Neljanda plaadini jõudnud The Soft Moon ehk Luis Vasquez jätkab enesepiitsutamist.

Neile, kes on Luis Vasquezi tegemisi jälginud tema 2010. aasta debüütalbumi ilmumisest alates, ei paku „Criminal” tegelikult väga suuri üllatusi. Juba reegliks saanud mehaanilised trummirütmid, hüpnootiliselt undavad kitarrid ja ängist laetud vokaal on siin tuttavalt ootamas.

Sarnaselt eelmise täispikaga „Deeper” on Vasquez pannud ka käesoleval plaadil rohkem rõhku sõnadele ning The Soft Moonile omane sosistamine ja huilgamine on asendunud puhtakujulisema laulmisega. Nii ei oma vokaalid enam vaid instrumentaalset rolli, vaid annavad parema võimaluse Vasquezil enda sisemised deemonid kuulajani tuua – varasemalt puhtalt tunnetuslik melanhoolia tema loomingus on arenenud järk-järgult eksplitsiitseks, kohati isegi karjuvaks ängiks.

Selles mõttes on „Criminal” kindlasti ka seni kõige isiklikum teos ja see avaldub juba plaadikaanel. Abstraktse minimalismi asemel, mis käis justkui The Soft Mooni identiteedi juurde, vaatab meile vastu Luis Vasquez ise. Seetõttu mõjub „Criminal” ülestunnistusena. Plaadil heidabki ta valgusvihu oma tumedatesse hingesoppidesse, lahates oma narkosõltuvust („Choke”) ja patoloogilist süütunnet („Criminal”) ning siunates pere hüljanud isa („Like a Father”). Seda kõike saadab elektroonilise selgrooga post-punk, mille kõla on muutunud võrdeliselt plaadil käsitletavate teemadega intensiivsemaks ja agressiivsemaks. Tuleb vaid loota, et Vasquez end emotsionaalselt täiesti alasti pole kiskunud ja seda energiat ka järgmiste plaatide peale jagub.