindlasti parem kui vanaviisi jätkamine.

Eeskuju näitamine

IKT-sektor on Eestis alati olnud veidi julgem ja innovaatilisem, katsetav ja ambitsioonikam kui muud tööstusharud. Ka tootearenduses on teada, et kõigepealt hakkavad uut toodet kasutama entusiastid ja visionäärid, siis pragmaatikud ja lõpuks alles konservatiivid ja skeptikud. Olen kahe käega poolt, et meie ja teised Eesti entusiastlikud IT-ettevõtted näitavad Roheleppega eeskuju pragmaatilisematele ettevõtjatele. Selle asemel, et sotsiaalmeedias viriseda, teistele näpuga näidata ja loota, et poliitikud ükskord tarku otsuseid teevad, on kõige parem ise tegutseda. Praktiliselt tegutsedes tekib ettevõtetel arusaam ja teadmine, kuidas ka keskkonnasäästlikku äri kasumlikult ajada. Seda teadmist saab jagada teiste ettevõtetega, sest varem pole kliimaneutraalsust keegi nii tõsiselt üritanud. Jääb loota, et esimesed teadmised ja soovitused tulevad kiiremini kui 2030. aastaks.

Reaalne mõju

Eestis loodud Roheleppe algallikaks võib pidada GeSI (Global Enabling Sustainability Initiative) kui mitmeid juhtivaid tehnoloogiaettevõtteid siduva organisatsiooni projekti SMARTer2030. SMARTer2030 eesmärk on turundada ja tutvustada võimalusi, kuidas IKT lahendused saavad globaalselt aidata vähendada eri tööstusharude mõju keskkonnale ja kliimale. Sealjuures on projekti põhisõnum, et keskkonnasäästlikult tegutsedes majandusnäitajad kasvavad ja kasum isegi suureneb.

Olen GeSI raportiga nõus, et holistilises ja pikas perspektiivis mõjutab IKT inimeste ja ettevõtete käitumist üle maailma positiivselt. Samuti on arenenud riikide tehnoloogiaettevõtetel, mis tegutsevad globaalselt, suur potentsiaal midagi reaalselt ellu viia. GeSI toob oma ideedes näiteks välja, et põllumajandus vähendaks CO2 vabanemist, kui kasutataks täppisviljelust ja sensoreid ning otsuseid tehtaks rohkem taime hetkevajaduste põhjal. Seega IKT lahendused saavad aidata süsinikku siduda. Tooksin näiteks eAgronomi tarkvara, mida oma põldude haldamiseks kasutavad nii Eesti kui mitme teise riigi põllupidajad.

eAgronomi üks eesmärkidest on integreerida olemasolev tehnoloogia selliselt, et juhtidel oleks võimalus teha paremaid agronoomilisi ja finantsotsuseid järgmisteks hooaegadeks. Selge näide on põldude ülevaade: millised on mulla omadused, kes ja millal ning mis töid tegi, milliseid väetisi, agrokeemiat ja seemneid kasutati, kas taimekaitse töötas, milline oli ilm töö tegemise ajal jne. See info on kõik reaalselt olemas, kuid ilma tarkvarata raskesti koondatav ja analüüsitav. eAgronom toob olemasoleva info põllupidajani ilma, et ta peaks oluliselt muutma oma seniseid harjumusi. Tean mitmeid põllupidajaid, kes on eAgronomi abiga saanud lahti aeganõudvatest ja kulukatest tegevustest, nagu näiteks traktoristide põllule juhatamine või valel põllul masinaga sõitmine — need on otsesed ebavajalikud kütuse raiskamised.

IKT-lahendused saavad tõhustada tootmisprotsesse ja aidata vähendada kasvuhoonegaaside heidet. Põllupidajate majandusliku seisu edendamine ja targemate tootmisotsuste võimaldamine läbi parema info liigutamise ja tehnoloogia rakendamise on eAgronomi tegutsemise alustala. Seega omast kogemusest tean, et keskkonnasäästlik saab olla ka kasumlik.

The Bad

Tegeletakse tagajärgedega

Kahjuks on aga Roheleppega liitunud pigem ettevõtted, mille eksistentsi uba ei ole senimaani olnud süsiniku sidumine. Nende ettevõtted toodavad juurde kasvuhoonegaase. Neutraalsuse saavutamiseks peaksid nad hakkama radikaalselt üle viima oma tegevust taastuvatele energiallikatele või siis maksma indulgentsi ettevõtetele ja organisatsioonidele, mis tegelevad süsiniku sidumisega.

Hetkel on juba esimesed ettevõtted läinud just seda viimast teed pidi ehk jätkates oma saastuva tegevusega, samal ajal makstes lõivu organisatsioonidele, mis vähendavad süsinikuheidet kuskil mujal maailmas. (Ka indiviid võib oma lennureiside süsinikuheite eest indulgentsi maksta siin.). See on kindlasti parem lahendus kui üldse mitte midagi teha, kuid siiski tegeletakse tagajärgedega. Põhimõtteliselt öeldakse, et on okei, kui sinu ettevõte suurendab CO2 vabanemist senimaani, kuni keegi kuskil mujal seob vähemalt sama palju CO2-te.

Parim, mida ettevõtted sulgemise asemel teha saavad, on minna üle taastuvatele energiaallikatele ja viia tootmisprotsessi süsinikuheide nulli. Selline muutus eeldab suunamuutust ettevõtte juhtidelt. Näiteks, kui Bolt reaalselt tahaks kliimasoojenemist vähendada, võiksid nad enda ettevõtte visiooniks seada inimeste liikumise üleviimise täielikult keskkonnasäästlikutele alustele. Ettevõtte missiooniks oleks eraautode vähendamine, inimestes auto tellimise harjumuse loomine ja tulevikus täielikult isesõitvatel elektriautodel põhineva jagamismudeli rakendamine.

Kas ettevõtted on valmis enda visiooni ja tooteid radikaalselt muutma? Kas ettevõtted on valmis uksi sulgema, kui tuleb välja, et nende süsinikubilanss on positiivne ja olemasolevate tehnoloogiatega ei olegi võimalik 2030. aastaks kliimaneutraalseks saada?

Tegelik vajadus on hoopis olla kliimanegatiivne: luua uusi lahendusi, mille mõju on algusest peale keskkonda säästev ja süsinikku siduv. Kliimaneutraalsus aastaks 2030 on tagajärgedega tegelemine — võetakse olemasolevad ettevõtted ja üritatakse neid neutraalseks muuta, selmet koheselt suunata energia ja ressursid süsinikku siduvate lahenduste loomisele.

Varjutab tegelikku eesmärki

Minu kognitiivse dissonantsi põhjuseks ongi tõsiasi, et Roheleppe eesmärk on pingutada kliimaneutraalseks saamise nimel. Probleeme on kaks.

Esiteks, Rohelepe hõlmab ettevõtteid, mille tegevus juba eos on kasvuhoonegaase juurde tootev, mitte vähendav. eAgronom ei ole selline ettevõte. Täpsemalt, eAgronomi algne eesmärk ja visioon on alati olnud CO2 sidumine ja põllumajanduse jätkusuutlikkus — meie ettevõte on hea näide, kuidas IKT saab aidata kaasa kasvuhoonegaaside vähendamisele. Näiteks oleme põllupidajatega rääkides leidnud, et eAgronom aitab teraviljatootjatel vähendada kütuse hulka ja kasutada vähem tööstuslikke sisendeid. Olen üsna kindel, et eAgronomi loodud süsiniku sääst on kordades suurem, kui me ise oma ettevõtte tegevusega tarbime. Enesekindlalt võib isegi öelda, et eAgronom on süsiniknegatiivne: tänu meie platvormile väheneb atmosfääri CO2 hulk. Seega panime end ühte patta ettevõtetega, kes toodavad juurde CO2-te ja kelle eesmärk on viia offset’imisega oma tegevus neutraalseks.

Teiseks, SMARTer2030 projekti, millele Roheleppe põhimõtted viitavad, eesmärk on tekitada juurde ettevõtteid, mis tegelevad otseselt kasvuhoonegaaside vähendamisega. 20%-list süsiniku kokkuhoidu ei saa tekitada neutraliseerimisega — selleks on vaja, et ettevõte eksisteeriks juba eos selleks, et säästa keskkonda ja siduda CO2-te. Sellistele ettevõtetele poleks selliseid kokkuleppeid vaja, kuna pole vaja offset’imist ega neutraliseerimist.

Rohelepe on aga disainitud ettevõtetele, kelle põhiline tegevus ei ole suunatud GeSI SMARTer2030 järgi maailma parandama. Enamus liitujatest tegelevad küll põnevate ja innovaatiliste lahendustega, kuid ei lahenda mõnda keskkonnasaaste juurprobleemi. See tähendab, et lepe on mõeldud neutraalseks saamisele, mis varjutab GeSI algset ideed suunata IKT ettevõtete energia uute tehnoloogiate väljatöötamisse, selleks et keskkonnajalajälge vähendada.

Olen juba aastaid erinevatel häkatonidel ja kiirendites näinud, et 19/20 ideest ei lahenda ühtegi tänapäeva suurt probleemi (nt luuakse äppe juuksuri juurde aja broneerimiseks). Ja siin ei saa süüdistada inimesi — nad lihtsalt ei puutu kokku reaaleluliste probleemidega. Vaid vähesed noored entusastlikud disainerid ja häkkerid teavad, kuidas töötab metallitööstus, põllumajandus või lennundus. Innovatsioon ja efektiivsuse kasv tekib eri valdkondade tundmisest.

Allkirjastatud Rohelepe suunab tähelepanu eemale vajadusest luua uusi IKT ettevõtteid ja tooteid, mis juba eos oleksid disainitud süsinikuheidet vähendama. Infotehnoloogiat õpetavad ülikoolid, juhtivettevõtjad ja innovaatorid peaksid suunama nutikaid inimesi lahendama olulisi keskkonnaprobleeme. President peaks kutsuma üles IT-inimesi, insenere ja disainereid tutvuma eri valdkondadega ja rahuldama olemasolevaid ühiskonna ja majanduse vajadusi uutel, keskkonda säästvatel viisidel. Võib öelda, et praegusel kujul on Rohelepe oma sõnastuses ja eksistentsis pigem saastavate ettevõtete rohepesu.

Rohepesu

Ka eAgronomi jaoks oli Roheleppega liitumine ideaalne turundusvõimalus. Otsus lepe luua ja sellega liituda tehti üleöö ühegi aruteluta. Roheleppe eesmärgid oleme juba ammu täitnud, seega win-win situatsioon. Kohtusime presidendiga ja levitasime eAgronomi kui ühe täna Eestis põhimõtteliselt ainukesena keskkonnasäästuga tegeleva eduka idufirma kuvandit.

Kuna Roheleppega liitunud ettevõtted ei eksisteeri otseselt keskkonna säästmiseks, siis pole muud võimalust, kui et järgneva 11 aasta jooksul leitakse ad hoc ehk olemasolevale tegevusele tagantjärgi külge poogitud lahendused keskkonnajälje neutraliseerimiseks. Offset’imine on põhimõtteliselt rohepesu: näete, me oleme süsinikuneutraalsed! Tegelikult aga saastab ettevõte põhitegevus keskkonda endiselt. See on sama nagu metsa ostmine välismaalt ja selle põletamine elektrienergia tootmiseks — statistiliselt on kõik jokk, kuid sisuliselt isegi hullem kui varem.

Kui ettevõtetel on siiras soov muuta oma tegevus neutraalseks, siis ootaks suunamuutust ettevõtete missioonides. Ootaks konkreetseid süsinikarvutusi ja selget tegevuskava, jõudmaks nulli ja muutumaks süsinikku siduvaks ettevõtteks läbi põhitegevuse.

The Ugly

Neutraalsus ei aita kliimasoojenemise vastu

On selge, et kui muuta tänapäeva tootmine ja tarbimine kliimaneutraalseks, siis sellest on liiga vähe. See on tänases situatsioonis põhimõtteliselt mitte millegi tegemine. Oleme juba paisanud õhku tohutult CO2-te ja muutnud drastiliselt looduskeskkonda. Kliimaneutraalsus tähendab, et säilitame status quo. Kliimasoojenemise peatamiseks peame aga vähendama CO2 hulka. Sama kehtib ka teiste ökosüsteemi kriiside lahendamise kohta. Näiteks ei saa lihtsalt lõpetada plastiku tootmist, vaid peame koristama ka olemasoleva reostuse, mis tapab linde ja loomi, lõpuks meid ennastki. Neutraalsus on emotsionaalne meelepete hea olemisest.

Tsiteerin Kaspar Kruupi:

Kui me vaatame ainult süsnikuemissioone (mis on ainult üks osa jätkusuutmatuse probleemist), siis isegi selle puhul ei ole reaalne „heastada” kogu auto- ja kütuse tootmisega seotud emissioone, mis moodustavad suure osa auto kogumõjust, veel vähem teedevõrgustiku loomise ja haldamisega seotud emissioone. Bolt ütleb, et nad heastavad ühte tüüpi reostuse, mis sõiduga kaasneb, püüdes jätta muljet, et see on kuidagi ligilähedaseltki midagi väärt.

Täna enam ei ole, sest me oleme CO2-ga räigelt üle piiri ning vähenemine peab olema nii drastiline, et plaan, mille ulatus on midagi vähemat kui autodest ja asfaldist loobumine, on põhimõtteliselt ignorantne jokutamine või küüniline teesklemine. Saage aru, me pole enam olukorras, kus lihtsalt „millegi tegemine” saaks „midagi” päästa. See on do-or-die olukord, kus natuke üritamise ja inkrementaalse parenduse mõju on sama hea kui null. Kasutada seda nullilähedase mõjuga tegevust reklaamiks on, nagu ma ütlesin, kas ignorantne või küüniline.

Saastavad tööstusharud

Suurimaks probleemiks on aga poliitikute, ametnike ja suurettevõtete juhtide (loodetavasti teadmatusest tingitud) soov kasvatada majandust ja teha seda läbi keskkonnaressursside kasutamise. Või teisisõnu, probleemiks on keskkonda säästvate majandus- ja tootmismudelite mittetundmine ühiskonnas laiemalt, sh ettevõtjate poolt ja seadusloomes. Olen rääkinud mitmete suurettevõtjatega, kes sisuliselt eitavad kliimasoojenemist ja investeerivad jätkuvalt vanadesse tööstusharudesse. Kahjuks on enamasti tegemist vanemaealistega, kuid nagu Rohelepe näitab, siis ignorantsed on ka noored idufirmade asutajad.

Viimase aja tabavaks halvaks näiteks on 18. septembril Keskkonnaministeeriumi poolt avaldatud rohepesu maiguline pressiteade, et Keskkonnainvesteeringute Keskuse 1,7 miljoni eurose toetuse kaasabil muudeti Estonian Cell jätkusuutlikuks ja 11% keskkonnasäästikumaks. Jah, igasugune olemasoleva keskkonda saastava tehnoloogia säästlikumaks muutmine on oluline, kuid tegelikult peaks sellised toetused suunama hoopis innovaatilistesse lahendustesse, millega olemasolevad tootmised täielikult asendada.

Nimelt toodab Estonian Cell Kundas tselluloosi Eestis raiutud puidust. Ettevõttel on 15-aastane leping RMK-ga toormaterjali saamiseks. Ettevõte maksab riigile vaid miljoni ringis tööjõumakse; käibemaks saadakse tagasi, sest tootmine läheb 100% ekspordiks.

Tsiteerides Indrek Vainut:

Kas teate, et Estonian Cell kasutab u 2,5% Eesti elektrienergiast, aga valitsus alandas neile elektriaktsiisi peaaegu olematuks, sina aga maksad täiega, samal ajal kui Keskkonnaministeerium noomib, et sa ikka tuled ära kustutaksid ja plastikkõrt ei võtaks?! Lisaks alandati ka gaasiaktsiisi, sest tselluloositehas on Eesti 3. suurim gaasitarbija, üle 10 miljoni m3.

Kas teadsid, et veel 2 aastat tagasi reostas Estonian Cell Soome lahte ja kui minu antud vihje järel vahele jäädi, andis riik uue veekasutuse eriloa ja tänavu „premeeris” 1,7 miljoni euroga, et nad saaksid uuendada reoveepuhastit. 2017. aastal oli Estonian Celli puhaskasum 10,7 miljonit € ja 2018 aastal 15 miljonit €.

See on üks paljudest näidetest, kuidas riik väliselt küll tegeleb olulise teemaga (vähendada Soome lahe reostust), kuid tegelikult toetab saastavate tööstuste eksisteerimist. Hiljuti taheti rajada Emajõe kaldale Kundast viis korda suuremat tselluloositehast, projektile saadi isegi riiklik eriplaneering. Nüüd rajatakse see ikkagi, kuhugi mujale, saaste jätkub, sest töökohti on vaja.

Soovitan ametnikel ja poliitikutel mõelda, kuidas seaduste ja järelvalve kaudu suunata ettevõtteid tegema selliseid investeeringuid oma vahenditest. Lõpetada tuleks saastettevõtetele maksusoodustuste pakkumine. Toetustegevusest vabanenud rahaga peaks toetama haridust ja teadust ning nutikate tehnoloogiate väljatöötamist. Kiiresti!

Elevant protselanipoes

Teise halva näitena tooks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK), mis tänaseni teeb lageraiet loodusparkides ja põlistes hiidudes, sh lindude kevad-suvisel pesitsusajal. Näiteid kaitsealadel toimuvatest lageraietest tuleb igapäevaselt ja kõige selle taga on RMK — asutus, mis peaks hoidma Eesti metsa, kuid mis tegelikult teenib väikese ringkonna metsaärimeeste huve. Kuskilt otsast on riik korrumpeerunud ja toetab metsamaffiat.

Eesti metsa raiumise mure on oluline just süsinikuheite seisukohast. Suures pildis toodetakse Eestis raiutud metsast süsinikku talletavaid esemeid vaid 1%. Ülejäänud 99% läheb kütteks, tselluloosiks ja elektriks. Seega riigi tänane suund on otseselt toetada CO2 vabanemist atmosfääri ja kliimasoojenemist.

Eesti panus ÜRO kliima eesmärkide täitmisel ei saa olla naiivne kliimaneutraalsus. Riik peaks keskenduma reaalsetele probleemidele, mitte ainult digiriigi kuvandi hoidmisele. Ka Eesti tööstused toodavad kasvuhoonegaase. Läänemeri on endiselt saastunumaid maailma meresid. Vaadakem kaugemalt ja sügavamale — märgakem elevanti meie enda portselanipoes.

Kokkuvõte

Tehnoloogiaettevõtete Rohelepe on tervitatav algatus märgata viga iseendas ja seda parandada. Eesti IKT-sektor on innovaatiline keskkond uute liikumiste alustamiseks, millel on võime endaga kaasa tõmmata ka teisi tööstusharusid. ITK ettevõtetel on oluline roll kliimasoojenemise peatamises, üheks edukaks näiteks on eAgronomi platvorm põllumeestele.

Sisuliselt aga varjutab lepe tegelikku vajadust tulla välja lahendustega, mille põhiline eesmärk olekski süsiniku sidumine ja keskkonnahoid. Kliimaneutraalsus läbi offset’imise on aga pigem rohepesu. Tõrvaks meepotis on aga jätkuvalt vohav keskkonda reostavate ettevõtete toetamine riiklikul tasandil. Riik peaks suunama raha haridusse, teadusesse ja nutikatesse ettevõtetesse.

Pealkiri on laenatud filmist „The Good, the Bad and the Ugly”.

Artikkel ilmus esmakordselt Mediumis 23. septembril 2019.

Kristjan-Julius Laak on arvuti- ja ajuteaduse treeninguga disainer. Hetkel töötab idufirmas eAgronom tootejuhina, aidates põllupidajatel toota puhtamat toitu keskkonnasäästlikumalt ja kasumlikumalt.