Krimisarjas „Top of the Lake” on nii politseiuurijad, kurikaelad kui ka ohvrid mitmekesised karakterid inimlike vastuoludega, kirjutab Marianne Meiorg Feministeeriumis.

Enne, kui alustan, võtke palun teatavaks, et lugu sisaldab olulisi süžeekäike, nii et nagu inglise keeles öeldakse: „Spoiler alert!”.

Vaadates seriaali „Top of the Lake” (2013–2017), tekkisid hetkega paralleelid Taani krimisarjaga „Kuritegu” (2007). Seriaal jagab „Kuriteoga” aeglast tempot ja narratiivi ning visuaalse osa fookus pole suunatud niivõrd tegevusele kui just atmosfäärile ja tegelaste sisemaailmale. Kuid mis veelgi olulisem, nagu ka „Kuritegu”, on „Top of the Lake’i” peategelane naissoost politseiuurija, kelle perspektiivile lugu eelkõige keskendub.

„Top of the Lake” on uue põlvkonna sari. Selle põlvkonna alguse võib tinglikult sättida 2007. aastasse, kui „Kuritegu” välja tuli. See mitte ainult ei viinud maailma nn Nordic Noir’i žanri, vaid pakkus ka tasakaalu seni suhteliselt meestekesksele (krimi)telemaastikule. „Kuriteole” järgnesid kiiresti teised Skandinaavia sarjad, nagu „Võimu kants” (2010), „Modus” (2015). Ka Briti saared ja USA ei jäänud maha, tootes nii Skandinaavia sarjade remake’e kui ka originaalsarju, sh „Langus” (2013), „Happy Valley” (2014), „The Honourable Woman” (2014), „Teenijanna lugu” (2017), „Big Little Lies” (2017).

Oluline koht siin on muidugi Cannes’i filmifestivali Kuldse Palmioksa pälvinud Jane Campionil, kes „Top of the Lake’i” koos Gerard Leega kirjutas ja osaliselt ka lavastas. Jane Campion on üks väheseid filmitegijaid, kellelt ei saagi midagi vähemat oodata kui feministlikku lähenemist karakteritele ja loole (peale tema on suhteliselt kindla peale minekud ka Andrea Arnold ja Sofia Coppola). Kuid kahtlemata langes „Top of the Lake” eelmainitud sarjade loodud väga soodsale pinnasele.

„Top of the Lake’i” peategelane on politseiuurija Robin Griffin (Elisabeth Moss), kes esimesel hooajal naaseb Sydneyst oma lapsepõlvekoju Uus-Meremaal oma vähihaiget ema toetama. Laketopi politseijuht (David Wenham) kutsub vajaliku ettevalmistuse läbinud Robini appi, kui enesetapukatselt päästetakse kohalik 12-aastane tüdruk Tui Mitcham (Jacqueline Joe) ja arstlikul ülevaatusel avastatakse, et ta on rase. Robin tunneb Tuiga tugevat sidet, ilmselt seetõttu, et teda ennast olid neli kohalikku meest teismeeas samas linnas vägistanud ning need mehed ei pidanud kunagi oma teo eest kohtu ette astuma. Teine hooaeg toimub viis aastat hiljem, kui Robin on pärast pikaajalise suhte luhtumist Sydneysse naasnud. Lained on Bondi rannale uhtunud kohvri, mille seest leitakse Aasia päritolu noor naine. Juurdlus viib Robini kohalikku bordelli, kus ohver koos teiste Tai naistega prostituudina töötas. Juurdluse jooksul üritab Robin luua ka suhteid oma tütre Maryga (Alice Englert), kellega ta pärast esimesel hooajal meenutatud grupivägistamist rasedaks jäi ja kelle ta kohe pärast sündi adopteerida andis.

Tõelised naised

„Top of the Lake” ja kõik teised nimetatud sarjad on feministlikud. See väljendub naiskarakterite ülesehituses ja teemakäsitluses. See ei tähenda, et need idealiseerivad naisi, teevad neid täiuslikeks, meeldivateks, alati võitmatuteks, vaid et naistegelased selles sarjas peegeldavad meie ühiskonda ja naisi selle sees. Nende feminism, nagu ka „Top of the Lake’i” feminism, seisneb just naiskarakterite mitmetahulisuses. Nad on tegelased, kellega tavaline naine suhestuda suudab.

Kui traditsiooniliselt on krimisarjades naiste rollid olnud üheülbalised (näiteks naine-laibakotis klišee, kus surnud naisekeha on üksnes vahend, mille kaudu jutustatakse kurjategija ja/või uurija lugu), siis „Top of the Lake’is” on isegi ohvritest naistele antud hääl – jutustatakse nende lugu ja nii antakse aimu nende motivatsioonidest.

„Top of the Lake’i” feminism seisneb naiskarakterite mitmetahulisuses, kellega tavaline naine suhestuda suudab.

Sarja peategelane Robin Griffin ei ole üdini meeldiv, ei tea alati, kuidas õigesti reageerida või käituda, ja teeb vigu. Ta on vastuoluline, korraga nii haavatav kui ka tugev, ratsionaalne ja emotsionaalne, ennast kontrolliv ja kontrolli täielikult kaotav. Elisabeth Moss on meisterlik näitleja, kes oskab pilgu sisse panna terve hulga vastuolulisi tundeid ja Jane Campion annab tema tegelaskujule ruumi neid pinna all virvendavaid tundeid tunda – kaamera jääb tihti pikalt Mossi näol pidama ja me saame näha, kuidas ta sõna otseses mõttes nähtut ja kogetut seedib.

Vahel ta kaotab kontrolli ja me jääme abitult vaatama, kuidas ta pealtnäha justkui tühise asja peale plahvatab. Näiteks ühes meeldejäävaimas stseenis esimesest hooajast lööb mees Robinile baaris külge. Ta ei suuda meenutada, kust ta Robinit tunneb ja küsib lõpuks, kas nad on seksinud, mispeale Robin kaotab enesevalitsuse, lööb õllepudelilt kaela maha ja surub selle mehele rinda. Mees oli üks neljast mehest, kes koolipeolt koju kõndivat Robinit 15-aastaselt vägistasid. Või teises hooajas, kui Robin treenib valdavalt meessoost politseikadette ning ootamatult hakkab ta tema autoriteeti küsimuse alla seadnud itsitava kadeti peale karjuma, tehes olukorra veelgi hullemaks.

Kuid ka teised naistegelased on selgelt individualiseeritud, isegi esimesel hooajal koomilist vahepala pakkuvasse kommuuni kuuluvad naised. Campion on intervjuudes nimetanud neid sõnaga „unfuckables”, mida ka üks ebameeldivamaid ja naistevaenulikemaid tegelasi, Matt Mitcham (Peter Mullan), ühel oma emotsionaalsemal hetkel neile ka näkku röögib. Tegemist on enamikus keskealiste naistega, kes ühel või teisel põhjusel ei ole oma eluga rahul ja on tulnud „anti-guru” GJ (Holly Hunter) juurde abi ja tuge saama. GJ keeldub neid kohati uskumatult lihtsameelset muljet jätvaid naisi poputamast, kostitades neid julmalt otsekoheste väljaütlemistega. Sest, tõesti, need naised ei ole lihtsalt ohvrid ega üheülbaliselt lihtsameelne seltskond, vaid nad oskavad enda eest seista.

GJ kõige tabavam „õpetus” esimese hooaja lõpus Robinile, kelle jõud on raugenud, on lõpetada rabelemine, aktsepteerida olukorda: „Stop your helping! Stop your planning! Give up! There’s no way out. Not for others, not for you.”

Pahad ei ole ainult pahad

„Top of the Lake’i” on ootuspäraselt süüdistatud meestevaenus – meestegelased olla kas halvad või mitte kõige nutikamad. Jane Campion on süüdistused tagasi lükanud, pidades kõiki tegelasi lihtsalt huvitavateks. Ja eks igaüks näeb seda sarja nii nagu ta näeb. Mina näen selles lõpuks ometi naissoost tegelasi, kellega naissoost vaatajad saavad suhestuda. Nii huvitavaid mees- kui ka naistegelasi ja naiste vaadet neid ümbritsevale argi- ja vähem argisele seksismile. Mõni teine võib näha seda hoopis püüdena vähendada meeste osatähtsust ja positsiooni.

Mõlemal hooajal teevad mehed märkuseid, kui naise välimus ei vasta nende ootustele. Samuti peab Robin nii Laketopis kui ka Sydneys tulema toime järjekindlate lähenemiskatsetega ta ülemustelt, vaatamata sellele, et ta sama järjekindlalt need tagasi lükkab. Mõlemal hooajal tuli paar kommentaari, mis võrdsustas feministi lesbiga (miski, mida iga feministina identifitseeriv inimene on küll ja küll kuulnud). Rääkimata vägistamisnaljadest ja naljadest koroneri laual lebava surnud naise kohta.

Mõnel juhul on tõesti naistevaenulikkus nii selgelt välja toodud, et see tundub naeruväärsena. Prostituute hindava kodulehe haldurite „töökoosolekud” kohvikus on lausa karikatuursed.

Samas näidatakse „Top of the Lake’is” ka mehi, kes on naiste liitlased. Esimeses hooajas on nendeks Johnno, kes oli tunnistajaks Robini grupivägistamisele ning kes Robini naastes pakub talle tuge ja armastust, ning Robini ema partner Turangi (Calvin Tuteao). Teises hooajas on Pyke stabiilne jõud eksnaise Julia (Nicole Kidman) adopteeritud tütre Mary ja Robini turbulentsetes suhetes.

Nagu naistegelased, on ka mehed komplekssed ja vastuolulised. Robini vägistajatele andis meestegrupp „õppetunni” selle asemel, et vägistajad kohtu alla anda ja panna nad vastutama ühiskonnas kokkulepitud reeglite kohaselt. Ka Johnno kasutab samu vahendeid, et ajada viimane Laketop’is endiselt elav Robinit vägistanud mees linnast välja. Pealtnäha üdini sümpaatne ja toetav Turangi aga on väidetavalt Robini ema kallal vägivalda kasutanud.

Teisest küljest ei ole ka pahad üksnes pahad. Matt Mitcham, esimese hooaja keskne kurikael, osutub katkiseks meheks, keda ema lapsepõlves regulaarselt peksis ja muul viisil maha surus. Matt kuulus ka koos politseiülemaga sellesse seltskonda, kes Robini vägistajatele „õppetunni” andsid. Nii et nagu eluski, ei ole ka sarja antagonistid üdini halvad. Nad on oma keskkonna ja patriarhaalse ühiskonna tulem ja osa. Korraga nii ohvrid kui ka süüdlased. Nii osalised kui ka pealtvaatajad. Ja ometi nad rügavad edasi, elavad nii hästi või halvasti kui suudavad või tahavad.

Ka ohvrid ei jää üheplaaniliseks

Paradise’i naiskommuuni kuuluvad naised ei ole lihtsalt totakad, vaid nad korraga osalevad patriarhaalses süsteemis ja mässavad selle vastu.

Tui Mitcham, 12-aastane tüdruk, kelle raseduse ja seejärel jäljetult kadumise ümber esimese hooaja politseijuurdlus ringleb, ei ole üksnes abitu segaduses varateismeline. Vägistamise kiuste näitab ta uskumatut tugevust. Nagu hooaja jooksul selgub, põgenes Tui ise metsa, et ennast kaitsta ning kui tuli aeg, kus ta pidi oma lapse elu eest võitlema, tegi ta seda emalõvi raevuga.

Samamoodi on Jane Campion ja Gerard Lee keeldunud nägemast ja kohtlemast teise hooaja juurdluse keskmes olevaid Tai prostituute ohvritena. Nad teevad seda tööd avatud silmadega ja illusioonideta, ennast haletsemata ja teistelt haletsust küsimata, nad on tugevad ja iseteadlikud. Samas näitavad nende vestlused, et kui neil oleks olnud elus teised võimalused, ei oleks nad sellel alal töötanud.

Ka Robinit ei ole teismeeas toimunud vägistamine murdnud. See mõjutab tema motivatsioone ja reaktsioone teda ümbritsevale seksismile iga päev, kuid samas teeb see teda ka tugevaks. Tema emotsionaalne side Tuiga tuleneb otseselt sellest traagilisest sündmusest. Kuid just see emotsionaalne side ja mingis mõttes ka kinnisidee on tõukejõud, mis aitab tal avastada pikaajaline räige kuritarvitusjuhtum pealtnäha unises Laketopi linnas.

Samamoodi viib Robini kindlameelsus ta lahenduseni ka teises hooajas, kui ta saab suhteliselt vabad käed kohvrist leitud noore naise surma uurimises.

Naiste lood väärivad jutustamist

Arutasime sõbrannaga tugevate naistegelaste trendi viimasel ajal teles ja kinos. Ja peaaegu ühest suust õhkasime, et see on meile nii võimestav, et lõpuks saame filmi või sarja vaadates naistegelasega suhestuda, sest ta on nii eluline. Aga see tänutunne ja puhas rõõm, mida see suund minusugusele filmifännile toob, võib keskmisele meessoost filmifännile arusaamatuks jääda. Ta ei ole pidanud ignoreerima filmikangelase sugu, nagu tüdrukud üsna kiiresti õpivad tegema, et tegelasega suhestuda. Ta ei ole pidanud tundma pidevat frustratsiooni, kui taaskord on ekraanil naistegelane, kes on üheülbaline ettekujutus naisest või sellest missugune naine võiks olla või just ei tohiks olla. Nüüd on ootamatult naistel valida sarjade ja filmide vahel, kus me näeme ekraanil iseennast. Naised on mitmekülgsed, vastuolulised, omaenda soovide ja hirmudega ning ei ole olemas üksnes selleks, et kellegi teise, tavaliselt meestegelase, lugu jutustada, vaid neil on endal lugu, mis jutustamist väärib.