„Kõik otsivad seda õiget. Mõned leiavadki. Aga see õige võib osutuda aja jooksul täiesti valeks, sest ilmnema hakkavad vead ja puudused ning ideaal variseb kokku.”

Armastusele mõtlemine, selle üle filosofeerimine ja selle tundmine on tõeline privileeg. Vahel jalutan tänavatel, vaatan inimesi ja mõtlen, et huvitav, kas nad on õnnelikud. Kas see tädi, kes koera jalutab, kas ta on õnnelik? Kas see onu lapsevankriga pühapäeva hommikul, kas ta on õnnelik? Siis tunnen end veidi süüdi. Teised mõtlevad, kuidas peret toita, mina siin heietan oma mõtteid armastusest ja õnnest. Kõik otsivad seda õiget. Mõned leiavadki. Aga see õige võib osutuda aja jooksul täiesti valeks, sest ilmnema hakkavad vead ja puudused ning ideaal variseb kokku. Ehk peakski pigem seda valet otsima? Otsid kõige valema inimese üldse ja siis üllatud, kuidas mõni tema omadus sulle siiski meeldima hakkab. Ja lõpuks on neid omadusi võib-olla isegi mitu.

Mul oli kunagi üks noormees. Kõik tundus ideaalne kohtumise momendist peale. No ideaalne selles mõttes, mida üks 16-aastane võiks poistest mõelda ja soovida. Sõitsin õhtuse bussiga koolist koju, viiulikast käes, minu kõrvale istus sügavate silmadega tumesinistes tunkedes noormees. Ta asetas oma spordikoti istme alla ja uuris, kas ma mängin viiulit. Ütlesin, et natukene. Siis hakkas ta rääkima, et käib karatetrennis ja töötab Eesti Telefonis ning et tal on auto ka, aga see on tööauto. Trennis käib ikka bussiga. Tema nimi oli Rainer. Lobisesime ja tema ilusad silmad muudkui puurisid end minusse. Nii ta hakkaski mind oma tööautoga kooli viima ning käest hoides koolimaja ukseni saatma. Olin väga rahul. Mul on autoga kutt. Mis sest, et selline naksitrallide auto ja peal Eesti Telefoni logo, ikkagi auto. Mulle hakkas tunduma, et armastus võib üks päris lahe asi olla.

Ühel päeval ütles Rainer, et ta tahaks mulle vahel helistada, et kas annaksin talle oma numbri. Mul aga polnud kodus telefonigi ja mobiilid siis veel nii levinud ei olnud. Rainer muidugi nägi kohe lahendust. Ta tuli külla ja paigaldas meile ühe oma aja kohta päris moodsa Ericssoni lauatelefoni, mille ta töölt sai. Aga see oli viga. Nüüd hakkas Rainer mulle iga õhtu helistama ja rääkima, kuidas ta kuulab Michael Boltonit, missuguseid tähti ta parasjagu aknast näeb ja kõike sellist romantilist sousti, mis mulle üldse peale ei läinud. Huvitav oli ennast tundma õppida. Olin arvanud, et romantika on just midagi minu jaoks… See, mis filmides nähtud. Aga vastupidi. Võpatasin alati, kui telefon helises. Lõpuks olin nendest kõnedest nii tüdinenud, et palusin emal vastata, et mind pole kodus. Vahel tõmbasin kaabli üldse seinast välja. Ka meie kohtumised Raineriga jäid harvemaks, eelistasin minna üksi kooli, leides pidevalt vabandusi, koolist ära minnes sageli hiilisin, et ei peaks kohtuma. Ma ei tea, mis mul viga oli. Nii tore poiss ju, püüdlik ja hooliv. Kuidagi see suhe meil siis vindus, tema muudkui tahtis, et asi edasi areneks, mina ei julgenud öelda, et appi, millal see kõik küll lõpeb. Armastus hakkas tunduma suhteliselt nõme värk.

Ühel õhtul, kui koju tulin, leidsin köögist laualt vaasist roosid ja kausist kommid. Ema ütles, et Rainer käis, et mulle sünnipäevaks õnne soovida, aga ei jõudnud siis enam oodata ja läks ära. Mul oli temast sel hetkel nii kahju. Järgmine päev võtsin ennast kokku, kutsusin Raineri külla, istusime suures toas põrandal, ta hoidis mu kätest kinni. Ja üritas siis suudelda. Kõik! Kohutav! Sain aru, et armastus ei pruugi olla minu jaoks. Hakkasin nutma ja ütlesin, et mulle vist ei meeldi armastus. Rainer oli väga õnnetu, aga aktsepteeris olukorda ja läks ära. Nii see lugu lõppeski.

Ja mida ma sellest õppisin? Mitte midagi tegelikult. Armastusega ongi nii, et sa pead lihtsalt proovima, mõnikord oled selleks valmis, teinekord jälle mitte. Vahel jääb armastus su juurde kauemaks, teinekord aga libiseb käest kui angerjas. Ja vahel armastus muidugi ei küsi millestki, ei küsi, kas on õige või vale, ta lihtsalt tabab sind nagu välk, nagu Soome puss, kui tsiteerida klassikuid.

Katrin Maimik on oma maailmatunde saanud Lihula-nimelisest väikelinnast, maailmavalu Tartu-nimelisest ülikoolilinnast ja maailmahaarde Tallinna-nimelisest suurlinnast. Lõpetanud Tartu Ülikooli ja BFMi. Kahe tütre ema, stsenarist ja režissöör. Kultuuriturundusfirma Väike Objekt A omanik.