„The Wolfpack” (2015, USA). Režissöör Crystal Moselle, osades Bhagavan Angulo, Govinda Angulo jt. 89 min.

Crystal Moselle’i läbinisti siiras dokumentaal „The Wolfpack” kannab esmapilgul muinasjutulise kõlaga pealkirja, mille taga peitub hoopis sügavam lugu. Film pärjati käesoleval aastal Sundance’i Filmifestivali peaauhinnaga parima dokumentaalfilmi kategoorias.

Moselle’i ja kuue Angulo perekonna venna teekonnad ristusid tänu juhusele 2010. aastal New Yorgis. Ebatavaliselt riietunud pikkade juustega vendi märgates taipas Moselle, et peab nendega jutule saama, kuid poiste endi sõnul oli neil keelatud võõrastega rääkimine. End režissöörina tutvustades arenes juhuslikust kohtumisest sõprus, mis innustas filmifanaatikuist poisse maailma uudistama ja viis Moselle’i looni, mis hõlmas end jumalana nägeva isa vankumatut kontrolli ja perekonna vangistust väikeses Lower East Side’i korteris.

„The Wolfpacki”, mille valmimine võttis aega ligi viis aastat, võib kvalifitseerida mitmeti. Ühest küljest esindab see klassikalist täiskasvanuks saamise lugu. Teisalt on võimatu vaadelda nende katsumusi niivõrd naivistlikult – tegemist on ennekõike sotsiaalses isolatsioonis elanud emotsionaalselt manipuleeritud laste püüdlusega panna kokku maailmapilt, mis erineb märgatavalt neile tuttavast ja armastatud kinoklassikast.

Vaatamata kõigele pole „The Wolfpacki” näol tegemist sünge looga. Angulo vendade esmased kogemused koduseinte vahelt väljaspool panevad kaasa elama, tuletades meelde piiramatute valikuvõimaluste olemasolu meie igapäevaelus. Ja tegemist pole kaugeltki mitte lääge ja ülepaisutatud üliemotsionaalsusega, vaid eheda looga kõigist katsumustest väljatulemise võimalikkusest. Eraldatus ja üksildus ei muserdanud „hundikarja” – selle asemel etendasid oma kodus üheskoos telekast nähtud linateoseid („Ristiisa”, „Pulp Fiction”, „Batman”, „Austin Powers” jpt), võttes abiks kujutlusvõime ja leidlikkuse. Tänaseks on nii mõnedki vendadest töö leidnud just filmitööstuse valdkonnas.

„The Wolfpacki” teeb eriliseks nii mitmeidki aspekte, esmalt juba see, kui loomulikuna mõjub nii ebaloomuliku sündmustiku kujutamine kinolinal. Tõstatatakse ka vaatajat vaevama hakkav küsimus sellise kasvatusviisi ja hirmutustaktika eesmärgist – oleks ju absurdne eeldada, et teismeeikka jõudnud poisid üks päev neid piiravates käskudes-keeldudes kahtlema ei hakka. Lisaks võimudünaamika muutustele on tõeliselt positiivne jälgida poegadega sarnaseid edusamme tegevat ema, kes pärast üle 14 aasta isolatsioonis elamist taas välismaailmaga suhtlust alustab. Režissöör on ise pooljuhuslikku „hundikarjaga” tutvumist võrrelnud justkui kadunud hõimu avastamisega. Sellena võib võtta ka ülejäänud filmi, mille vahetu ülesehitus ja sundimatu teema uurimine sobib suurepäraselt iseseisvusest, vastupidavusest ja kontrollist rääkimiseks.

„The Wolfpack” linastub kinos Sõprus dokiõhtu raames 9. novembril kell 19 ning 2016. aasta alguses Tartu Elektriteatris.