Tänavuse Schillingu üks peaesinejaid, Rootsi indie-popkollektiiv The Mary Onettes on alates oma formeerimisest 2000. aastal läbinud üle kivide ja kändude kulgenud tee selleni, mida võib täna eduks nimetada. Nad on kaotanud plaadilepingu, neilt on varastatud terve albumi jagu materjali ning nad on kokku puutunud sellega, mis juhtub siis, kui arvuti kõvaketas kogu infost ühel hetkel lahti ütleb. Sellest kõigest hoolimata on The Mary Onettesist saanud Rootsi indie-maastiku üks võluvamalt puhuvaid tuuli. Neis kohtuvad tume lüürika, 80ndad ja sädelev saund. Okupeerisime bändiliikmete Philip Ekströmi, Henrik Ekströmi, Petter Aguréni ja Simon Franssoniga ühe vaiksema nurga Schillingu festivalialast ning rääkisime nende viimasest kauamängivast, raskemeelsuse rollist muusika kirjutamisel ja sellest, kui raske võib olla oma produtsendiga ühele lainele saamine.

Te olete sel aastal päris palju kontserte andnud. Kuidas tuur senimaani läinud on?

Philip Ekström: Me ei ole küll nii palju esinenud kui varem, aga oleme andnud kontserte Hispaanias, meil oli tuur Saksamaal ja nüüd oleme Schillingul. Festivalidel me sel aastal veel mänginud ei ole, ainult klubides.

Kuidas publik teie uue albumi „Hit The Waves” vastu on võtnud?

P.E.: Ma arvan, et päris hästi. Paljud olid ilmselt üllatunud, kuidas me kõlame, aga üleüldiselt ma arvan, et inimestele meeldib see. Ma vähemalt loodan.

Teie uus album on lüürika poolest siiamaani kõige tumedam. Philip, oled maininud, et melanhoolia annab sulle jõudu muusikat kirjutada. Oled sa mõelnud, kas sa teeksid üldse muusikat, kui sul puuduks see niinimetatud melanhoolne tsoon, mis sind inspireerib?

P.E.: Ilmselt oleks mu elus teisi asju, mille peale mõelda. Muusika mõte seisneb paljugi oma tunnete väljendamises ja melanhoolia on suur osa mu elust. On alati olnud. Ma arvan, et see on tähtis osa muusikast. Ma ei tea muidugi, mida teised bändiliikmed arvavad või tunnevad.

Mis teemadega te „Hit The Wavesil” tegelete?

P.E.: Kuna mina kirjutan sõnad, siis on see alati väga isiklik. Ma arvan, et uus album on inimestest ning sellest, kuidas me nendega suhtleme. Kuidas me end teiste juuresolekul väljendame. Nagu sotsiaalsed lained.

Mida sa sotsiaalsete lainete all mõtled?

P.E.: See on see, kuidas sa teistega suhestud, mis on minu jaoks alati pisut raske tundunud. Võib-olla näen ma asju väga rootslaslikust perspektiivist. Mõned lood on lihtsalt tunnete ja mingite hetkede väljundiks, nii et kui ma sõnu kirjutan, siis ei ole mul konkreetset plaani, millest need olema saavad.

Teil on paljudes lugudes loodustemaatikat.

P.E.: See ei ole väga taotluslik. See lihtsalt tuli koos lugudega. Loodus on väga ilus asi, mida lüürikaga siduda, eriti metafoorilises mõttes, mis töötab minu arvates väga hästi.

Petter Agurén: Peaaegu kõik meie albumi kujundused on mingil viisil loodusega seotud. See algas esimese albumiga ja me jätkasime seda teemat, kuna see tundus muusikaga sobivat.

P.E.: Looduses on midagi väga eepilist ja igavikulist, mida me ka oma muusikas väljendada tahame.

Philip kirjutas albumi „Islands” täielikus üksinduses. Kas „Hit The Wavesi” puhul oli samuti vajadus mõnda muusse keskkonda ümber lülituda?

P.E.: Ei.

Henrik Ekström: Erinev ei olnud mitte kirjutamise, vaid pigem lindistamise protsess. Me liikusime mööda erinevaid stuudioid ja tegime sessioone.

P.E.: Lisaks oli meil seekord produtsent, mis oli meie jaoks täiesti uus kogemus, kuna me pidime töötama koos inimesega väljaspoolt bändi. See oli väga raske.

„Islandsi” tegemisel varastati Philipi arvuti koos kogu uue plaadi materjaliga, nii et te pidite põhimõtteliselt kogu materjali uuesti lindistama. On see teid lugude salvestamise suhtes pisut obsessiiv-kompulsiivsemaks teinud?

P.E.: Fakt, et meil oli produtsent, tegi asjad palju lihtsamaks, sest ma ei pidanud audiofaile ise käsitlema. Me saatsime kõik lihtsalt produtsendile. Ta oli lindistamise ajal nagu meie projekti lõpp-punkt, ja see oli väga hea.

Teil oli plaadi valmimise ajal oma produtsent Dan Lissvikiga palju lahkhelisid.

P.E.: Kui ma sellele protsessile tagasi vaatan, siis tekib tunne, et äkki polnud tema see, kellel koostööga probleeme oli: äkki olime need hoopis meie, võib-olla mõlemad. Albumi tegemine on väga tundlik protsess.

Kuidas produtsendiga üldse töötada on? Kuulas ta üldse, mis teil endil öelda on?

P.A.: Ta oli väga järjekindel. Me olime algusest peale otsustanud, et me kuulame ka tema ideid. Kogu asja mõte produtsent võtta oligi see, et kellegagi vastasseis saavutada.

H.E.: Ja see meil õnnestus.

Saate te temaga endiselt läbi?

P.E.: Jah. Ma arvan, et oli väga hea tundmatusse viskuda. Me ei tahtnud teha albumit, millesarnase me juba varem teinud oleme. Me tahtsime midagi teistsugust ja selle jaoks pidime me mõningad asjad ohvriks tooma.

Kuidas teie kõla seoses produtsendi appivärbamisega muutus?

P.E.: Mitte väga.

P.A.: Talle (Dan Lissvik- M.M.) meeldib väga rütmiline värk. Ma arvan, et sellel albumil on rohkem rütme kui kunagi varem.

H.E.: Ma arvan, et see on endiselt väga maryonetteslik album. Lauludes on rohkem õhku ja see on pisut säravam. Seda kuulates saab rohkem hingata.

P.A.: Seekord on ka rohkem dünaamikat.

P.E.: See on meie jaoks loomulik suund.

P.A.: Me oleme sellest protsessist palju õppinud.

Olete te muidu selle koostöö tulemusega rahul?

P.E.: Nüüd oleme. See võttis kaua aega, aga tihtipeale saad sa alles hiljem aru, et see oli kogu seda vaeva väärt.

Kas teil oli selle albumi tegemise juures ka ajalimiit?

P.A.: Alguses oli meil väga kitsas ajalimiit, aga mingil hetkel teatas produtsent: „Olgu, meil läheb selle asjaga natuke rohkem aega kui me arvasime.” Mingis mõttes andsime me poolel teel alla ja alustasime uuesti.

Kuidas mõjutab ajalimiit teie loomingulist protsessi?

H.E.: Albumit tehes on minu meelest väga hea korraks alla anda, sammuke tagasi astuda, kuulata, mida sa juba teinud oled, ning siis selle juurde tagasi tulla. Teada, mis sa järgmiseks tegema pead. Me olime alati oma albumeid väga pikka aega teinud, aga nüüd oli meil tähtaeg ja see ei olnud meie jaoks eriti mugav. See oli väga stressirikas. Sellepärast jätsimegi asja korraks pooleli ning tulime siis selle juurde tagasi.

P.A.: See oli esimene kord, kui me kellelegi palka pidime maksma. Keegi oli reaalselt The Mary Onettesi palgal. See oli samuti stressifaktor.

P.E.: See oli tegelikult väga kulukas. Seekord oli meie album riigi poolt finantseeritud, kes meid üsna suure summaga toetas. Me saime esimest korda toetust.

H.E.: Meil ei ole kunagi varem albumi tegemiseks eelarvet olnud.

Olete te ka varem albumi tegemiseks riigilt raha taotlenud?

P.A.: Ma arvan, et meie plaadifirma on seda varasemate albumite puhul teinud, aga see pole kunagi õnnestunud. Seekord otsustasid nad meid millegipärast toetada.

Kas te oma albumite ilmudes arvustusi ka loete?

Simon Fransson: Me ütleme, et me ei loe, aga…

P.A.: Kõik loevad.

P.E.: Ma ei ole kunagi öelnud, et ma ei loe neid. Ma teen seda alati.

P.A.: Ma arvan, et kõik, kes ütlevad, et nad ei loe kriitikat, valetavad.

Kas arvustused on olnud senimaani pigem positiivsed või negatiivsed?

P.A.: Enamjaolt positiivsed. Alati on hea, kui on ka negatiivseid arvamusi.

P.E.: Me oleme selle koha pealt natuke ära hellitatud, vähemalt Rootsis. Ma tahan mõelda, et meie muusika on siiram kui albumid, mis on produtseeritud raadiosse kuulsust koguma.

P.A.: Rootsis on artiste, kes saavad ainult positiivseid arvustusi. See on sellepärast, et nad teevad väga head tööd.

P.E.: Kui sa teed head tööd, siis väärid sa ka head kriitikat.

Nimetage mõni Rootsi bänd, kes teile eriti meeldib.

P.E.: Silverbullit on hea bänd. See on üks bändidest, keda kunagi negatiivselt ei kritiseerita. Nad on teinud suurepärast muusikat.

Kuidas tundub teile praegune olukord Rootsi indie-skeenel?

P.E.: Mulle tundub, et see seisab ühe koha peal. Tõesti. Ma arvan, et plaadifirmad ei tea, millist muusikat nad promoda tahavad. Bände kerkib esile kogu aeg, kuid nad surevad väga lühikese aja jooksul ning siis sa nendest enam ei kuule. Ma arvan, et Rootsi indie-skeene oli paar aastat, isegi mitu aastat väga elujõuline. See käib tõusude ja mõõnadega.

P.A.: Siit tuleb igal aastal kaks või kolm bändi, kes on üsna edukad ka välismaal. Näiteks Icona Pop. Minu arvates teevad nad head asja.

„Islandsi” puhul lindistasite te keelpillid kirikutes ning kasutasite mõnedes lugudes lastekoore. Kas te olete ka uuel albumil midagi taolist teinud?

H.E.: Meil on ka „Hit The Wavesil” lastekoor.

P.E.: Lauludes on väga palju detaile, igasuguseid imelikke asju. Ma ei suuda isegi kõiki neid instrumente meenutada, mida me kasutasime. Näiteks kukkuvad ketid või laualetagumine.

P.A.: Mida meil sellel albumil pole, on live’is lindistatud keelpillid. Meil oli esimestel albumitel palju keelpilliarranžeeringuid, aga nüüd on pigem rohkem süntesaatoreid.

P.E.: Mina antud albumit samas süntpopialbumina ei näe.

P.A.: Sündid on vähem hoomatavad ja vaoshoitud.

H.E.: Igal lool on oma meeleolu.

Kõige tihedamini mainitakse teie mõjutajatena selliseid bände nagu The Stone Roses ja The Cure. Mida te praegu kuulate?

H.E.: Mitte väga palju The Cure’i ja The Stone Rosest, aga ka seda juhtub.

P.A.: Ma arvan, et need nimed jäid külge esimese albumiga, kuna see oli pressiteates kirjas. Me pole neist bändidest juba viis aastat rääkinud, aga mingil hetkel leiab keegi selle Wikipediast ja nii see üles kerkib. See on samas okei. Nad on head bändid.

P.E.: Me ei vihka neid.

P.A.: Me oleme kõik väga erinevad isiksused ja kuulame kõik erinevaid asju. Juhtub, et ka samu bände. Kõik võib sind mõjutada.

Philip ja Henrik, teil on lisaks The Mary Onettesile ka selline bänd nagu Det Vackra Livet. On see veel aktiivne?

H.E.: Me oleme rääkinud uue albumi tegemisest, aga võib-olla teise nime all. Me ei tea.

The Mary Onettes ja Det Vackra Livet kõlavad üsna sarnaselt. Millest vajadus veel üks bänd kokku panna?

P.E.: Ajal, kui me Det Vackra Livetiga alustasime, oli meil The Mary Onettesiga paus. Ma hakkasin kirjutama muusikat rootsi keeles ja see on suur erinevus, aga otsest vajadust uut bändi teha ei olnud.

Ma lugesin, et Philip ja Henrik alustasid muusika tegemist juba 12- ja 13-aastaselt bändides The Beerbellys ja Young Boyz. Kuidas te kõik üldse muusikani jõudsite?

P.E.: Kust sa selle info leidsid?

H.E.: The Beerbellys oli punkbänd, mida me tegime meie keldris. See kujutas endast ainult karjumist ja instrumentidest viimase võtmist. Värk oli selles, et keegi meist ühtegi instrumenti mängida ei osanud. Esimene asi oligi õppida pilli mängima ja teha selgeks, milline neist kõige rohkem meeldib.

P.A.: Kui su kodu nurgas seisab kümme aastat kitarr, siis võtad sa selle varem või hiljem ikkagi kätte. Ma mängisin näiteks mingi aeg kornetit, aga see ei pakkunud väga pinget.

H.E.: Kui sa oled 11–16aastane, on sul väga palju aega ja unistus saada rokkstaariks. Eesmärk, mille poole püüelda.

Vaata ka bändi kodulehele.