Võta paber ja pliiats ning märgi iga küsimuse puhul üles oma vastusevariant. Loe kokku, mis numbriga vastuseid sul kõige rohkem tuli, et teada saada, mis tüüpi suvekoduline sa oled. 

• Vaatad telekast hea meelega…

1. „Hommik Anuga”
2. „Rannamaja”
3. „Tiigrikuningas”
4. Meistrite Liiga jalgpall
5. „Maahommik”

• Kui oled suvitamas, siis…

1. Kuivatad Müürilehe peal värsket piparmünti
2. Loed Müürilehe keskkonnakolumni ja nõustud sõjakalt iga lausega
3. Keerad Müürilehest joint’i
4. Kasutad Müürilehte grilli hakatuseks
5. Hakkad Müürilehte lugema, aga jääd juba juhtkirja peale magama

• Kui saunaõhtu jõuab lõppfaasi, paned YouTube’ist mängima…

1. Kare Kauks & Mahavok „Mägede hääl”
2. Pluuto „Mõtetes” 
3. Gigi D’Agostino „L’Amour Toujours”
4. Kuldne Trio „Kes ei tööta, see ei söö”
5. Väike Pede „Toa koristamise lauluke”

• Kui elu annab sulle sidruneid, siis…

1. Küpsetad sidrunikooki
2. Oled pettunud, et elu laimi ei andnud
3. Kaalud neid puldikassas banaanina
4. Mõtled kollase 50 varjundile
5. Keedad kange musta tee ja lõikad viilu sisse

• Oma suveselfidel meenutad sa eelkõige…

1. Pääsukest
2. Ronka
3. Kägu
4. Parti
5. Tuvi

• Sinu lemmikpresident on…

1. Toomas Hendrik Ilves
2. Kersti Kaljulaid
3. Arnold Rüütel
4. Lennart Meri
5. Konstantin Päts

• Sinu arvates on parim koroonanali seltskonnas…

1. Käisin süstimatkal
2. Vaktsiinikass
3. Kalle ja Astra Zeneca
4. Rasputnik
5. Mul on mask läbi

• Sööd parima meelega just seda õunasorti…

1. Krügeri tuviõun
2. Valge klaar
3. Antonovka
4. Kuldrenett
5. Sibulõun

• Ajad pidevalt omavahel segamini…

1. Jaanus Karilaidi ja Raimond Kaljulaidi
2. Rookatuse ja õlgkatuse
3. Sõru Jazzi ja Sõru Saundi
4. Helgi Sallo ja Helgi Saldo
5. Bauhofi ja Bauhausi

• Kui paned enda meelest suveköögis hullu, siis lauale lendab…

1. Madalal temperatuuril küpsetatud kõrvits, idud ja reisilt ostetud Burgundia punane
2. Pärsiapärane riis safraniga, lambakebab, jogurtikaste ja Margarita
3. Puuviljasalat pähklitega ja Borjomi
4. Moussaka ja kurgivesi
5. Kanakarri tatraga ja magus riisling

• Sinu muru on niidetud…

1. Mõõdulindiga
2. Aias on kureeritud elurikkus
3. Muru on kogu aeg roheline 
4. Mis muru?
5. Vikatiga

• Kui oled järve ääres, siis…

1. Hüppad pommi
2. Mõtled, et vesi võiks olla pisut soojem või pisut jahedam
3. Seisad viis minutit nabani vees, enne kui ujuma hakkad
4. Jätad päikeseprillid ujudes ette
5. Paned kroolis üle järve, lootes, et jalg krampi ei lähe

• Kui kuuled õhtuhämaras metsatukast imelikku häälitsust…

1. Teeskled, et ei kuulnud midagi
2. Mõtled kohapeal mingi tondiloitsu välja
3. Seened hakkasid vist tööle!
4. Mõtled, et tulgu, mis tulema peab
5. Tood kuuri alt igaks juhuks ketassae

• Suvitamise juures häirib sind kõige enam…

1. Sääse pirin
2. Kärbse porin
3. Puugi pugin
4. Parmu pahin
5. Herilase helin

• Sind segavad kõige enam suvitusnaabrid, kes…

1. Ei pea kinni kirjutamata seadustest
2. On arhitektuurselt harimatud
3. Tunduvad väikekodanlikud ja väiklased
4. Peavad pidevalt askeldama, müttama ja ringi tuhisema
5. Ei suvatse osaleda kogukonna tegemistes ja hoiavad omaette

Omapäratseja

Meierei, veski, paadikuur, vana koolimaja või raudteehoone, veetorn, metsavahionn jne. Seda omanike liiki esindab mõttelaad stiilis „hästi pull”, „õudselt kihvt”, „lõpp omapärane”, „mega autentne” või „täitsa kiiksuga”. Nende jaoks on oma puhkepesa loomine osa suuremast krehvtisest kogemuskultuurist, kus kogu asja juures on tähtis butafoorne ja lavastuslik aspekt. Kokku kogutakse suurel hulgal tööriistu, vidinaid, mänguasju, valimatult vanavara ja muud träna, et luua oma isiklik ersatsmaailm või mängumaa. Seintele riputatakse kalavõrgud, aiaposti asemele lüüakse kolmhark, lüpsiämbritesse istutatakse võõrasemad ja vanast sõjakiivrist saab ampel. Kõik, mis on represseeriva linnatsivilisatsiooni rüpes kokkuleppeliselt keelatud, leiab oma ventiili suvekodus. Üleüldiselt kulub palju võhma „autentsete” lahenduste väljanuputamisele, mida saadab heal juhul ka fantaseeriva ringmajanduse aura. Kuna kogu ettevõtmise taustal kõlab ka nartsissistlik noot, siis loomulikult oodatakse külla ajakirjanikke ning sildi „unique stay” all võõrustatakse sise- ja välisturiste. See rahvas püüab läheneda asjadele holistiliselt, tähelepanu pööratakse ka toidu- ja joogikultuurile (omavalmistatud karask ja mõdu), kohalikus elus kaasalöömisele (sädeinimesed) ning ettevõtlusele (Zaporožetsi-safari, allikajooga). Raamaturiiul ägab teoste all, mis räägivad erilistest kodudest üle maailma või kus on kirjas nipid loovaks raamidest-välja-mõtlemiseks. Nende tegelaste suvekodu on suuresti ka elustiiliprojekt, mis küll nõuab tööd, aga pakub vastu sedavõrd palju tähelepanu ja rahulolu, et suu kisub vägisi naerule. Sobib eriti keskeakriisi lävel või sinna juba sisenenud paarikestele, et tuua ellu uut hingamist ja uusi eesmärke, lubades teha linastes riietes ja kroksides viisakat soorollijaotust (vesiveskiemand, meiereiisand) ja tunda ennast nii maa soola kui ka suhkruna. 

Unistaja

Ikka sama liiklusmürast ja heitgaasidest umbne kodutee, sama puise sisseseade ja steriilse valgusega supermarket ja sama lärmav naaber. Ahh, kui oleks vaid oma privaatne pesa kusagil kenas vaikses kohakeses oma kaevukese, maitsetaimepeenra, saunakese ja soojamüüriga. Lähedal oleks mõnus ujumiskoht või raba, küla pealt hangiks maamune ja suitsukala. Selline sundhõllandus on regulaarne külaline linnaelanikust unistaja argimõtteis. Ta lappab peas läbi maakohti, suvituspaiku ja metsatukkasid, kuhu ta on viimastel aastatel sattunud, ja visualiseerib siis võimalikke puhkamismudeleid, mis oleksid talle meelt mööda. Vabadel hetkedel surfab ta kinnisvaralehtedel – saared, Setumaa, Ida-Virumaa rannik, Lahemaa rahvuspark, Kabli, Peipsi, Keila-Joa, Mulgimaa jne. Lugematud maatükid, majad, suvilad, aga ka garaažid, maatulundusmaad ja varemed lipsavad tema silmade eest läbi. Ta vaeb iga koha plusse ja miinuseid, transpordiühendusi, maastikku, valgust ja varje. Ta loeb R-Kioski sabas ilma ostmata viimaseid arhitektuuri- ja sisustusajakirju, vaatab kriitiliselt parimaid puitehitisi ja väikeelamuid, Pinterestis on ta loonud mitukümmend mood board’i märksõnadega „country living”, „beach house” ja „mid-century modernism”. Teda ärritavad televisioonis ja koduajakirjades portreteeritavad, kes oma väikeste paradiiside ukselävel muhedalt kaamerasse naeratavad, sest see paneb teda natuke kadedalt mõtlema, miks tema suvepihud on tühjad. Ta on kindel, et kui tal oleks suvituskoht, siis see oleks kõige paremini läbi mõeldud, maitsekam, nutikam ja hubasem. Mõnel harval hetkel eksib ta fantaasia äärealadele, kus see peaaegu et puudutab reaalsust, visualiseerides samme, mis vajaksid astumist, et oma unistusi materialiseerida. Ta mõistab vastumeelselt, et kõigepealt tuleks analüüsida kainelt oma rahalist seisu, vajadusi ja tulevikuplaane, kuid sama palju ka näiteks käsitöölisi oskuseid, aega ja kannatust. Need mõtted ajavad unistajat natuke endast välja, sest palju parem on leviteerida oma imaginaarse rannamaja maast laeni akendega nullenergiaklassi elutoas, mille puitpõrandat limpsavad suvise päikeseloojangu magusad kiired, samal ajal on külla saabunud BFFid saanud valmis isetehtud limonaadi ja võimalik on päikesetõusuni parima muusika saatel soojas männikus tantsida – sealjuures on see kõik justkui higi ja pisarateta sülle kukkunud.

Puukpuhkaja

„Ega kellelgi pole pakkuda vaba kohta nädalavahetuseks või pikemaks vahemikus 27.06.–10.07.?” See on üks tüüpiline puukpuhkaja kuulutus Facebookis. PP tahab hoida võimalikult kaugele igasugusest omandiga kaasnevast vaevast ja vastutusest, küll aga on ta kärme ja osav leidma vabu aknaid üle Eesti, et pakkida 15 minutiga oma sokid ja trussikud, võtta vastu võtmed, kuulata kannatamatult ära kodukorra reeglid, elektri ja vee sisselülitamise juhtnöörid, anda üle sümboolne meepurk koos selle juurde kuuluva meelitava tänuvalanguga, et persetada kõigest paari tunni pärast palja rinna ja loomuliku rahuloluga sõbra või tuttava tuttava aiatoolis. Tema puhkuseplaneerimine on filigraanne ja sundimatu, Eesti kaardi sisse on surutud hulk knopkasid, mille vahele on tõmmatud punased niidid. See on iseõppinud logistiku meistriklass, mis on sünkroonis suvefestivalide, pulmade, sünnipäevade ja suguvõsa kokkutuleku kuupäevadega. Tal kulub umbes viis minutit, et tunda end kui kodus, sättida asjad oma käe järgi ja teha ka sissejuhatav lõunauinak. Puukpuhkajal on kombeks teha ajutistes valdustes põhjalik tutvumistiir, mille käigus ta paneb mõttes kirja plussid ja miinused, osutab omapäi kitsaskohtadele, kuid hindab ka rahulolevalt õnnestunud lahendusi. Kui täiesti vabu kohti ei ole, kõlbavad PPle ka lühikesed visiidid sõprade-sugulaste juurde. Puukpuhkaja on hea suhtleja, mistõttu ta on enamasti ka oodatud külaline, tema huumorimeel ja vahetu olek on tema valuuta, mis avab suvituspaikade väravad. Teenelise puukpuhkaja tööriistakastis peavad olema avar silmaring, tähelepanelikkus ja võime lahutada võõrustaja suvesoojast stagneerunud meelt. Nii nagu tema vajab peatuskohti, vajavad võõrustajad kvaliteetseid puukpuhkajaid, kes raputavad letargiast üles, aitavad ehk mõne pakilise toimetusega ja teevad lahkudes võimalikuks õndsa taaskohtumise iseolemisega. Puukpuhkaja peab oma turneed ette valmistades tähelepanelikult jälgima, et koju naastes jääks aega taastumiseks, sest pidev adapteerumine uute kohtade ja inimestega võtab pika peale võhmale. 

Suvilaintelligent

Käsmu, Laulasmaa, Läänemaa ja Võsu on esimesed kohanimed, mis pinnale kerkivad, kui tuleb hakata kaardistama boheemlaste ja kunstiinimeste puhkusepäevi sihvakate mändide varjus. Kulturnik teab ja mõistab, et ega see rassimine ja aktiivne puhkamine üks õige asi ikka ei ole. Suve suhtes ollakse üldse kahetisel arvamusel. Intelligent peab mõtlema elus palju tähtsaid mõtteid ja uue hoidisteriiuli planeerimine ei kuulu väärika mõttetegevuse juurde. Muidugi on paratamatuseid, mis sunnivad ka teda aeg-ajalt üht või teist asjatoimetust tegema, aga seda pigem trotslikult ja vastukarva. Tema ärkab hilja ja joob terrassil või hoovi peal kohvi, juureldes samal ajal selle üle, kas ja kui suur geenius ta ikkagi on. See arutluskäik jääb sageli konkreetse ja rahuldava vastuseta. Pikad päevad puudesahina varjus panevad teda ikka ja jälle kahtlema, kas sootsium on teda piisavalt tunnustanud või ehk on teda mängitud suureks ainult seetõttu, et tema loomingule pole tegelikult pihta saadud. Pärastlõunal longib ta sandaalides toidupoodi, kust ta võtab ka pudeli või kaks Vinho Verdet või Chardonnayd, mida ta manustab tingimata jääkuubikutega, postitades samal ajal sotsmeediasse pilte männilatvadest teemaviidetega #minustuudiotäna või #loodusonsuurimhelilooja. Intelligent võõrustab aeg-ajalt ka teisi liigikaaslasi ja kunstiinimesi. Kuna vahepeal on nädalake üksi oldud, tähistatakse kokkusaamist erilise kuraasi ja pealehakkamisega, millele järgneb taas vaikne introvertne sabat, mis hõlmab ka hulganisti lihtsaid naudinguid televiisorist, praesardellist ja võidurõõmust, mida kogetakse, kui võetakse korra kätte tundmatu horvaadi kirjaniku Loomingu Raamatukogus ilmunud novell. Südasuvel heliseb korra ka kulturniku telefon – tema käest uuritakse juba aegsasti, kas ta oleks huvitatud osalema selles või tolles projektis, sest kulka tähtaeg läheneb. Natukene igavusest ja isolatsioonist väsinuna tunneb ta end meelitatuna ja lööb seina äärde ühe liistu, mille ta kolm aastat tagasi K-Rautast ostis. Tema päevad sisaldavad ka regulaarseid külastusi veekogu äärde, sest ujumine on ju loomulikult kultuurse inimese harrastus ning ta teab, et keha toonus on mõtte toonus. Kui ta oma suurte akendega suvilast lõpuks lahkub, valdab teda tunne, et linnas seisavad algaval hooajal ees suured teod, mis äratavad palju tähelepanu ning hakkavad sisustama suurte inimhulkade keskustelusid.

Pärisori

Enamikul tühjalt seisvatel või juba kokku vajuvatel taludel ja maamajadel on kas pärija või endale jõukohast maakodu otsinud värske omanik. Viimane on tahtmisest pakatav isik, kes pühendab oma nädalavahetused, puhkused ja kodukontoripäevad niiske tapeedi ja pehkinud laudise järele lõhnava elamise ülesputitamisele. Tema ettevõtmise kestuse ja sellele kuluva vaeva prognoosimise võime on pehmelt öeldes ebaadekvaatne: „Natuke kõpitsemist ja hingematvalt pastoraalne tareke ongi valmis!” Aga siis tuleb maja ise koos viltuse korstna ja avastusega, et seina sees elavad närilised, vaablased, linnud, mäger ja muud loomad. Selgub, et kui kõrvalhoonetega kohe midagi ette ei võeta, kukuvad need kokku. Laka pealt tuleb kõigepealt ajada välja 1988. aasta heinateo kuhilad, saunas vajavad vahetamist veevärk ja ahi. Kogu territoorium on tarvis hooajaliselt võsast vabastada ja juurdepääsutee ootab kruusaga täitmist. Elektrikaablite, majavammi ja amortiseerunud kuivkäimlaga tegelemine lükatakse esialgu aga alateadvuse kaugematesse soppidesse. Möödub aasta, möödub paar, rustikaalne romantika on kogu oma lõpmatus poolikuses küll juba armsaks saanud, aga peatuda ei lase ammugi, sest kusagil seal on ju unistus millestki lõplikust. Kannatlik taluomanik on teinud vahepeal kalkulaatoriga paar arvutust ja mõistab, et peab võtma endale lisatöid või minema ise puitehitise renoveerimise ja aianduse kaugõppesse. Tal on tekkinud arvestatav tööriistapark: trimmer, ohtra lisavarustusega Makita trell, ketassaag ja relakas, naelapüstol, suruõhu-lihvmasin, soonefreesid ja elektriline höövel. Pere peale aeti rahad kokku ja osteti maakodu tarbeks eraldi auklikuks kulunud istmetega vana Volvo või Toyota universaal. Kui linnaelu toimub kiiremas rütmis, sõidetakse nädalavahetuseti 300 kilomeetrit edasi-tagasi, et niita hoov, ajada ahi korra kurjaks ja viia maale ehituspoest paar tsemendikotti. Mustadel hetkedel tekitab see kõik tundeid laadis „Miks jumal mind karistab?”, esimeste kevadiste soojade päevadega pannakse aga autole hääled sisse ja sõidetakse maakoju, et alustada uuesti sealt, kus juba viimased viis aastat on pooleli jäädud. Viimaks tabab kirjeldatud isikut muidugi heureka-moment: putitamisest on saanud asi iseeneses, millel ei peagi tulema mingisugust lõppu, tal on tekkinud maakoduga raskekujuline sõltuvussuhe, millest ta ei taha end mingil juhul võõrutada.

Alexei Gordin on Tallinnas elav kunstnik, kes tegeleb peamiselt maaliga, kuid liigub ka eri meediumide vahel.