Oktoobris 2016 postitan Facebooki Teresa Winteri pala „How Strange Are Bodies?”. Lugu on selleks hetkeks aasta vanalt kassetilt ja muusikat jagan klikinäljas. Mõned päevad varem tehtud Pinteresti postitusega olen loovalikuga meeldinud vaid ühele. Facebookis kordub sama. Imestan, kuid ei sekku.

September 2017

Avan mulle saadetud lingi, kust hakkab mängima „Untitled Death”. Istun galeriis tööl, paar selgete silmadega turisti astub sisse ja küsin neilt luba jätkata. Kumisevad klaarid kõlad aeglaseks pühendunud kuulamiseks. Oleksime võinud kolmekesi kohe sealsamas vaimuselgusele tulla.

Käin linnas, ostan kaltsukast raske tallaga saapad ja kujutan ette, kuidas kogu sügise altkulmu ümbrust analüüsin. Trammis on Tallinna linnumees, vilistab enne väljumist, otsin samal ajal telefonist Teresa Winteri vana kassetti ja alles siis taipan, keda päeval mängisin.

Uus katse kodus. Korea nööpkuularid, jahtunud kohv, „Untitled Death” ja Microsoft Word. Kui Teresa Winterit tükk aega kuulata, võib temasse ära eksida. Olen ärkvel nagu veel mitte kordagi tänase jooksul, silmad selged kui satikad, ja kordamööda sumisevas ning vibreerivas helis leian sarnasusi kazoo ja CocoRosie’ga, Cocteau Twinsi „Alice’i” ja Sulev Keeduse „Georgica” meeleoluga.

Olen kaks ja pool tundi kolmekümne ühe minutilist plaati uuesti mängima pannud. Winteri muusikasse aega ära kaduda mul on ja minu mõlemad kõrvad laigivad kuulatavat väga.