Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti uus vinüül-väljalase seostub postapokalüptilise cruising-muusikaga, mida passib lasta vaid karmist kõlarist ja mitu korda järjepanu.

Ingliskeelne laul, mis kaigub üle ebanaturaalse värvusega tühermaa. Harjumist vajavad käigud ning nüansid. Säherdune kogupaugul kahest haubitsast tulistamine pole mulle varem eriti passinud, ent andes sellele aega, on tal hea eeldus naha alla pugeda.

Avalugudes „This Means War” ja „Breaking It” on tajuda väga huvitavat lähenemist elektropopile, milletaolist Eestis väga tehtud pole. Viimasena mainitud loo vokaalid jäid mind kauaks painama. Tuletasin pika pusimise peale mikstuuri P. Lepassoni (Mimicry) ja J. Hamiltoni (The Presets) tahumatutest tämbritest. Oma otsekohesusega on kõik sõnad ja nende seade üdini veenvad. Hannaliisa Uusma laenatud vokaalid lugudes „If I Just Die” ja „Redemption” on nagu ikka tuntud headuses ning hing jääb teda plaadile enam ihkama.

Üldises joones jätab plaat mind aga seest veidi õõnsaks. Ta ei saavuta erilist reaktsiooni ja ajukurrud saavad nõrgemapoolse stimuleeringu. Tervikuna on ta liialt labiilne, et meele järgi olla. Kohati on hea ja siis äkitselt arusaamatu ja igav. Ent LP suurim vara on, et kunstnikud on lustinud. Nende armu loome vastu on ropult tunda, seda õhkub igast helist ja noodist. Kutid naudivad seda üdini ja taolise lustliku aura vastu ei saa miski.