Kui ülejäänud maailm on pööramas järsult paremale, siis Hispaanias majanduskriisi ajal tänavatele ja väljakutele valgunud inimesed on importinud võimustruktuuridesse nüüdseks erinevaid võrdsuse eksperimente.

Kõik oleks võinud minna teisiti. Hispaanias valitsenud meeleolu oleks võinud kalduda erinevate kriiside tõttu hirmu ja vihkamise õhkkonna poole, nagu see juhtus mujal: Trump, Brexit, Orbán, Õiguse ja Õigluse partei, EKRE. Kuid juhtus hoopis midagi enneolematut.

Aastal 2011 alguse saanud Indignadose kodanikuliikumine lükkas asjad käima hoopis teises suunas. Tolle aasta 15. mail erinevate omaalgatuslike organisatsioonide ja seltside sotsiaalmeedia kaudu kokku kutsutud meeleavaldust tõlgendatakse praegu kui ajaloolist hetke, mis seadis seni elu juhtinud piirjooned kahtluse alla ja tekitas depolitiseerituks peetud inimeste tänavale tulemise ning enese nähtavaks tegemisega ootamatu ühiskondliku murdepunkti.

Seni ühiskonda juhtinud põhimõte seisnes frankismijärgse üleminekuaja eliidi pakutud „kokkuleppel”, mis teatas, et „asjad käivad nii” ja „selline ongi elu”. Hispaania astus modernsuse suunas ja seda usuti. Millist elu silmas peeti ehk mida väärtustati? Esiteks kultuurilist-intellektuaalset hierarhiat ehk eksperte, kes on asja õppinud ja kellel on kõrge ametikoht, jagades ühiskonna elitaarselt „nendeks, kes teavad” (vähesed, ennekõike mehed) ning „nendeks, kes ei tea” (suurem osa rahvast). Teisalt oli kõige ühiskondliku ja ühise mõõdupuu raha.

Väljakutele tulnud eri vanuses, erinevate ametite ja veendumustega inimesi ühendas arusaam, et eksperdi- ja rahakultus allutab, muudab nähtamatuks ja jätab välja teised eluks hädavajalikud väärtused. Näiteks, nagu õpetab meile feministlik majandusteooria, pole taolises ühiskonnas hoolitsuseetikal olulist kohta. Laste, vanurite, haigete ja loomade eest hoolitsemine ehk teisisõnu elu alalhoidmine eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi (meditsiinilisi, pedagoogilisi, emotsionaalseid, empaatilisi, intellektuaalseid), millel pole valitsevate kultuuriliste ega rahaliste autoriteetide silmis mingit kaalu.

Sadadest initsiatiividest, platvormidest ja kollektiividest, mis Indignadose liikumisest välja võrsusid, on tuntuimad erinevad erastamisvastased Marea (hisp tõusuvesi) meeleavaldused ning PAH (Plataforma de Afectados por la Hipoteca ehk hüpoteegi ohvrite platvorm). Kuidas suudavad 50 inimest muuta maailma? PAH näitas, et suudavad, ja tegi seda rohkem kui kuuesajal korral, lükates ühiskondlikult tajutud õigluse joone kaugemale seaduslikkusest. Probleem seisnes Hispaania hüpoteegilepingutes, mis ei kaitse tarbijat. PAH alustas lepingute tõttu kannatanute kokkuviimisega ja nende juriidilise nõustamisega. Rohkem tuntust koguti rahumeelsete vastuseisudega ebaõiglaselt oma kodudest tänavatele tõstetute majade ees, et takistada politsei jõudmist kannatanuteni. Sageli polnud selleks vaja rohkem kui 50 protestijat. Aastatega on PAHi töö saanud Euroopa Kohtus õiguse ja andnud seega lootust muudatustele Hispaania seadusandluses, et tagada inimestele õigus väärikale elamispinnale.

Kollektiivse tegutsemise ja streikide kaudu tervishoiu erastamise vastu võidelnud Marea Blanca (hisp valge tõusuvesi) saavutused väärivad samuti tunnustust: mitmekümne riikliku arstikeskuse kokkuhoiupoliitika (ja sellele järgneva erastamise) lõpetamine üle terve Hispaania, nagu ka mitme haigla liitmise takistamine Granadas, mis tähendanuks tuhandete töökohtade kaotust ning haigete teeninduskvaliteedi halvenemist. Marea Verdel (hisp roheline tõusuvesi), mis kaitseb riiklikku haridussüsteemi kvaliteeti, on õnnestunud takistada koolihariduse osalist erastamist Madridis ja lükata edasisele arutlusele erinevaid sisulisi muutusi kooliharidusprogrammis. Õigusvallast on olulisim näide kollektiivi 15MpaRato ja partei Partido X eestvedamisel korruptsioonisüüdistusega kohtusse kaevatud endine Rahvusvahelise Valuutafondi juht Rodrigo Rato, keda peaminister Mariano Rajoy alles hiljuti Hispaaniale tehtud teenete eest liigutatult tänas.

Indignados nihutas riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole”.

Poliitika kui avatud küsimus

Kuus aastat hiljem võib filosoofiliselt tõdeda, et Indignadose liikumine tõstis esikohale elu mõtte küsimuse. Teisisõnu, kui me ei soovi samamoodi elamist jätkata, siis milliste väärtuste, praktikate, suhete ja poliitikate kaudu tuleks teistsuguse eluni jõuda. See polnud kindlasti automaatne vastus(t)e otsimine lokkavale korruptsioonile, parteisüsteemi vähesele legitiimsusele ja olukorra üldisele tõsidusele, vastasel juhul oleks see toimunud varem ja rohkemates riikides, kus esinevad samad probleemid. Teisalt mõistetakse meie demokraatia(te)s poliitikat kui „ekspertide” katset ohjata kapitalismi fataalseid nõudmisi. Indignados seadis kõik need uskumused ja praktikad küsimärgi alla ning pakkus asemele midagi uut: poliitika kui avatud küsimus ühiselu eri tahkude ja nüansside kohta, st poliitika, mis on igaühe käeulatuses. Sest me kõike teame midagi ja mitte keegi meist ei tea kõike.

Niisiis oli tegemist tugeva ühise impulsiga, vabanemaks uskumustest, milles pole teragi tõtt, kuid mis ometi omavad meie üle võimu ning suunavad meie valikuid, suhteid ja käitumist. Hakati kahtlema valitsevates väärtustes. „See pole kriis, vaid pettus!”, „Ots otsaga mitte väljatulemine – see on vägivald!” hüüti igas suunas ajal, mil riik kärpis sotsiaalkulusid ja andis samas pangasektorile 80 miljardit eurot. Nii paljude inimeste tänavatele kogunemine tekitas lootuse kogu elanikkonnas. See oli midagi uut.

Lootus nakatas, valgus üle riigi, sest inimesed tajusid, et see, mis toimub, see meeletu kriis, teeb ühtmoodi haiget nii mulle, sulle kui ka talle. Seega, see on meie kõigi probleem. Oma viha ja nördimust ei suunatud teiste süsteemi ohvrite (immigrantide, naiste, põgenike jne) vastu, vaid toimuvat mõtestati ühise probleemina, millele järgnes(id) tegevusplaan(id). Taoline kollektiivne ümbermõtestamine nihutas radikaalselt senini ühiskonnas toiminud identiteetide ja poliitika piirjooni: seda, mida sallitakse, mida mitte; keda-mida on näha, keda-mida mitte; millest räägitakse ja millest mitte. Nihutati riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole”.

Võrdsuse eksperimendid institutsioonidesse

Sõnad ei jäänud vaid sõnadeks – selleks et muutuks midagi makrotasandil, tuleb muutus teha läbi mikrotasandil. Teistmoodi elada saab ja seda tuleb teha lisaks kodudele ka väljakutel, haiglates, koolides, tänavatel. Teistsuguses elus ja poliitikas eelistatakse kasumi tagaajamise ja individuaalse mõjuvõimu asemel teiste väärtuste praktiseerimist: rivaalitsemise asemel koostöö, abivajaja abistamine, teise kuulamine, tunnustades argisust, intiimsust, elu eest hoolitsemist ja alalhoidmist. Nende humaansete väärtuste kordamine on äärmiselt tähtis, sest Indignados oli algusest peale elujaatav ja konstruktiivne kodanikuliikumine, mitte antipoliitiline mässajate kamp.

Poliitika on heitlus erinevate elu- ja olemisviiside, tunnetuste ja õnneideede vahel. Võimu võtmisest pole mingit kasu, kui sa ei paku olemasoleva asemele alternatiivset maailma. Indignados tegi sellega algust. Teades, et pole olemas ega saagi olla absoluutseid, kategoorilisi, lõplikke vastuseid. On võrdsete võimaluste otsimine, uute kriteeriumite praktiseerimine, mitte ainult eraelus, vaid ka valitsuse tasemel, n-ö võrdsuse eksperimendid. Kuid sellistele katsetustele on raha ja individuaalset prestiiži jumaldavas maailmas kõik vastu.

Seega küsisid Indignadosest linnaosadesse, väiksematesse maakohtadesse laiali hargnenud, kesksest väljakuassambleest välja kasvanud erinevad rühmitused, kuidas muuta taolisi uusi poliitika- ja elamisviise järjepidevaks. Kuidas neid olemasolevates tingimustes alal hoida? See pole sugugi lihtne. Nende küsimustega tegeledes tugevnes teadmine, et riiklik infrastruktuur on võrdsete võimaluste loomisel vajalik vahend; et tegelik demokraatia, mis tagab kodanikuliikumise kestvuse ja jõu, nõuab institutsionaalset sekkumist. Nii läksid aktiivsemad poliitikasse.

Indignados oli algusest peale elujaatav ja konstruktiivne kodanikuliikumine, mitte antipoliitiline mässajate kamp.

Muutused linnavalitsustes

Indignadose õhustikus sündis praeguseks Hispaania parlamendi kolmas jõud Podemos, 2015. aasta kohalikel valimistel lõid laineid teised ühendused: Madridis võitis Ahora Madrid ja Barcelonas En Comú; ka Valencias, Zaragozas, Cádizis, Santiago de Compostelas ja A Coruñas löödi võimult kaheparteisüsteemi peategelased. Need tulemused mitte ainult ei lubanud edasi unistada, vaid tegid osa unistustest teoks. See oli Indignadose olemasolu, tegutsemise ja loovuse parim tulemus.

Barcelona linnapea Ada Colau sai kuulsaks PAHi ühe liidrina, samas kui Madridi linnapea Manuela Carmena esindab endise kohtunikuna, kuid poliitilise ja aktivismiga seotud minevikuta, samuti uut poliitikat. Kui nad võitsid, ähvardati maailmalõpuga. Institutsioonides, valitseval poliitareenil toimivat teistsugused loogikad, jõud ja mentaliteet. Mitte miski pole sellistes tingimustes lihtne ega iseenesestmõistetav. Mida on suudetud teha? Milles seisneb uus poliitika kaks aastat pärast linnavalitsustesse pääsemist?

Kõigepealt pisut numbreid meie numbreid armastavale ühiskonnale: Zaragoza on nüüdseks 100% taastuvenergiale üle läinud ning tervet energiakulu on vähendatud 15% võrra. Kliimamuutus on uute poliitiliste jõudude jaoks tõsine teema. Eelnevalt loetletud linnad pole Euroopa Liidu dogmat kuulda võtnud ning on suurendanud sotsiaalhoolekande kulutusi (Madrid 21,78%, Cádiz 30%), hoides samal ajal eelarvet tasakaalus. Pea kõik linnad, kuid ennekõike Madrid, on eelarve defitsiiti tunduvalt vähendanud. Valencia panustab lisaks veel elukeskkonna inimväärsemaks muutmisele ja liigub aina enam jalakäijate ning jalgrattakeskse jätkusuutliku linnaruumi suunas.

Samuti on just uut poliitikat esindavad linnavalitsused survestanud inimõiguste kaitsjate kaasabil Hispaania keskvalitsust, et nad rohkem põgenikke vastu võtaksid. Riikide bürokraatia on aeglane ja kohmakas, mistõttu on erinevad Euroopa linnad loonud Barcelona eestvedamisel põgenike vastuvõtmisega ise tõhusamalt tegelemiseks liidu „Hirmuta linnad: pelgupaiga ja lootuse globaalsed võrgustikud”. Samuti on nad keeldunud täitmast peaminister Mariano Rajoy 2012. aastal vastu võetud haigekassareformis ette nähtud kitsendusi, pakkudes arstiabi kõikidele abivajajatele hoolimata nende isikudokumentide seaduslikkusest. Lisaks eelnevale on riigi kolm suurimat linna, Madrid, Barcelona ja Valencia, võtnud vastu seaduslikke meetmeid, et sulgeda inimsusevastased immigrantide kinnipidamisasutused.

Tegemist pole sugugi revolutsiooniliste meetmetega, kuid nii neid nimetatakse, sest „normaalsuse” piir on Euroopas ja sellest tulenevalt ka meie peades kaldunud liigselt paremale. Muidugi pole kõik muutunud, kuid viimaste aastate jooksul on Hispaania teinud läbi äärmiselt tähendusrikkaid kultuurilisi ning poliitilisi muundumisi. Olulisim neist on tõdemus, et teistmoodi poliitika on võimalik.