The Boondocks on astunud debüütalbumiga võrreldes suure sammu edasi. Kui nende eelmine plaat „USB” püüdles korraga liiga mitmesse erinevasse suunda, oli laialivalguv ja kõlas kohati lahjalt, siis uuel kauamängival on tunda enesekindlust, küpsust ning terviklikkust.

Nii mõnigi pala jääb pähe kummitama, näiteks „U and Me”, mis on The Boondocksi puhul harvaesinev niivõrd selgesõnaline armastuslugu. Selle puhul on eriti meeldejäävad viis, unistavad sõnad ning trummar Karl Kevade lauldav bridge, mis on minu jaoks albumi üks täielik lemmikkatkend! „Let Nobody Know” on võluvate kitarrikäikudega kulgemine (kuni lõpu kütteosani) ning „Incognito” rühib uskumatult kaasahaarava rütmi ja meloodiaga üheks plaadi tugevaimaks looks, mida on raske mitte ümisema jääda.

„Thrilleri” helipilt on mitmekülgne – on mida kuulata ja avastada. Sound’iga on vaeva nähtud ning sisukad kitarrikäigud ja huviäratavad detailid ilmnevad just tänu sellele. Lood kannavad erinevaid meeleolusid, kuid läbivalt on tunda seda põnevust, millele viitab ka albumi pealkiri. „Thriller” pole veel bändi see album, kus kõik lood toimiksid 100%, aga The Boondocks on praegu rohkem nemad ise kui kunagi varem.