Möödunud aasta oli Iisraeli apartheidirežiimiks tunnistamise arengus märgiline, sest Palestiina okupatsiooni kuulutas palestiinlaste suhtes diskrimineerivaks ka Rahvusvaheline Kohus. Nüüd aga peame rääkima juba genotsiidist. 

Kui ma 2012. aastal ajakirjanikuna Iisraelis ja Palestiinas käisin, šokeeris mind kõige enam radikaalne lõhe, mis kahe rahva vahel valitses. See oli totaalne antagonism. Ma polnud näinud sellist lepitamatut vihkamist isegi oma sõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni üle elanud vanaema suhtumises venelastesse. Eestlased ja venelased elasid kõigest hoolimata naabruskondades läbisegi ja suhtlesid omavahel, vahel isegi armusid teineteisesse ja abiellusid. Kuid Iisraelis elavad palestiinlased ja juudid paralleelselt ning teadmises, et üks tahab teist hävitada. Ja hävitabki.

Genotsiid

Rahvusvaheline Kohus on hoiatanud Iisraeli Lõuna-Aafrika algatusel korduvalt genotsiidi konventsiooni rikkumise eest Gazas ja mitmed riigid nõuavad rahvusvahelise üldsuse sekkumist. Novembris väljastas Rahvusvaheline Kriminaalkohus Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu vahistamismääruse – inimsusvastaste ja sõjakuritegude eest, süüdistused hõlmavad tsiviilelanike näljutamist sõjameetodina, tahtlikult suurte kannatuste põhjustamist, sihilikke rünnakuid tsiviilelanikkonna vastu jne.

ÜRO eriraportööri Francesca Albanese möödunud kevadel avaldatud uurimisraporti ja rahvusvahelise inimõigusorganisatsiooni Amnesty Internationali detsembris valminud raporti kohaselt sooritab Iisrael alates 2023. aasta 7. oktoobrist Gazas genotsiidi, mille eesmärk on hävitada tahtlikult seal elavad palestiinlased. Amnesty raporti järgi on sellest ajast saati pidanud 1,9 miljonit Gaza 2,2 miljonist elanikust Iisraeli pommirünnakute või evakuatsioonikäskude tõttu oma kodust põgenema. Et end siis järgmise pommirahe või droonirünnaku alt leida. Ametlikult on kuulutatud surnuks ligi 46 000 inimest, neist ca kolmveerand naised ja lapsed. Varememäed matavad aga veel palju enamaid. Vigastatuid on üle 109 000, kuid ka haiglaid pommitatakse ja rünnatakse ning takistatakse ravimitarneid. 

Iisraeli tegevus on süstemaatiline ja eesmärgipärane – plaan on piibellik. Palestiina okupeerimise eesmärk on luua üks suur Iisrael ning asundada kristluse järgi neile kuuluv maa juutidega.

Lisaks ei lase Iisrael Gaza põhjapoolsetele aladele peaaegu üldse sisse humanitaarabi, mis on pandud teele eesmärgiga aidata varemeisse elama jäänuid. Läänest saadetud abi seisab lademetes kontrollpunktide juures. Seal tegutseva suurima Palestiina põgenikke aitava ÜRO humanitaarabiorganisatsiooni UNRWA tegevuse keelustas Iisraeli parlament Knesset aga hiljuti lihtsalt ära. 

Niisiis inimesed nälgivad, elavad joogiveeta ja paluvad Allahit, et surm saabuks kiiremini. Ja neil ei ole mitte kuhugi minna. Iisraeli tegevus on süstemaatiline ja eesmärgipärane – plaan on piibellik. Palestiina okupeerimise eesmärk on luua üks suur Iisrael ning asundada kristluse järgi neile kuuluv maa juutidega. See on toimunud juba aastakümneid väga edukalt Läänekaldal ja saanud hoogu juurde Gaza põhjaosa maade edukast hõivamisest. Palestiinas ilmusid hiljuti maanteede äärde suured plakatid teatega „Teil ei ole siin tulevikku”, illustratsiooniks pilt Gazas teel olevatest põgenikest. Iisrael ei jõua ära oodata, et nad saaksid hakata Vahemere-äärsete pulbristatud linnade varemeile uusasundusi ehitama ja Läänekaldal asuvaid laiendama.

Apartheid

Oma toonasel reisil Iisraeli ja Läänekaldale kuulsin esimest korda, kuidas Palestiinas Iisraeli okupatsiooni apartheidiks nimetati. Tõepoolest, see oli isegi silmaga nähtav fenomen. Näiteks käisin Hebronis tänaval, mis oli jaotatud betoonplokkidega kaheks: kõnniteelaiusel alal tohtisid kõndida palestiinlased, laiemal, ka autosid mahutaval teepoolel iisraellased ja meie. Juba aastatuhande alguses okupeeritud alade piiridele püstitatud hiiglaslik betoonmüür ristiti kohe apartheidimüüriks. Aina enam võrreldaksegi Iisraeli okupatsioonirežiimi Palestiinas 1948. aastast 90ndate alguseni Lõuna-Aafrika Vabariigis valitsenud apartheidisüsteemiga.

Jacques Derrida kirjutas oma essees „Rassismi viimane sõna”, et mõiste „apartheid” (afrikaani keeles „eraldiolek”) hõivab maastikku nagu koonduslaager – see on eraldamise, traataedade, kaardilt välja tõstetud üksildaste rahvahulkade süsteem.[1] Ta tõi välja, et Lõuna-Aafrika rassismi kinnisideelisus ja kohustuslik terror materialiseerus ennekõike kontakti keelamises ehk „valge ei tohtinud lasta end puutuda mustal” – 1949. aastal keelati rassidevahelised abielud ja järgmisel aastal seksuaalsuhted. 3,5 miljonit mustanahalist inimest sunniti elama getodesse, neilt võeti poliitilised õigused ja sotsiaalne staatus. See tähendas mustanahalistele igapäevast kannatust, rõhumist, vaesust ja vägivalda. 

Piiratakse palestiinlaste ligipääsu veele, haridusele, arstiabile, töökohtadele, kodakondsusele, õiglasele kohtupidamisele, eluasemele, liikumisele, humanitaarabile jne.

Ka Iisraeli okupatsioonirežiim kujutab endast apartheidi, kus palestiinlastel on tunduvalt vähem poliitilisi õigusi ja isikuvabadusi, rääkimata nende vaesusesse surumisest, järjepidevast põllumaade ja oliivisalude hävitamisest, tagakiusamisest ja järjekordsest kohutavast, kõike hävitavast sõjast Gazas. Piiratakse palestiinlaste ligipääsu veele, haridusele, arstiabile, töökohtadele, kodakondsusele, õiglasele kohtupidamisele, eluasemele, liikumisele, humanitaarabile jne.

ÜRO Peaassamblee küsis 2022. aastal Rahvusvaheliselt Kohtult arvamust selle kohta, mis juriidilised tagajärjed on palestiinlaste enesemääramisõiguse rikkumisel, pikaajalisel okupatsioonil, Palestiina territooriumi asundamisel ja annekteerimisel alates 1967. aastast ning palestiinlasi diskrimineerival seadusandlusel. Kohus avaldas möödunud suvel oma seisukoha, et Iisraeli okupeeritud aladel palestiinlastele kehtestatud laiaulatuslikud piirangud kujutavad endast süsteemset diskrimineerimist rassi, usu või rahvuse tõttu, mida ei saa õigustada mõistlike, objektiivsete kriteeriumide ega legitiimse avaliku eesmärgiga. Kohus järeldas, et Iisrael rikub palestiinlaste inimõigusi, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ning rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise konventsiooni, mis keelab apartheidi.[2] 

Eesti sammud

Rahvusvahelise Kohtu seisukoht on, et Iisraeli kohalolek Palestiina okupeeritud aladel ja asundustegevus on ebaseaduslikud. Iisrael on kohustatud need tegevused kohe lõpetama, asunikud evakueerima ja tekitatud kahjud kohalikele hüvitama. Kohtu hinnangul rikub Iisrael oma tegevusega palestiinlaste enesemääramisõigust. Ehkki õnneks on aina enam riike, kes tunnustavad Palestiinat iseseisva riigina, ei ole Eesti seda veel teinud. On aeg!

Rahvusvaheline Kohus on pannud kõigile ÜRO genotsiidi ja diskrimineerimise kõrvaldamise konventsioonidega ühinenud riikidele vastutuse Iisrael tema tegevuse eest vastutusele võtta ning aidata lõpetada rahvusvahelise õiguse rikkumine. See kohustus lasub ka Eestil, nii et ootame järgmisi samme. 

Hüsteerilistest reaktsioonidest EKA otsusele lõpetada koostöö Iisraeli ülikoolidega võib järeldada, et ühiskond vajab enam selgitusi – see ei ole antisemitism, vaid nõue järgida eranditeta rahvusvahelist õigust.

Lõuna-Aafrika apartheid ei lõppenud iseenesest. Sellele andis tõuke aktiivne globaalne kodanikuühiskond, mille survel asusid riigid, ülikoolid, kaubanduspartnerid jne sealseid ettevõtteid ja režiimi boikoteerima. Sama tuleb teha Iisraeliga – täpselt nii, nagu Lääs sanktsioneerib ja mõistab hukka Ukraina alasid okupeerivat Venemaad. EKA küll lõpetas detsembris koostöö Iisraeli ülikoolidega, kuid hüsteerilistest reaktsioonidest võib järeldada, et ühiskond vajab enam selgitusi ja maharahustamist – see ei ole antisemitism, vaid nõue järgida eranditeta rahvusvahelist õigust.

Derrida lootis oma 80ndate keskel kirjutatud essees, et Lõuna-Aafrika apartheid jääb ajaloo viimaseks rassistlikuks süsteemiks. Paraku võtab apartheid aina uusi vorme, avaldudes nii juutide koloniaalsüsteemis Palestiinas kui ka näiteks soolises apartheidis Afganistanis. Eitamine pole enam lahendus ning õnneks kritiseeritakse Iisraeli tegevust ka Tel Avivi tänavatel ja Iisraeli kohalikus meedias. Kuni aga jätkuvad USA, Suurbritannia ja teiste relvatarned ning Iisraeli tingimusteta toetamine, kestavad ka Gaza hävitamine ja Iisraeli apartheid.

[1] Derrida, J. 1985. Racism’s Last Word. – Critical Inquiry, nr 12 (1).
[2] Legal Consequences arising from the Policies and Practices of Israel in the Occupied Palestinian Territory, including East Jerusalem. – International Court of Justice, 19.07.2024.

Maris Sander kaitses 2018. aastal Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudis magistritöö apartheidi käsitlemisest Iisraeli ingliskeelses meedias.