„Olematud külad” on projekt, mis kaardistab toimuvaid muutusi rahvastiku paiknemises, aktiveerib ruumipunkte, kust aktiivne inimasustus on kadunud, nihestab romantilist kujutelma maarahvast ja külaelust, pakub välja uusi võimalikke maaeluga seonduvaid narratiive, lingib maasümboolikat kaasaegsesse (tehnoloogilisse) kultuuri ning loob kohaspetsiifilisi installatsioone.

Müürileht juhtus kuulma, et töös on projekt, mis seab fookusesse Eesti hääbunud külade kummitusliku hüljatuse. Peaasjalikult meediakunsti vallas tegutsev kunstnik Taavi Suisalu on võtnud ülesandeks mahajäetud kohtade kaardistamise, et nende üleminekustaatus korraks alla kriipsutada, kaasates installatsiooniprojekti erinevaid kunstnikke, kes siin või seal unustatuse taustale tehnoloogilisi teoseid looksid. Kuna varemetes on elumärgid meeldivalt terav kriitika linnastunud tarbimisühiskonnale ja populistlikele regionaalpoliitilistele otsustele, oli selge, et algatusest on tarvis rohkem teada saada.

Alustagem algusest ja kaugemalt – projekti idee põhineb rahvaloendusel?

Jah, see oli päästik või mingisugune alge. Elasin tol hetkel Šveitsis ja nägin ajalehes uudist, ma ei mäletagi enam millises, et Eestis on 102 mahajäetud küla. Hea dramaturgiaga pealkiri! See panigi mind huvi tundma, et mida see päriselt tähendab. Mis see küla täpselt on ja kas neid kohti saaks kuidagi aktiveerida – just selle mõttega, et kuna nendes paikades enam inimtegevust ei toimu, siis oleks see hea taust sekkumisele. Eestisse tagasi jõudes alustasin nende kohtade kaardistamisega – markeerisin olematud külad ja hakkasin eelmisel suvel neid järjest läbi käima. Õigemini mingit osa neist. Kui ma kuhugi sõitsin ja mõni tee peale jäi, siis läksin lähemalt vaatama.

See eeldab, et külade nimistu oli kusagil juba olemas.

Ma kirjutasin selle ajaleheartikli autorile ja küsisin, et kust need arvud pärinevad. Ta suunas mind statistikaameti kodulehele, kus on tegelikult kättesaadav kogu teave selle kohta, kui palju on elanikke igas haldusüksuses, mitte ainult mahajäetud kohtades.

Kaardil on sul need külad praegu erinevat värvi.

Jah, eristatud on külad, kus ei ela ühtegi inimest, ja kohad, kus on üks elanik.

Sa oled nimetanud need ühe inimesega külad privaatküladeks, see on eriti hea leid.

Hakkasin ise hiljem mõtlema, et see mõiste ongi võib-olla täiesti loomulik. Sest, vaata, kui sina mõtled näiteks külast, siis mis see sinu jaoks on?

See on ikka mitu…

Jah, see on mitu majapidamist. Ma mõtlesin ka alguses, et minu meelest on see ikkagi asula, aga nüüd, mil ma olen ringi sõitnud, tundub küla olevat tihti lihtsalt talukoht. Alguses tekkis kohe ka küsimus, et kuidas saab 102 suurt küla olla maha jäetud.

Kas see ei ole mõistena kusagil määratletud?

Tundub, et see ei ole inimeste järgi kuidagi paika seatud. Juriidilise termini vaatasin ma järele küll, käibes see muidugi varieerub, aga tegelikult polnud see mõiste minu jaoks nii oluline.

Nende väikeste ja privaatkülade nimed võivad ju olla talukohtade nimedest teisenenud?

Haldusreforme on olnud üksjagu ja on talunimesid, mis on nüüd küladel, asulaid on muudetud suuremaks ja väiksemaks ning erinevatel põhjustel on neid nimesid üht- või teistpidi muudetud. Ma olen otsinud majandusgeograafidelt faktilisi andmeid inimeste liikumise kohta, aga lõppkokkuvõttes ei ole ka see minu jaoks primaarne, sest kuraatoriprojekt, millega ma tegelen, on küll sellest rahvaloendusel ilmnenud uudisest tingitud, aga see ei tegele ainult küladega. Kuidagi on nii läinud, et kõik, kes projektist on kuulnud, huvituvad eelkõige sellest külade mahajäetusest, see jääb alati fooniks. Minu jaoks on need külad aga alge ja tegelikult tegelen nendega pigem laiemas plaanis või ütleme et abstraktsemas käsitluses.

Ja siis sa hakkasid neid täppe kaardi peal järjest läbi sõitma?

No mitte metoodiliselt. Võrumaal, kus lõpuks projektist näitus tuleb, käisin ma järjest kõik läbi.

Praeguseks oled kõik need sada läbi sõitnud?

Ei, ei ole.

Aga kaardi peal on kõik?

Kaardi peal on kõik 102 või õigemini rohkem, sest need privaatkülad on ka juures.

Kas sa teed nende sõitude jaoks eeltööd ka, et mis teavet võiks täpselt koguda või mis tähelepanekuid teha, et välja selgitada, mida sa ühe või teise paigaga lõpuks peale võiksid hakata?

Ma otseselt lugusid ei kogu, pigem püüan lihtsalt tähele panna, mis seal on, et selgust saada, mida see hüljatuse mõiste neis kohtades tähendab. Peamine, mida ma vaatan – kuna olen ka ise sellel kuraatorinäitusel üks osalevatest kunstnikest –, on see, kas kohas tekib tunne, et ma võiksin seal midagi teha. Mind huvitab pigem idee mahajäetud küladest kui teatavatest tühjadest tähistajatest, mis eksisteerivad kaardil ja kultuurimälus, kuid mille viidatav on lakanud olemast. Ja minu jaoks on see tühjus teatav võimalus või paljusus, millega saab midagi ette võtta.

Kas need tühjused on maastikul alati äratuntavad? Kui sa järgid neid täppe kaardil, siis kas kõik kohad on lihtsasti ülesleitavad?

See on väga erinev. Mõnes paigas ei ole mitte midagi, mitte ühtegi viidet asustuse kohta, teisal on jällegi turismitalu. Mahajäetud küla võib olla statistiliselt suvekodu, kuna loendusel lähevad arvesse mitte sissekirjutused, vaid alalised elukohad, ja selle klassifikatsiooni järgi ongi näiteks suvekodu või turismitalu elanike arv null. Umbes pooled asukohad on sellised, mis on üsna värskelt maha jäetud, ütleme viimase kümne aasta jooksul.

Need kohad, mis sind huvitavad, on täiesti tühjad?

Seda on raske öelda. Mõnel juhul on oluline koha nimi, teinekord on asi lihtsalt selles, et paik on Võru linnale lähedal, kuna näituse üks osa on ringkäik valitud külades. See välistab, et sihtkoht võiks olla 100 kilomeetri kaugusel. Näituse juurde kuulub kaart, mis soovitab, kuidas selle teekonna võiks täpselt läbi teha. Ja teekonna moodustavad need külad, milles on eksponeeritud teoseid. Sellest võibki mõelda kui hajusnäitusest, mille osad väljapanekud on galeriis ning teised jällegi maastikul.

Kas see perifeerne eluviis, mille sa näituse kaastekstis samuti välja tood, on ka projekti suhtes pigem taustajõud ja kaaslugu või lülitatakse see mõiste oluliselt töödesse sisse?

Mind huvitab just see, kas ja kuidas kaasaegsed kultuuripraktikad perifeerias toimivad. Kuna ma ise tegelen tehnoloogilise kunstiga nagu kõik teised, kelle ma olen projekti kaasanud, siis üks eesmärk ongi testida, kas ja kuidas just tehnoloogiline kunst maastikul toimib. Iga osaleja valib endale koha nende olemasolevate võimaluste hulgast ja saab luua soovi korral topeltteose, millest osa on maastikul ja teine osa galeriis.

Kui palju neid osalejaid on ja kui erineva suunitlusega nende tegevus on?

Praeguse seisuga on seitse kunstnikku või kunstikooslust ehk umbes kümme inimest. On uusmeedia, tehnoloogilise kunsti või klassikalisemate meediumite taustaga inimesi. Põhimõtteliselt kutsusin ikka neid, kes kasutavad oma praktikas üldjuhul tehnoloogiat.

Kas need teosed, mis maastikule luuakse, jäävad vaatlemiseks ainult näituse toimumise perioodiks või edaspidi ka?

Selle aja sees jah, kuna need sekkumised on hästi erisugused, need võivad olla füüsilised, aga ka virtuaalsed või helipõhised – see oleneb sellest, mille iga osaleja lõpuks välja pakub.

Miks sa seda üldse teed? Mis su enda taust on, et sind selline teema huvitab?

Olen lõpetamas EKAs uusmeedia magistriõpet ja tõuge tekkiski soovist proovida, kuidas mõjub ja toimib tehnoloogiline sekkumine võsas, katsetada land art’i traditsiooni tehnoloogilise variandi võimalikkust tõmbekeskustest eemal. Sellel on tulevikku suunatud ihalus ka, et kas me suudame genereerida paljusust, küsida, kas nendes kohtades on võimalikud ainult seda tüüpi kultuurilised praktikad, millega me oleme harjunud, või on tõenäoline ka miski muu. Põhjus, miks ma neid asju üksi ei tee, viitab samuti sellele paljususe tekitamise eesmärgile. Lisaks lummab mind see, et hüljatus on muutuste ala, vahepealne faas ühelt asjalt teisele – sellises olekus tundub võimalusi rohkem olevat. Liiga kindlas süsteemis tekivad teistsugused mõtted. Kohaspetsiifilisuse idee on projekti eesmärgis muidugi olemas, aga see ei pea olema väga üksühene. Võib-olla saab lihtsalt tuua kohapealsest pärimusest mingi kujundi tänasesse päeva, kaasaegsesse kultuuri ja samamoodi on ehk võimalik viia täna tehtut läinule viitavasse keskkonda.

Võru Linnagaleriis 28. juunist 26. juulini vältav väljapanek kulmineerub viimasel päeval ühistuuriga, mis läbib kõiki maastikul paiknevaid teoseid. Ühtlasi astuvad tühjades külades üles helikunstnikud siit ja sealt. Taavi Suisalu varasemate tööde kohta vaata lähemalt aadressilt taavisuisalu.com.