Televiisorid ja ekraanid on meie tehiskaaslased, kes lahutavad me meelt, toidavad meie afekte ja tekitavad kell kaks öösel eksistentsiaalset vaakumit. Elu külmade kiirgavate pindade vahel ei ole tingimata meelakkumine.

Kui võtta ette sarjade sarivahtimine, haakub sellega kaks põhimõtet, mis on ülekantavad televisioonile kui tervele meediumile. Üks neist on katkestuseta vaatamise sõltelisus, s.t kordamissundus eesmärgiga vältida äralõigatust, mis tuleneb hirmust, et jäädakse ilma sellest, mis tuleb või võib tulla. Teine, mis on samuti sarjadesse sisse kirjutatud, on aga just see äralõigatus ise, mis väljendub nende seriaalsuses ja mida ei ole kunagi võimalik päriselt ületada. Tahame või mitte, aga lõpuks kohtume ikka füüsiliste või sotsiaalsete piiridega. Me võime ju soovida ja seejuures ka üritada vaadata järjest ära kõik „The Wire’i” või „Community” osad, kuid pingutusest hoolimata ei jää varajasteks hommikutundideks alles midagi muud peale seest tühjust ja väljast isoleeritust rõhutava tunde. Vaid David Foster Wallace’i romaani „Infinite Jest” tegelased saavad sellest sõltuvusest edasi liikuda, olgugi et ennekõike viisil, mille tagajärjed saavad olla vaid traagilised.

Kui sarjade sarivahtimine meenutab tähelepanumajanduse edendajate teadlikku planeeritust, siis televisiooni kui terviku puhul viitab vaataja selline vastuolulisus veidi laiematele kitsaskohtadele. Nii nagu sarivahtija neelab ekraanil kujutatud sisu ka olukorras, kus see on sulanud pikale veninud vaatamise vältel dešifreerimatuks müraks, jäetakse teler mängima isegi juhul, kui seda tegelikult ei vaadata. See loob sobiva asemantilise valge müra, mis ei nõua tähelepanu ja võib isegi pakkuda rahuldust, säilitades siiski samal ajal ka võimaluse suunata kogu oma tähelepanu ekraanile, kui sinna peaks ilmuma midagi, mis väärib reageerimist. Kuigi  ka seeläbi leevendatakse hirmu, et võidakse midagi olulist maha magada, jääb ilmselt tõeliselt oluline uudis valgest mürast ikkagi eristamatuks.

Nii nagu sarivahtija neelab ekraanil kujutatud sisu ka olukorras, kus see on sulanud pikale veninud vaatamise vältel dešifreerimatuks müraks, jäetakse teler mängima isegi juhul, kui seda tegelikult ei vaadata.

Väljalülitamise kõhedus

Sotsiaalselt on igasugune müra jätnud nüüdseks maha vabrikud, rongid ja isegi elutoad ning kolinud meie taskutesse, kätesse ja paraku ka ajudesse. Müra on muutunud märksa vaiksemaks, suutnud sulandada end kokku neutraalse taustaga, kuid laiendanud seeläbi oma tegevusvälja täiesti uutesse mõõtmetesse. Samas, nagu märgib kunstikriitik Jonathan Crary raamatus „24/7: Late Capitalism and the Ends of Sleep” (2013), oli televisioon esimene seadeldis meid tänapäeval kõikjal ümbritsevate hulgas, mille puhul sai alguse „hajutatud tähelepanu ja poolautomatismiga tipnevate harjumuste võimas kujundustöö”. Nüüdseks on kujutlus tühja tuppa igaks juhuks mängima jäetud telerist kandunud ka kõikidesse teistesse seadeldistesse, mille puhul äratab kõhedust ainuüksi mõte nende väljalülitamisest. Digitaalsed vahendid ei ole enam mitte meie keha ja mõistuse pikendusteks, nagu seda on tehnoloogia arengu vältel üldiselt arvatud, vaid meist endist on saanud nende pikendused. Me peame vältima kõikvõimalike seadeldiste väljalülitamist, teenustest ja võrgustikest väljaastumist, sest me ise ei ole neid kunagi sisse lülitanud ega nendesse ka sisse astunud. Me juba sünnime vilkuvate ja pimeduses hõõguvate masinate keskele, me õpime ja kasvame nende targal juhendamisel, mistõttu on hoopis inimesed need, keda sisse lülitatakse ja kelle seadeid korrigeeritakse.

Nüüdseks on kujutlus tühja tuppa igaks juhuks mängima jäetud telerist kandunud ka kõikidesse teistesse seadeldistesse, mille puhul äratab kõhedust ainuüksi mõte nende väljalülitamisest.

Televisioon on meedium, mis kogub inimesed kokku, naelutab nende tähelepanu ekraanile ja lõpuks ajab lootusrikkalt kogunenud inimesed uuesti laiali. Kuigi televisioonil on vaieldamatu potentsiaal informatsiooni ja seeläbi ka inimeste elektriliseks ühendamiseks, aga ka kujuteldavate kogukondade loomiseks, on selle iseloom Crary meelest inimkogemust neutraliseeriv ja inaktiveeriv. Me võime küll arutleda Omar Little’i (üks tegelane sarjast „The Wire”) moraalikoodeksi või Abed Nadiri (tegelane sarjast „Community”) telesarjaalaste teadmiste üle, koonduda terrorismiaktide, jalgpallivõistluste ja tele-show’de palge ette, kuid sellest hoolimata jääb televisioon millekski väga igapäevaseks, argiseks ja profaanseks. Siiski ei kao kuhugi võltslootused keset harjumuspäraseid kordusi – pigem vastupidi, argisus kultiveerib ettekujutust, et õigel hetkel võime me ikkagi sattuda millelegi olulisele, mis „lunastaks meid sellest rõhuvast monotoonsusest, millesse me oleme sukeldunud”, nagu ütleb Crary.

Televisioon loob tegelikkust

Seda võltslootust saab aga rakendada ja seda on ka rakendatud mitmesuguste poliitiliste kujutlustega manipuleerimise vankrite ette. Nagu kirjutas Jean Baudrillard, hiljem ka Paul Virilio 1990.–1991. aastal lahesõja kontekstis sõjategevusest esimest korda n-ö otseülekande tegemise kohta, on televisioonil sündmuste edastamiseks ja tõlgendamiseks sedavõrd efektiivsed vahendid, et nendega loodud kujutistega enam ei vahendata, vaid konstrueeritakse sündmusi. Ehk kui enne oleks võinud lahesõja sõjaks liigitamises veel kahelda, siis pärast ekraanil nähtud kaadreid ei olnud selles kahelda enam võimalik. Kui oma mõjult võib lahesõda pidada suure algustähega sündmuseks, siis võimalikuks muutis selle ikkagi see, et tegu oli eeskätt simulaakrumiga, millele tegelikkuses vastet ei leidunud. Inimesed, kes hukkusid või kannatasid, olid mõistagi päriselt olemas, kuid alles selle näitamine televisioonis lõi võimaluse nähtut sõjaks liigitada. See on asjakohane tänapäevase hübriidkonflikti kontekstis, kus laenureklaamide, tennisematšide tulemuste ja kliimakohtumise järel üksteise võidu positsioone võtvate poliitikute vahel saab hoida silma peal ka Lukašenka režiimi Valgevene ja Poola piirile toodud peamiselt Iraagi kurdidel, keda meie ajakirjanduses alalõpmata objektistatakse. See on vaatemäng, mida ei oleks võimalik korraldada ilma seda kujutavate vahendite ja pidevalt nendesse uppunud vaatajateta. Pildid, mida massikommunikatsioonivahenditega luuakse, ohustavad ekraanide ette kogunenud ja ennast haavatavana tundvaid inimesi nii, nagu seda teevad parempopulistide sõrmevibutused või miks mitte ka tennisepall, mille Anett Kontaveit võrku lööb. Me loome olemasolevate simulaakrumite kõrvale ja sisse üha uusi simulaakrumeid, tekitades lõputuid mullistusi, mis ei katkesta hetkekski meie soovi ja sõltuvust olla stimuleeritud. Autoritaarsed režiimid vangistavad meid meie enda ootusi ja väärtusi ära kasutades ekraanide ette, tehes seda keskmisest Hollywoodi lavastajast märksa oskuslikumalt.

Vastupandamatu soov kaotada oma tähelepanu, kuid olla siiski ülimalt, isegi paranoiliselt haaratud ekraanil toimuvast, iseloomustab lõppude lõpuks igasugust televisioonitarbijat.

Vastupandamatu soov kaotada oma tähelepanu, kuid olla siiski ülimalt, isegi paranoiliselt haaratud ekraanil toimuvast, iseloomustab lõppude lõpuks igasugust televisioonitarbijat. Me soovime olla kohal, olla sündmuste kas just esimene, aga siiski vahetu kogeja. See eeldab, et unustatakse kõik, mis on päriselt vahetu ja mis jääb ekraani ümbritsevatest raamidest väljapoole. See on raske tegelikkus, millega kohtutakse varajastel hommikutundidel pärast võltslootuste purunemist, kui sarjade vaatamisega ollakse jõutud eelnenud õhtul planeeritust kaugemalegi. See on tarbimissõltelise kultuuri pohmell, mille järel hakkab vaikselt meenuma ümbritsev, simulaakrumitele eelnev maailm ja selle kohmakas materiaalsus. Kuigi päriselt ei vii televisioon meid kunagi teistesse paikadesse, siis vähemalt subjektiivsel tasandil suudab see distantseerida meid argikeskkonnast ja vahest isegi iseendast, aidates seejuures unustada nii une, toidu, seksi kui ka kõik muu heaks eluks vajaliku. See ei ole kaugel raskusest, mida tunnevad kõrgete ideaalidega töölised, kes hoolimata oma unistustest, püüdlustest ja efektiivsusest leiavad ennast lõpuks ikka enda sotsiaalse positsiooni raami seest.

Nauding asendub kordamisega

Crary kirjeldab inglise maalikunstniku Joseph Wrighti umbes 1782. aastal valminud tööd „Arkwright’s Cotton Mills by Night”, mis kujutab industrialiseerimise algusajal öö ja tööliste une kiuste tegutsevaid vabrikuid, mille akendest paistev õlilampide valgus meenutab telerite tekitatud kuma, mida võis alates 20. sajandi keskpaigast märgata maalil kujutatud vabrikutest mitte just väga palju erinevate kortermajade akendes. Crary jaoks illustreerivad nimetatud valgusallikad aja kapitalistlike põhimõtete järgi konstrueerimist, aga ka seda, kuidas tööstus ja ühegi pausita töötav kapitalism võtavad enda kontrolli alla üha uusi aspekte veel täielikult allutamata igapäevaelust. See on osa üldisest standardiseerumisest, mida on nähtud Lääne moderniseerumise peamise alusena. Crary progressikriitiline käsitlus toob välja, et selle veel ületamatuks piiriks saab olla vaid uni ise. Sarivahtimise ja seda soosivate tehnoloogiliste arengutega pannakse seda piiri aga pidevalt proovile. Täpselt nii, nagu müra on muutunud moderniseerumise järel järjest loomulikumaks, nii on muutunud järjest loomulikumaks ka ekraanivalgustused, mis aitavad oma häirimatu neutraalsusega kaasa öise une kui puhkeaja kõige viimase kantsi vallutamisele, tehes ruumi uutele võimalikult nutikatele toodetele.

Siiski ei saa väita – nagu eespool võib jääda mulje –, et inimeste ajud on ühendatud tänapäeval vastavate elektrolüütidega ja tõstetud mingisse düstoopilisse vanni. Seda võrdpilti iseloomustav isoleeritus on küll asjakohane, kuid soov vaadata, jälgida ja jõllitada ei ole sellisel puhul siiski ilmne. Prantsuse antropoloog Marc Augé arutleb raamatus „The Future”, miks Gustave Flaubert’i väikekodanlik Emma Bovary, kelle banaalselt mõjuva looga tõstab Flaubert kesksele kohale igapäevaelu argisuse, mõjub ka tänapäeval sedavõrd nüüdisaegselt. Emmat, antikangelast par excellence, nagu Augé teda nimetab, saadab teatav kordamissundus, „võimetus läbi elada tõelist algust”. Kas see ei võta mitte kokku tänapäevase sarivahtija kogemust, kelle puhul igasugune nauding asendub lõpuks kordamisega? Kuigi Flaubert soovis kritiseerida oma romaaniga tollast moraali, kombeid ja illusoorset suhtumist ellu, mida Bovary enda elu estetiseerimisega etendas, siis kas ka Flaubert ise ei võinud mingil hetkel avastada, et tal õnnestus luua oluline prototüüp tulevaste aegade kirjeldamiseks? Sellise mõttega Augé vähemalt spekuleerib. „Kui Flaubert’i kangelanna meid ikka veel puudutab – ja võib-olla rohkem kui kunagi varem,” arutleb Augé, siis tuleneb see meie aja „uutest hullustest”. Augé näeb Bovaryd unistavalt teleri või arvutiekraani ees istumas. See on tulevik, millega Bovary juba varakult kokku puutus ning kuhu me ülejäänud oleme soost ja sotsiaalsest positsioonist sõltumata liikunud. See on ekraanide ette paigutuv tulevik, mille resigneeritust ja passiivsust alandatakse rahustite ja antidepressantide abiga veelgi. Siiski ei saa tegu olla vanniga, kuhu võiksime muretult ära kaduda, vaid pigem „suletud akvaariumiga”, nagu ütleb Augé, mis hõlmab „meie enda kummituslikke ja segipaisatud peegeldusi”.

Sarivahtimine on kehaline akt, mille käigus soovime resoneerida nähtud peegeldustega, olgu selleks siis meie enda hirmud või väärtused, mida me uudiste, spordivõistluste või telesarjade kaudu kogeme.

Uus liturgia

Nii nagu polnud Bovaryl, nii pole ka tänapäevasel telerivaatajal väljapääsu sellest suletud ja rõhuvast maailmast, mis on ühekorraga nii läbipaistev – lõputuid ühendusi loov – kui ka läbipaistmatu – füüsiliste kehade lõpetatust rõhutav. Me mitte ei too oma kehasid ekraanide ette, vaid me leiame enda kehad nende eest. Sarivahtimine on kehaline akt, mille käigus soovime resoneerida nähtud peegeldustega, olgu selleks siis meie enda hirmud või väärtused, mida me uudiste, spordivõistluste või telesarjade kaudu kogeme. See on meie igapäevane rituaal, mille praktiseerimine ei vaja, et sellel oleks meie jaoks mingi tähendus. Me kapitaliseerime enda aega ja tähelepanu päriselt teadmata, miks me seda teeme, kuid just see tähendusetus on see, mis annab kogu protsessile teatava pühalikkuse oreooli. Nagu näitab Giorgio Agamben oma artiklis „In Praise of Profanation”, siis selles puudub igasugune vastuolu. Agambeni järgi ei ole religioon miski, mis oleks isegi soovinud kunagi inimesi ja jumalaid ühendada. Religioon tegi endast kõik oleneva, et sakraalset ja profaanset maailma teineteisest eraldada ja ka eraldi hoida. Kapitalism, väidab Walter Benjaminile toetuv Agamben, on varem religioonile kuulunud ülesande üle võtnud, misjärel eraldatust sakraalse ja profaanse vahel kapitalistlikus religioonis on laiendatud ja võimendatud kõikvõimalikesse valdkondadesse nii, et midagi eraldada ei olegi enam võimalik. Kõik meie igapäevased praktikad, ka meie kehad, seksuaalsus või kasutatud keel, on jagatud kas tarbimiseks või vaatemänguliseks näitamiseks, mis järgivad sedasama sakraalse ja profaanse eristuse põhimõtet.

Agamben peab tele-show’sid „uueks liturgiaks”, mis, hoolimata sellest, et need on osa ilmalikustunud ühiskonnast, kannavad teadvustamatult edasi „religioosseid intentsioone”. Tele-show’d on Agambeni järgi toonud mängu kui sellise ekraanile, allutades selle ühtlasi kindlatele ja ühemõttelistele tarbimisviisidele. Hoolimata mänguga kaasnevast potentsiaalist puuduvad meil võimalused sellesse teistmoodi sekkuda. Me ei saa tele-show’de endaga kunagi mängida, mängulisust kui sellist pole nendes säilinud. Kapitalismi äärmuslikus faasis, milles me praegu elame, korratakse meile pidevalt, et mäng saab toimuda vaid kitsaste ja ettekirjutatud reeglite järgi. Augé ütleb, et Bovary puhul kohtume me „põgenemise võimatuse, kättesaamatu unistuse ja surevate tunnete kahanemisega pelgaks ükskõiksuseks”. Selle ükskõiksuse kirjeldamiseks ei tundu olevat midagi radikaalsemat kui unistamisest endast loobumine ja uinumine hõõguva teleekraani ees keset „idiootseid ebauske, irratsionaalseid türanniaid ja religioosset maaniat”.

Taavi Hallimäe on õppejõud, kultuurikriitik ja disainiuurija, kes töötab EKA disainiteaduskonnas ning õpib kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorantuuris. Tema huvid on hõlmanud Gogolit, Agambenit ja Jüri Ehlvesti, eri keele- ja tekstiteooriaid, kitši ja paranoiat, kuid liikunud üha enam visuaalse ja materiaalse kultuuri väljale.