Sellest, kas eesti keel ja meel vajavad kaitset, kellele on olulised auhinnad, miks on tähtis teada ja mäletada oma perekonnalugusid ning kuidas eemalduda getost.

Andra Teede on neil päevil peaasjalikult tuntud ülipopulaarse „Õnne 13” stsenaristina, aga ka luuletaja temas elab ja tegutseb edasi. Kunagine imelaps, 16-aastaselt debüteerinud poetess on nüüdseks, nagu ta on ise öelnud, 30-aastane „tubli kapitalist”, kes avaldas eelmisel aastal pärast viieaastast pausi järjest tervelt kaks raamatut: „Pikad mehed, pikad elud” ning „Kaks punkt null”. Vestlesime sel puhul ainult väga tõsistel teemadel.

Kuna täiesti juhuslikult – aga miks mitte ka kõnekalt – oleme sattunud sinuga siin kokku emakeelepäeval, siis küsingi kohe ära, kuidas sulle tundub, kas eesti keel vajab kaitset?

Ma arvan, et eesti keele jaoks on kindlasti vajalik, et sellega tegeletakse. Kaitseretoorika mõne isamaalise erakonna valimislubadustes tekitab mus alati küsimuse, et kelle eest me ennast kaitseme – me kuulume ühtsesse süsteemi ja Euroopas ei ole ju mõtet hakata mingeid müüre püsti panema. Samas ma täiesti mõistan, et keelt tuleb säilitada puhtana ja hoida silma peal sellel, mis toimub, sest kõik uuendused ei ole kindlasti kõige paremad. Keel, mis on elus, muutubki ajas. Ainult need, mis on surnud, ei muutu enam. Ma ise näiteks kasutan päris palju ja hea meelega slängi ega näe, et laensõnad või släng eesti keelt eriti ohustaksid. Nende kõrval peab aga olema ka teadmine sellest, mis on vana keel ja mis on keele eripärad.

Kuidas peaks suhtuma inglise keele tulekusse meie igapäevakeelde, sellisesse harjumuspärasesse ja mugavasse segakeelde?

Kui ma olin teismeline, siis rääkisin pool juttu inglise keeles. Teised kirjanikud mõnitasid mind päris palju (naerab) ja karjusid kõva häälega: „Ma ei saa aru, mida sa räägid, sa räägid Tallinna keeles!” Jah, ma arvan, et enamik mu noori Tallinna sõpru vahib Netflixi ja kuulab ingliskeelset muusikat, aga pooltel mu sõbrannadel on lisaks kodus ka välismaalasest peika ja nad töötavad ingliskeelses keskkonnas. Siis on küll nukker, kui enam ei osata mingeid asju eesti keeles öelda, uusi nähtusi nimetada – alates näiteks veganitoiduainetest kuni mingite tundevirvendusteni. See tekitab minus natuke kurbust, sest sa saad ju öelda, et oled… ma ei tea, näiteks baffled, täiesti normaalsete sõnadega ka eesti keeles.

Kui aga võõrsõnad tulevad teistest keeltest eesti keelde, neid hakataksegi kasutama ja need muutuvad süsteemi osaks, siis see on ainult normaalne – ma meenutan inimestele tihti, et sõna „aken” on ka tegelikult võõrsõna. Kui me kõik laenud ära võtaksime, mis siis alles jääb – ainult kört ja küdi (naerab). Muidugi on ka keeli, mille puhul üldse võõrsõnu sisse ei lasta, nagu soome keel – kõik teised ütlevad elektri kohta „elekter” ja soomlased ütlevad „sähkö”. See on juba veidi naljakas.

Omal moel on see ka nunnu, need puhelin’id ja elokuva’d ja kõik.

Jaa, aga silmas tuleb pidada seda, et keel on alati poliitika. Kui parasjagu on keelepoliitika laine, siis teatud tähtsad isikud – olgu nad siis 17. sajandi piiblitõlkijad või tänapäeva keeleinstituudi inimesed – lepivad omavahel kokku, kuidas me räägime, ja saja aasta pärast me kõik räägimegi nii. See, et soome keeles pole võõrsõnu, on kunagi kuskil lihtsalt kokku lepitud. Eestis on teisiti otsustatud. Ma arvan, et Eesti Keele Instituudis tehakse väga tänuväärset tööd – ja ka see on normaalne, et võetakse sõna „burks” ja pannaksegi sõnaraamatusse. Kunagi öeldi ilmselt samamoodi, et mis mõttes „aken” (naerab).

Iga uue ÕSi ja uute keelereeglitega üldse on alati palju pahameelt, ilmselt peamiselt seetõttu, et „meile õpetati teistmoodi, miks nüüd on palju lihtsam ja kõik variandid õiged”.

Pooldan kirjanikuna alati seda, et keel oleks võimalikult rikas. Siis mind uuendused eriti ei rõõmusta, kui näiteks võrdsustatakse „pärast” ja „peale” või „õigesti” ja „õieti” – kui inimesed ei oska neid enam kasutada, siis institutsioonid ütlevad, et okei, fine, öelge siis, kuidas tahate, mõlemat moodi võib. See teeb keelt väiksemaks. Aga asjad, mis teevad keelt suuremaks – sõnu tuleb ju juurde –, on toredad.

Teine jällegi päevakajaline teema eestikeelsuse kõrval on teatavasti eestimeelsus. Intervjuu ilmumise ajaks võivad asjad olla poliitilisel maastikul ükskõik mis moel juba selginenud, aga praegu on koalitsioonikõneluste laua taga just kaks sellist erakonda, kes väga rõhutatult eesti keelt ja meelt kaitsevad ning püüavad kogu seda küsimust monopoliseerida. Kuidas sinul eestimeelsusega lood on, kas oled näiteks patrioot?

Ma olen kindlasti patrioot, aga see ei tähenda, et valin radikaale või neid välja kannatan. Tegin kunagi väliseestlastest rääkiva lavastuse „45 339 km2 raba” ja selle kirjutamine sattus minu jaoks väga heasse aega – kaalusin ise parajasti aktiivselt, kas jääda või minna. Mul on palju lähedasi, kes on otsustanud Eestist lahkuda ja teinud seda minu jaoks täiesti mõistetavatel põhjustel. Näiteks seepärast, et nende elustiil ei sobi sellise konnatiigimentaliteediga, kus radikaalid käivad ringi ja lehvitavad oma tõrvikutega. Üks mu lapsepõlvesõbranna on aga näiteks väga haige – tal on õudne krooniline haigus – ja tänu sellele, et ta elab Inglismaal, saab ta maailma parimat ravi. Eestis oleks ta ilmselt ammu surnud. Või lihtsalt armutakse välismaa mehesse ja kolitakse temaga koos ära. Põhjuseid on palju. Minu patriotism ilmselt seisnebki teadlikus valikus jääda, mitte minna, ja selles kontekstis oma elu sättimises. Kui jääda Eestisse või elada Tallinnas, on võimalik elada rohkelt erinevaid elusid. Võib-olla tundub paljude minu eakaaslaste jaoks tihti, et ära minnes on kergem saavutada seda, mida sa elus tahad.

Ja vahel ongi.

Jah, ja küllap ongi. Võib-olla ka mul oleks olnud mingitel hetkedel lihtsam ära minna, aga selle enda jaoks selgeks mõtlemine, et ma ei lähe ära, jään raudselt siia, on minu jaoks juba väga suur osa eestimeelsusest. Samas olen igatsenud, et Eestis oleks rohkem inimesi, rohkem baare, kohvikuid, erinevaid üritusi, et tänavad ei oleks kogu aeg tühjad – ma väga loodan, et me ajaga jõuame sinna.

Kui mõelda, kui palju vähem oli seda kõike siin veel 10–15 aastat tagasi, siis tegelikult see ehk näitab, et on lootust, kui just poliitilised olud sellele arengule nüüd vett peale ei tõmba.

Eesti on lihtsalt ülejäänud Euroopast 50 aastat maas ja seda on kerge unustada – oleme tegelikult seal, kus Inglismaa, Saksamaa või Soome olid seitsmekümnendatel, 30 aastat pärast sõda. Meie „sõda” lõppes aastal 1991, nii et meil on praegu just seesama aeg, see 30 aastat hiljem. Mõni Soome väikelinn oli 70ndatel ilmselt samamoodi päris nukker – suur majanduskriis, inimestel polnud oma eluga midagi peale hakata. Selles mõttes läheb meil väga hästi, aga selle 50-aastase augu tasategemine võtab ikka aega. Kui kõik noored ja asjalikud siit jeed tõmbavad, siis ongi väga raske midagi teha.

Viimasel ajal on ilmnenud küllalt palju seda – eriti just kohalikel valimistel –, et ka kultuuriinimesed kas liituvad erakondadega või kandideerivad erinevates nimekirjades. Kas sul ei ole selliseid mõtteid või kiusatusi olnud?

Mind huvitab poliitika väga ja mu lemmiksaade on „Aktuaalne kaamera”, vaatan seda maniakaalselt iga päev (naerab). Ehk mõtlen toimuvale kaasa ja mul on kindlasti oma eelistused selles, kellega tahaksin koos kõndida. Kuigi ERR ei ole mulle selle kohta midagi öelnud, tunnen ma ise, et minu amet ei luba mul parteisse kuuluda. Ma kirjutan ju „Õnne 13”, mis on üks ERRi vaadatuim sari.

Samas läks Allanil ehk Raivo E. Tammel Isamaa ridades täitsa hästi…

Seda küll, aga Raivo E. Tamm on näitleja! See tähendab, et ta tuleb platsile ja näitleb ära õpitud teksti, mille mina olen talle andnud.

Ehk tal ei ole sellist vastutust nagu sul?

Jah. Kuna „Õnnes” on palju poliitilisi liine ja tegelaste hulgas on mitmeid poliitikuid, siis ma mõnitan seal päris palju meie eriti jaburaid lolluseid ja toredatele asjadele kiidan takka. Ma ei saaks seda kindlasti teha, kui kuuluksin mõnda parteisse – siis see muutuks kallutatuks. Paratamatult see mõnes mõttes ongi kallutatud, aga kui oleksin osa mingist nimekirjast, siis kõik sellised naljategemised muutuksid ideoloogiliseks. Ma ei välista, et võin 20 aasta pärast kuskile erakonda astuda, aga praegu kindlasti mitte.

Kui palju sul „Õnnet” kirjutades n-ö loomingulist vabadust on? Kujutan ette, et raha seab kindlasti piirid, mida saab ja mida ei saa teha puhtalt tehniliselt, aga kas ette tuleb ka sisulisi ja temaatilisi keelde-käske?

Ma ütlen intervjuudes alati, kui seda küsitakse, et piirang on selles mõttes kindlasti olemas, et „Õnne” peab olema ikka „Õnne”. Ma ei saa kirjutada, et kõik kolivad Tallinnasse ja hakkavad narkootikume müüma, või tappa kõiki tegelasi ära ja teha uusi, kes on hoopis teistsugused. Aga selle sees – et see peab olema… (otsib sõnu) olelussari Eesti väikelinna inimeste rõõmudest ja muredest – on vabadust päris palju. Kokkuvõtlikult me otsustame režissööriga, mis seal juhtub ja… otseselt mingeid erootilisi kaadreid ei ole ja… Noh, mida ma veel teha ei saa? Selle sees ma pole küll väga palju piire täheldanud.

Pigem on nii, et kui oled teinud midagi juba hulk aega, siis sa ei pea enam eriti piiridega katsetama. See sarnaneb mingil moel sellega, mis toimus kunagi Saksamaal, kui avastati, et teatrit saab teha nii, et näitlejad on laval alasti. See algas kindlasti millestki muust, aga mingil hetkel muutus see eesmärgiks iseeneses – teeme sellise lavastuse, kus näitlejad jooksevad paljalt ringi. Mida tavalisemaks see sai, seda tüütumaks see muutus, sest asjal ei olnud põhjendust. Seda tehti lihtsalt selleks, et näidata, et me saame. Siis muutus erakordseks see, kui näitlejatel olid laval riided seljas! Samamoodi oli „Õnnega”. Kui ma sellega alustasin, siis mõtlesin, et oo, nüüd ma hakkan täiega piire murdma! Aga tuleb aeg, mil saad aru, et see, et sa võtad oma näitlejad paljaks, noh… Keda huvitab!? Ilmselt oleme kõik telekast paljaid inimesi näinud. Sama kehtib ka erinevate rasside või erinevate sättumuste näitamise puhul. Kirjutan „Õnnesse” ka päris palju feminismist ja alati tekib küsimus, et kui palju ikka saab. Tegelikult saab kõike selle sees, mis ta on.

Sind nomineeriti „Õnnega” äsja parima stsenaristi auhinnale. Laureaat selgub vist samal päeval, kui meil leht trükki läheb, aga kui rääkida üldiselt auhindadest, siis nii palju kui ma internetist informatsiooni leidsin, on sind küll korduvalt erinevatele auhindadele nomineeritud, aga võitnud sa neid väga palju ei ole.

Jaa, ma olen võitnud teatri aastaauhinna[1] ja põhimõtteliselt see ongi kõik (naerab).

Kusjuures, minu jaoks oli üllatav, et sa ei ole saanud kulka aastaauhinda (ehkki sind nomineeriti nii raamatuga „Saage üle” (2007) kui ka „Ühe jalaga põhjas” (2013)), sa ei saanud omal ajal ka Alveri debüüdipreemiat ja nii edasi.

Noh, ikka jumala tore on saada auhindu! Väidetavalt (naerab)! Kui aga mõtlema hakata, siis kõik žüriid ja komisjonid koosnevad reaalsetest inimestest ja see, kui sa mõne teose eest, mis sinu arvates on väga tore ja hästi välja tulnud, auhinda ei saa, tähendab lihtsalt, et nendele kuuele konkreetsele inimesele see ei meeldinud. Või mõni teine meeldis rohkem. Üritan seda alati niimoodi võtta. „Õnne” on miski, mida enam-vähem kõik peavad „sööma”, aga mu luule ei ole anyway kõigile, mu kirjutamisstiil on nii spetsiifiline, nii ainult minu stiil. Saan palju kirju näiteks noortelt lugejatelt, kes ütlevad, et neile hirmsasti meeldib, ja ka vanadelt. Aga ma usun, et nii palju kui on inimesi, kellele väga meeldib, on kindlasti ka neid, kellele väga ei meeldi. Ja palju on neidki, kes on kahe äärmuse vahel, kellel on suhteliselt suva. Üritan aga teha enda väljaantavad teosed selliseks, et minu jaoks oleks põhjendatud, miks nad olemas peavad olema.

Kas see auhindamatus on sind frustreerinud ka?

Muidugi, kui sa teed-teed-teed, aga auhinda ei saa, siis eks pika elu peale võib see kindlasti frustreerida, aga mul on õnnestunud nii noorena nii palju saavutada, et olen kogu aeg mõelnud, et kui mu karjäär homnepäev ära lõppeks, siis tegelikult on see mul jumala äge olnud (naerab)! Mõni saavutab midagi sellist vanemaks eaks, aga mina olen 30 ja ilmselt on mul ikkagi mingeid suuri võite veel ees. Selles mõttes ma ikkagi üritan ennast rahustada.

Kui ma noorem olin, siis ma ikka ootasin ja ootasin pärast nominatsiooni. Kui tuli teade, et võitis keegi teine, siis oi ma nutsin! Aga kui sain nüüd teatri aastaauhinna, siis mõistsin, et sellest ei muutunud mu elus tegelikult mitte midagi. Auhinnaks oli 2000 eurot ja see on väga tore, ainult et paari kuu pärast ei mäleta ju enam ka seda raha. Sain laval käia, mis on ka väga tore, aga see on minu meelest kõige toredam just nende inimeste pärast, kes on mulle alati kaasa plaksutanud. Näiteks mu vanemad on mind alati meeletult toetanud. Kui mul ei oleks nii ägedat ema, kes tõesti varasest pubekaeast alates kiitis kõike, mida ma tegin, isegi väga halbu asju, siis ma ilmselt poleks saanud kirjanikuks.

Auhinnad nagu keelgi on ju suuresti poliitika.

Selles on ka oma poliitika, jah, sest kui ma teatri aastaauhinna sain, siis olin üldse esimene selle pälvinud naine. Enne mind olid Kivirähk ja Eero Epner jne – ühesõnaga kamp mehi. See poliitika tähendab muu hulgas, et kui sa selle auhinna saad, siis järgmine kord seda enam kindlasti ei juhtu.

Su eelviimases raamatus „Pikad mehed, pikad elud” on võetud lähedalt ette esiemade rasked saatused ja selle kaudu meie ajalugugi. Miks peaks üks 30-aastane inimene oma loomingus niisuguste raskete teemadega tegelema?

Esiteks olen ma seda rohkelt uurinud ja tean palju oma perekonnaloost. Ma arvan küll, et tegelikult see ei ole väga tavaline, ja nagu sa ütlesid, ei ole minuvanused inimesed eriti vaevunud neid teemasid uurima. Kui sa aga tead neid asju, siis see lisab su elule ja valikutele pisut konteksti. Lugesin vanasti suuri 20. sajandi armastusromaane ja arvasin, et see on kontekst, milles peaksin mõtlema: oo, vaata, Rhett Butler oli siuke mees, kust küll leida Eestis taoline. Kes murraks su südame. Nii mitmekülgsel moel (lõkerdab). Või Remarque’i traagilised armastajad. Kui sa viid aga suured lood selles mõttes isiklikule tasandile, et need on reaalselt inimesed, kellega sa jagad verd, siis seda enam hakkavad need kaasa rääkima su enda elus.

Teine asi on muidugi see, et kui sa oled kirjanik ja lugude jutustaja sellises riigis nagu Eesti, mille ajalugu on väga keeruline, siis ma arvan, et sa ei saa eriti hästi uusi lugusid rääkida, kui sa ei ole ära rääkinud vanu. Muidu ei teki konteksti. Ma käin palju välismaal erinevatel festivalidel luuletusi lugemas ja kui teha seda riigis, kus ei teata Eestist midagi – olen näiteks palju Rumeenias esinenud –, siis seal on raske rääkida nüüdisaegset lugu tänapäeva tundevirvendustest, kui sa ei ole tutvustanud seda suuremat ja vanemat ajaloolist narratiivi – sellisel juhul nüüdisaegsed lood ei tähenda midagi. Selleks ma ilmselt hakkasingi kirjutama seda „Pikkade meeste” esiemade liini.

Millegipärast ma arvasin, et see perekonnalooline aines on sul inspireeritud Karusoost ja see sai alguse rohkem dokumentaalteatrist.

Kui rääkida koolist, oli pigem Anne Türnpu alati see, kes ütles, et te peate uurima välja oma esivanemate liini. Ta lasi meil teha seda lausa kooliülesannetena ja sellest rääkida – uurige nii kaugele, kui saate. Aga tihti inimesed saavadki ainult kaks või kolm põlve teada ja siis ka ainult seda, et oli… näiteks tisler. Aga mida ta mõtles, kui ta valis endale oma abikaasa, mis tunne tal oli… Kust sa seda teada saadki, kui need inimesed on kõik surnud? Mul on alles ainult minust eelmine põlvkond, aga õnneks hakkasin ma seda teemat uurima siis, kui mõned olid veel elus. Ja ma loodan, et saan kunagi neid lugusid uutele põlvedele edasi anda, sest kui sa neid ei räägi, ei saagi keegi neid teada. Üldiselt ei pane inimesed neid ka kirja – kui nad ei ole just kirjanikud.

Ma mõtlen jälle, et mälu ei peagi olema igavene ja sel on omamoodi isikuevolutsiooniline põhjus, miks inimestel tekib nende lugude ja varasemate põlvede vastu huvi alles vanemas eas. Lapsele ei ole ju vanavanaema heietused sõjaajast kuigi huvitavad ja need lood kipuvad olema ka morbiidsed. Ei saagi mäletada ja ei peagi või võib-olla ei tohigi mäletada kõike, nõnda saab õhku ja midagi saab kaotsi minna. See ei ole mu meelest ainult halb.

Siin tuleb võib-olla mängu ka asjaolu, et inimesed ei taha tihti teada oma vanemate isiklikke asju – see on liiga lähedane, nad on liiga elus ja see on nende isiklik maailm. Aga põlved sealt edasi on rohkem sellised, mille põhjal saab üldistada. Sellest saab rohkem rääkida. Nad on surnud ja mõnes mõttes need lood kuuluvadki mulle, sest neid inimesi ei ole enam ja mina justkui omastan need lood mingil tasandil. See on nagu nende vanade piltide omastamine. Mul on väga suur suguvõsa ja olen kahmanud endale hästi palju pilte põhjendusega, et mina vaatan neid! Ja mul tõesti on need raamaturiiulis ja ma vaatan neid. Sa võtad need lood ja ütled, et need on ka minu lood, nad kuuluvad minu loo sisse. Ja kui need muutuvad kirjanduseks, siis sinu tänapäevane lugu muutub ka olulisemaks. Ja tugevamaks.

Teine su luules viimasel ajal oluline teema on olnud lapsepõlv, getoliku Õismäe taust ja sellest eemaldumine. Kas võib öelda, et kõik see, mida sa edaspidi teinud oled, ongi sellest n-ö getost väljamurdmine?

Jaa, kindlasti ongi! Aga ma arvan, et see on ka mingi põlvkonna asi. Ma sündisin aastal 1988 ja minu lapsepõlv jäi aega, mil ei olnud mitte midagi. Mul on „Kaks punkt nullis” luuletus, kus ma ütlen, et sellepärast ma olen nii tubli kapitalist, et lapsena mul ei olnud mitte midagi – ja need vähesed asjad, mis olid, muutusid nii tähtsaks[2]. Kui sa oled laps, siis need on ühed asjad, mida sa taga ajad – näiteks mingid kassetid –, ja kui sa oled suur, siis need on teised asjad. Aga see edasiviiv jõud kindlasti tuleb sellest, jah, et sa oled näinud oma elus mingeid äärmusi.

Mulle näib, et n-ö boheemide ringkonnas ei ole selle tunnistamine, et ma olen kapitalist ja mulle meeldivad asjad, ma tahan olla materiaalselt kindlustatud, ma tahan olla väikekodanlane…, tegelikult üldse väga tavapärane. Isegi kui see on salaunistus, siis seda vist ülemäära välja ei öelda.

Ma ei taha kindlasti olla boheemlane. Ma isegi ei taha eriti boheemlastega suhelda (naerab). Ma vaatan oma tööd ja karjääri väga ratsionaalselt. Kui parasjagu mingisugused poeetilisemad projektid välja ei tule, siis võtangi praktilisemad ette, näiteks teleasjad, või, ma ei tea, istun koosolekutel ja räägin klientidega eelarvest – see on ka osa sellest, mida ma teen. Ma arvan, et tõelised boheemid selliste asjadega ei tegele, nemad pigem valivadki selle variandi, et ah ei olegi midagi, ei ole tööd, aga chill, avame veel ühe veini. See on ka täiesti okei, aga mina kindlasti ei taha üldse selline olla. Vastupidi, mul on vaja, et mul oleks plaan ning plaan B, C ja D – vähemalt kahe aasta peale.

Tallinn on samuti su loomingus väga tore teema ja täiesti põhjalikult läbiv. Su esimese luulekogu pealkiri oli „Takso Tallinna taevas”, Tallinn oli ka „Saage üles”, sealt edasi oli natukene eksirännakuid – „Atlasega” Lõuna-Eestisse, „Käigud” ja „Ühe jalaga põhjas” viisid üldse väljamaale – ja nüüd siis tuled pärast viieaastast pausi ühtäkki jälle Tallinna raamatuga, aga see on nagu vana ja targa mehe kojutulek, mis „Kaks punkt nullis” kohe esimese tekstiga hästi mastaapselt lajatab. Kas ring sai täis?

Kui elad terve elu ühes linnas, siis oled kõndinud kõigil tänavatel tuhat korda. Üritasin seda veidi edasi anda selle esimese luuletusega, kus on kogu aeg Vabaduse väljak[3]. Sina muutud ja Vabaduse väljak tegelikult ka ju muutub, aga teisalt on kogu aeg sama, majad on kõik samad. Ma arvan, et see ei ole halb. See on osa mingist kaarest, jah, et sa käidki ära ja tuled tagasi. Kuskil viis aastat tagasi arvasin, et õnnelikuks teeb elu, mis võimaldab kogu aeg reisida. Mu ümber oli palju inimesi, kes muudkui reisisid, ja mina ka mõtlesin, et elan kohvri otsas ja siis on äge.

Kas sellest ajast sul ongi „Käigud”?

Jaa, just! Ja siis elasingi nii, et veetsin igal aastal kuus-seitse kuud hotellides. Ma arvasin, et juba see, et oled välismaal, tähendab, et oled õnnelik ja kõik on hästi. Isegi kui sa tegelikult oled õnnetu. Pead selle, mis on halvasti, välja kannatama, sest sa saad ju välismaal olla. Tegelikult on see ilmselt mingi vanusega kaasnev asi, et vaatad natuke ringi ja saad aru, et igal pool on täpselt samamoodi. Noh, ma ei ole küll reisinud eriti palju idamaades, pigem ikkagi tuuritanud Euroopa linnades.

Esinesin paar aastat tagasi Prahas festivalil ja just oli olnud kaks sellist kuud, mil ma reisisin õudselt palju mööda Euroopat. Käisime pärast etteastet mingite kirjanikega ringi – metroos ja siis tänaval, otsisime baari, kuhu minna, ja äkitselt mul tekkis tunne, et ma ei saa üldse aru, kus ma olen. Igal pool on täpselt samasugune metroo, tänav, täpselt samamoodi need kirjanikud, kellega otsid mingit baari! Kas see on Berliin, London või Stockholm – kas seal on üldse vahet? Sama hästi võiks kodus olla ja mingit baari otsida.

Jah, aga kodus sa tead, kus sa oled.

Jah (naerab).

Nüüd sa elad ju Nõmme linnaosas. Kunagi olid ideaaliks kõik need Õismäed ja Lasnamäed ja Mustamäed, nõukogude ajal. No muidugi selleks, et saaks ühiskorteritest eemalduda ja oma elu peale (samas saja teise inimese ümber ja kohale). Kui see oli aga käes, sai ideaaliks veelgi suurem eraldumine. Kas sinu jaoks oli ka nõnda?

Nõmme linnaosas elan ma lihtsalt mingitel isiklikel põhjustel. Ja ausalt öeldes oli paras šokk kolida eramajja. Olen üles kasvanud ja elanud terve elu korterites ning avastasin, et inimesed, kes elavad korterites, ei tee üldiselt mitte midagi. Eramajas läheb tunde kogu selle lossi ülalpidamisele, näiteks kui talvel sajab palju lund, siis sa reaalselt tegeled selle lumega iga päev tundide kaupa. Või kuna suvel kasvab muru, siis sa tegeled selle muruga. Tore on elada väikses aedlinnas, aga samas olen ma inimene, kelle isiksus iga kord uude kohta kolides täiega muutub. Kui kolin Taani kesklinna, siis tahan kohe skandinaavlast mängida, ja kui kolin Tartusse, siis tahan hipit mängida. Praegu ma ei tea, kas ma mängin seda, aga naudin aedlinnaelu sada protsenti. Ostsin tänagi lilleseemneid (naerab). Ja guugeldan, kust saab kõige odavamalt muruseemet – muruseeme on uskumatult kallis!

Sa ütled kuidagi eneseirooniliselt, et mängid, aga tegelikult on kohanemisvõime tänapäeva maailmas ju väidetavalt väga hea asi!

Mul on alati olnud raske valikuid teha. Ma ei suuda kunagi otsustada, kuhu tööle minna, mis projekt vastu võtta, kuhu siis ikka elama asuda, kas minna või jääda jne. Aga kui ma otsuse ära langetan, siis tahan seda ikka täiega teha – tuleb võtta koer, istutada muru ja pügada hekki.

Tänapäeval on hoidnud Nõmme linnaosa n-ö kirjanduslikul kaardil Veronika Kivisilla, kelle kirjanduses on aedlinnaelu muinasjutuline maailm, kus õunapuud alati õitsevad ja poemüüjad teavad su nime. Kumb sinu kogemuses domineerib, kas olmeline või idülliline?

Jaa, seal on kindlasti ka idülli. Samas on Nõmme linnaosas minu jaoks hästi harjumatu, et seal põhimõtteliselt puudub avalik ruum. Mustamäel lähed kodust välja jalutama ja kui vihma hakkab sadama, siis sul on erinevad kohad, kuhu selle eest pageda – suundud näiteks bensukasse või mõnda kaubanduskeskusesse või lokaali või kas või bussipeatusesse. Samuti kesklinnas. Nõmmel on vaiksed tänavad, mis on ääristatud kahest otsast kõrge puitaiaga, aia taga on karjuv koer, ja kui vihma hakkab sadama, siis seisadki seal aedade vahel ja lihtsalt saad märjaks!

Kas puu alla ka ei saa minna?

Ei saa jah, sest puud on aias sees (naerab)! Ja tänavad ongi kitsad ja nunnud, aga seal ei ole mitte midagi. Ei ole eriti pingikesi, kus istuda jne. Selline eramaa asi – siin on minu maa, kaduge eemale! – on minu meelest väga aedlinlik. Siin panustatakse palju ka enda maalapikesse ja taoline väikekodanlus on seotud tihedalt sellega, et tahad olla naabrist parem. Kõigil on tegelikult kümme sentimeetrit mulda liiva peal, aga nad punnitavad (naerab).

Kas Nõmme linnaosast on „Õnnet” ka parem kirjutada kui näiteks kesklinnast või Põhja-Tallinnast?

Jaa, kindlasti. Raudselt! „Õnnes” me nimetame sellist kirjutamist, kui faktid ei ole täpselt teada – näiteks me ei ole kokku leppinud, kui vanad on mingid tegelased, ja neil ei ole ka sünnipäevasid –, „ujumiseks”. Uju kuidagi, aga ära täpselt ütle. Ja ma arvan, et alguses ma ikka täiega „ujusin” seda väikelinnaelu. Nüüd ma kindlasti näen lähemalt, kuidas see käib. On oma väike tänav ja oma väiksel tänaval on oma väike pood ja lasteaed ja koerad tunnevad üksteist ja vaatad, et naabritel on uus aiamööbel – asi edeneb!

Äkki on just vastupidi ja sa kohanesid Nõmmel nii hästi just seepärast, et sul on viieaastane teoreetiline Morna kogemus juba seljataga?

Jaa, ma olen teoreetiline väikelinlane!

Tundub, et sa oled jõudnud kinnisvara- ja olmesfääris üsna sinna, kuhu tahtsid. Mis su elust veel puudu on? Kas nõudepesumasin on?

Jaa, aga ma ei osa seda kasutada (naerab)! Väga tüütu. Ma ei oska oma põrandakütet ka sisse lülitada. Aga elust puudu… Ma ei tea. Mul on tunne, et mu elu on selline, nagu ta on, veel pikka aega. Kuna ma teen pikka plaani kogu aeg, siis ma arvan, et teen põhimõtteliselt ka seda praegust tööd veel pikka aega. Ma ei ütle, et „Õnne” kestab veel 15 aastat – kuigi ta ilmselt kestab –, aga mina ilmtingimata ei kirjuta seda igavesti. Mulle sobib see tasakaal, et saan teha kunsti-kunsti ja siis saan teha selliseid praktilisi asju. Remont võiks kunagi ära lõppeda, aga jah, muru külvan ma surmani (naerab).

[1] Eesti Teatriliidu auhind algupärase dramaturgia kategoorias 2017. aastal Ugala teatris lavastunud „45 339 km² raba” eest.
[2] „siis kui mina olin laps kasvatati / meid tublideks kapitalistideks / asjad olid kõige olulisemad / sest neid ei olnud üldse” (lk 35)
[3] „näe siin bussipeatuses ma seisin neljaselt / ja sama moodi teismelisena ühe või teise / armastuse käes viseldes / lõpuks lõppesid nad kõik / aga vabaduse väljak jäi” (lk 11)

Iris Kivisalu on fotograaf, kes põimib endale omast kerget melanhoolset ja kurbilulikku maailmatunnetust nii portreedesse kui ka dokumentalistikalaadsesse olustikku, vahel ka moekunsti. Ta armastab pildistada nii inimloomust kui ka elutuid fragmente, tihti abstraktsemaid subjekte.