Telliskivi Loomelinnaku sünnipäeva puhul heidame pilgu Nõukogude aega, mil alal tegutsenud Kalinini tehas tõi üle liidu kokku insenere ja töölisi eri paigust ja rahvustest. 1970ndate alguses alustas seal oma pea veerandsaja-aastast karjääri ka leedulane Vladas Graužinis, kelle mälestused aitas sellesinase loo tarvis kirja panna tema abikaasa.

Vladas Graužinis sündis ja kasvas Leedus Biržai linnas. Õppetöös oli ta edukas, nii et vabastati heade tulemuste eest lõpueksamitest. Edasine tee viis noormehe Vilniusesse, kaasas Biržai kohalike arstide soovituskiri edasiõppimiseks arstiteaduskonnas. Ent Vladase ellu sekkus saatus või ka juhus – nimelt moodustati samal ajal üle kogu tollase NSVL ülikoolide vahetusgrupid. Näiteks Tallinnas võttis TPI (nüüdne Tallinna Tehnikaülikool) Leedust vastu üliõpilasgrupi ja eestlaste grupp läks Leetu. Vladasele ja tema paarile sõbrale tundus Tallinn väga huvitav ja kuna tollal ei saanud eriti kuhugi reisida, sündiski saatuslik valik. Nii lõpetas Vladas 1970. aastal Tallinnas kõrgkooli elektroonika erimaterjalide tehnoloogia erialal ja talle omistati elektroonikainseneri kvalifikatsioon.

Tööle suunati ta tolleaegsesse Kalinini-nimelisse Elektrotehnikatehasesse, kus ta töötas kuni 1981. aastani inseneri, vaneminseneri ja inseneri-tehnoloogina, aastatel 1981–1987 büroo- ning osakonnajuhatajana, 1987–1989 peakonstruktori asetäitjana ning alates 1989 peagi uue nimega RAS Estel pooljuhtseadmete tehase peakonstruktorina. Kogu Vladase teadustehniline ja tootmistegevus oli seotud Eesti tööstuses uue tootmissuuna pooljuhtseadiste loomisega.

Üleliiduline teadustehas

Elektroonikatoodangut, mida Kalinini tehases valmistati, kasutati raudteel, kaitsetööstuses, kosmoses, metallide sulatamisel ja lennujaamades. 1970. aastal valmistati pooljuhtseadmeid esimesele nõukogude kuukulgurile. Tootmises oli ka aatomielektrijaamade komponente ning lai spekter elektrilist muundurtehnikat ja pooljuhtjõuseadmeid. Samuti laiatarbekaupu, nagu tollal tuntud elektrikamin Tuluke, autoakulaadija Start. Kokku tarniti üle 30 000 ühiku elektrotehnilisi seadmeid ja üle 50 miljoni pooljuhtjõuseadme maailma kõikidele mandritele.

Vladase meenutuste põhjal oli tollal kõige olulisem koostöö NSVL kaitseministeeriumi esindajatega. Tehases oli neil isegi oma kabinet, kuhu tähtsad isikud nn suurelt kodumaalt kohale tulid. Sinna tulid käsud, nõudmised ja sealt tuli ka finantseerimine, mis tagas suhteliselt head palgad ja preemiad. Tootmiseks ülioluline tooraine, nt volfram, molübdeen, monokristalne räni, hõbe, tuli Venemaalt. Väga kõrged nõudmised oli materjali puhtusele, nt hõbedale lausa 99,9%. See ei olnud niisama tootmine, vaid uued jõuseadmed töötati välja kaitseministeeriumi nõuete järgi. Tellimuse vastuvõtmiseks ilmus kohale kõrge komisjon Moskvast, kus oli esindajaid sõjaväestruktuurist ja instituutidest. See oli väga pingeline ja vastutusrikas protsess. Sellegipoolest vastas ainult 30% toodangust kaitseministeeriumi nõudlusele, ülejäänud läks rahvamajanduse tarbeks.

Muide, tehase oma valuuta oli piiritus. See nõukaajal ülinõutav kaup oli nimelt kasutuses pooljuhtide tootmises. Samas tuli tollal isegi sellises teadustehases nii mõndagi põlve otsas ära teha ja selleks tuli enamasti pöörduda tööliste poole. Näiteks kui oli vaja mõnda erilist detaili katsetuseks, tegid töölised sellise valuuta eest hea meelega mida tahes tarvis. Kuldsete kätega lihttöölisi oli seejuures palju. Vladasele usaldati piirituse hoidmine, kuna temal selle kuritarvitamisega probleeme polnud.

Rahvaste paabel

Tänapäeva tehastega võrreldes oli Kalinini tehas ikka väga teistmoodi. Selle rahvuslik koosseis oli kirju: venelased, juudid, moldaavlased, vähemal määral eestlased, lätlased jne. Tehases töötas umbes 15 rahvuse esindajaid, Spetsialiseeritud Konstrueerimisbüroos (SKB-s) leidus kümne rahvuse esindajaid. Suhtlemis- ja töökeel oli vene keel. Ilma selle valdamiseta oleks tehases töötamine olnud väga raske, et mitte öelda mõeldamatu. Mingeid konflikte rahvuslikul pinnal polnud, aga ka aeg oli siis teine. Kuidas ühe või teise rahvuse esindaja just Eestisse sattus, oli omaette teema. Töötajaskond oli väga haritud, paljudel oli teaduslik kraad, enamik füüsikud, elektroonikud. Muidugi ei olnud nii tsehhides, kus töötasid treialid jt, kes olid samas väga head töömehed.

Korda ja töödistsipliini jälgiti väga rangelt. Tööpäev algas kell 7 (töölistel isegi 6) ja kestis kella 16ni. Vladase meenutuse kohaselt valitses tõsine töömeeleolu, sest olid paigas kuupäevad katsetusteks, toodangu üleandmiseks „tõsistele instantsidele”. Tööde tulemuslikkust ja töötaja panust jälgis juhtkond ning looderdada polnud võimalik. Varahommikul siseneti peauksest, taustaks mängis rahulik saatemuusika. Töölt tulles oli hoovi poolt seinal plakat: „Spasibo vam, esli võ horošo potrudilis” („Täname teid, kui te hästi töötasite”). See paistis kõigile hästi silma. Tööpäev lõppes kui kellavärk, inimvool lahkus korrapäraselt töölt. See ei välistanud muidugi ületunde katsetuste lõppstaadiumis. Laupäevakutel, mis nõukogude ajal kevaditi ikka toimusid, mängis valjuhäälditest üle kvartali võimsalt venekeelne innustav laul: „…v kommunistitšeskoi brigaade s nami Lenin v peredi…”. Kõlarid olid peaukse katusel. Ei saa salata, kommunistlikule sümboolikale panustati palju. Sümboolikat oli palju ka alal, kus nüüd toimub laupäeviti kirbuturg. Seal oli lausa alleetaoline väljak, sisenedes paremal pool olid fuajee siseruumides kommunistliku sümboolikaga lipud, õues seisis Kalinini treipink ja ka võimas paremate töötajate autahvel, pikk suur kivist alus, klaasi all töötajate fotod. Vladase foto oli ka seal. Eks tehase juhtkond tahtis ideoloogilises mõttes silma paista, oldi ju üleriigilises alluvuses, pidevalt viibisid kohal tähtsad esindajad Moskvast. Tehast käisid tihti väga kõrged külalised, näiteks kosmonaudid, väliskülalised, kellele taheti näidata arenenud nõukogude teadustehast.

Muutuste algus

Gorbatšovi ajal algasid muutused ühiskonnas ning inimeste mõttelaadis. Segadus tekkis ka poliitilisel pinnal. Kuna töötajaskond oli enamikus venekeelne, oli ka venemeelsust palju. Sellest tulenevalt ei suudetud mõista perestroikast tingitud muutusi ning nendega kaasnenud liikumisi Eestis. Paljud tehases töötavad inimesed kaldusid Interrinde tiiva alla. Samas polnud Kalinini tehas siiski suuremate streikijate ja ähvardajate seas. Siin oli oma roll ehk ka Vladasel. Nimelt oli Vladase kursusevend ja parim sõber Leedus üks Sajudise juhtfiguure ja ka Vladas tegutses Rahvarindes. Ühel hetkel oli väga reaalne ka Kalinini tehase ühinemine Interrinde üldstreigiga Eesti perestroika vastu. Vladas meenutas, et tal oli väga raske hakkama saada oma osakonna ülesärritatud venelannadest töötajatega, kes ei tahtnud Eestis toimuvat mõista. Ent streik jäi ära, sest Vladas pani paberi lauale ja ütles: „Kes tahab streikida, pange nimi kirja – siis tean arvestada!”. Paberile kirjutas ainult mõni üksik, sest keegi ei tahtnud oma nime avalikustada, ning streiki ei toimunud.

Ometi hakkas tehas, mis oli seni üldiselt elanud suhteliselt privilegeeritud elu, iseseisvunud Eestis kohe tagasilööke saama. Kannatasid riiklikud tellimused, halvenesid tooraine tarned, tekkis segadus ning teatav peataolek. Probleemid tekkisid ka palga maksmisega – vahel venis palgaootus lausa kuudepikkuseks. Nii lagunes võimas tehas koos NSVLiga, kuni raskete aegade järel poliitilise otsusega likvideeriti. Enamik Kalinini tehases töötanutest ei olnud Eesti inimesed ja poleks vist ka nendeks kunagi saanud – selleks sõltusid nii tehas kui ka selle töötajad NSVList liiga palju.

Inna Graužiniene on Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja.

Artikkel ilmus Telliskivi Loomelinnaku erilehes loomelinnaku 10. sünnipäeva puhul. Hoia sündmustel silma peal siin või Facebookis.