Etenduskunstniku Netti Nüganeni loodud maailmadest peegeldub alati vastu ta elustiil või see, mis perspektiivist ta asju parasjagu vaatab. Uurisime, kuidas sobituvad sinna kauboid, liustikud, black metal ja bandžo.

Tilk tilga haaval sulavad etenduskunstnik Netti Nüganeni silme ees jääst prilliklaasid. See ei ole pelgalt märk vaikselt ligi hiiliva kevade soojusest, vaid ka viide kaduvusele, mis on Netti uue lavastuse „Ash, horizon, riding a house” üks keskne teema. Kui tuua näiteid Netti töödest ja tegemistest, siis teda on saanud näha tugevuse ja hapruse kooslust puudutava jõutõstjana tükis „B B”, Florentina Holzingeri lavastustes vee all hinge kinni hoidmas, tantsimas ja lae all rippumas ning 2022. aastal Eesti Teatriliidu etenduskunsti auhinna pälvinud soolotöös „Müüt: päeva äärel” aegade kõdust eri objekte välja kaevamas. Ka juba mainitud uues töös teeb ta käed liivaseks, jäiseks, vesiseks, savitolmuseks, otsib hukutavast uue maailma võrseid ja lokaalse identiteedi põimumist dominantsete kultuuridega. 

Kas mäletad, kuidas sul etenduskunsti vastu huvi tärkas?

Kunagi, kui alles tantsuga tegelema hakkasin, käisin New Yorgis Judson Churchis suvekoolis. Ma ei tea, kuidas ma sinna üldse sattusin. Ilmselt nägin kuulutust, kogusin raha ja läksin. Olin seal kõige noorem, 18-aastane, teised olid kolmekümnendates. Seal sai osaleda eri töötubades, millest üks tegeles koreograafilise mõtlemisega. Ma isegi ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga seda andis Dean Moss. Õppisin tema juhendamisel enda jaoks uusi meetodeid. Meil oli omavahel ootamatuid vestlusi – ma polnud mitte midagi teinud ja mul polnud mingit plaani, aga võib-olla see huvitas teda. Ta andis lihtsaid ülesandeid, näiteks et tehke nüüd igaüks etteaste, andes edasi selle ruumi omadusi. Aa, kaja, okei (imiteerib ruumi kaja). Siin on palav, lähme konditsioneeri juurde. Ja nii edasi. Ta töötab minu meelest aeglase pinge, näoilmete ja igapäevase kontekstiga. Rohkem ma temast ei teagi. See oli väga müstiline kogemus. 

Kui sa enda esimestele töödele otsa vaatad, siis mis on kõige rohkem muutunud?

Ma ei tea, kas see on muutus, aga mind saadab mingi pidev püüdlemine vabaduse poole. Vabadusetunne on justkui kompassiks: kas tunnen ennast piisavalt vabalt ja kui mitte, siis mis mind takistab või miks ma end filtreerin? Vanemaid töid vaadates saan ka uut infot intuitsiooni kohta. Pean intuitsiooni ülimalt tähtsaks, eriti kuna kaldun olema väga analüütiline. Ja retrospektiivselt on hea näha, kuidas olen teinud intuitiivselt suuri otsuseid.

Kui ressursse, näiteks aega ja raha on kunstitegemisel vähe, siis äkki on aeg tulla tagasi improvisatoorsete meetodite juurde.

Osalesid äsja Karl Saksa lavastuses „Schema”, mis võttis vaatluse alla kuulmise, kuulamise ja heli tõlgendamise. Kuidas on see lavastus muutnud sinu suhtumist helidesse ja tähenduste edastamisse? 

Ma ei tea, kas see on otseselt mu suhtumist muutnud. See on üsna lihtsate lahenduste või süsteemidega mängimine ning pigem tähelepanu juhtimine kuulamise, tõlgendamise ja vaatamise eri kihtidele. Võib-olla see ei pürgigi millegi uue väljendamise poole. Rääkisime just Artjomiga (Astrov – M.M.) sellest, et meil on lavastuses improviseerimiseks üsna vabad käed. Kõik on justkui lubatud ja kui teen näiteks mõne stseeni käigus midagi helilist, siis see on väike isiklik žest, mida otsustan teha lähtuvalt enda vajadusest või huvist, et kuulata, kuidas vastav heli seal kõlab. Ehk seda olengi mingil määral õppinud või avastanud, kui vabalt saab end tunda lihtsuses ja väga improvisatoorses atmosfääris. Meil kõigil on omad praktikad ja tugevad jooned ning neid on lahe kõrvutada.

Mulle meenub, et oled maininud, et tavaliselt sa improvisatsiooni ei harrasta, vaid sätid kõik elemendid täpselt paika. Kas improviseerimine on su jaoks kodusemaks muutunud?

Improvisatsioon oli mu jaoks mõnda aega vähem oluline, aga ütleksin, et praegu enam mitte. Mulle tundub, et äkki see ongi oskus kohaneda. Kuulata ja tulla toime ootamatustega. See on isegi justkui ainuõige meetod. Kui ressursse, näiteks aega ja raha on kunstitegemisel vähe, siis äkki on aeg tulla tagasi improvisatoorsete meetodite juurde. Ma ei teagi… Äkki see hoiaks aega kokku, oleks säästlikum? (Naerab) Ei peaks nii palju prooviaegu panema. Kui oleksin lihtsalt ülihea kohaneja ja improviseerija, siis äkki saaksin piiravate tingimustega paremini hakkama – paneks lihtsalt tingimused paika. See vabadus, mis laval improvisatsiooniga tekib, on mulle tegijana oluline, samas pakub see tihti ka vaatajale mingisugust kergustunnet. 

Kas etenduse käigus liigud tavaliselt kehamälu järgi või toimub samal ajal pidev mõttetöö?

Rääkisime just „Schema” valguskujundaja Hanna Kritten Tangsooga sellest, et ta on teinud kolm aastat iga päev MMA-trenni. Seal on koos nii erinevad stiilid ja sada reeglit, mille järgi ta korraga toimetab. Jõudsime järelduseni, et see on lõpuks nii automatiseeritud, et tuleb olla lihtsalt täpne ja avatud meelega. Sest mõttetöö võib ka aeglaseks teha. Mitte et paneksin MMA ja lavaloleku ühte patta, üritan pigem mõelda, kuidas aju töötab. See on intuitiivne – mida rohkem teed, seda automaatsemaks see muutub. Samas, kui etendus saab läbi, siis on küll tunne, et aju kärssab, aga see ei ole tegevust aeglustav ajutöö. 

Mis puudutab kuulamist ja kuulmist, siis „Müüdis” andsid isegi väikse black metal’i kontserdi. „riding a house’i” puhul tegelesid samuti black metal’i, aga ka kantrimuusikaga, ja mängisid laval bandžot. Mis rolli muusika su töödes mängib? 

Lavastust tehes loon justkui mingi maailma, mille puhul on oluline ka selle heliline identiteet. Kui mõtled näiteks klaverile, kuuled kõrvus kohe selget kõla ja stiili. Seetõttu kuulubki iga mu töö juurde mingi instrument, muusikaline stiil või vokaalne lähenemine, aga ma ei mõtle, et tahan muusikaga töötada – see lihtsalt läheb kuidagi nii. Mind huvitavad pillid ja nende mängimine. Ma ei ole küll elektroonilises heliloomingus eriti hea, analoogne lähenemine ja akustiline muusika on rohkem minu teema. 

Olen näiteks harjutanud turbokiirusel rääkimist, mis meenutab natuke oksjonipidajaid USAs.

Need pillid, mida mängid, kas õpid neid konkreetse lavastuse jaoks või lihtsalt huvist?

Tekib instrument, mis mind huvitab, ja siis ma hakkan seda õppima. Bandžo on Lääne-Aafrika pill, mida seostatakse rohkem kauboi arhetüübiga, mis on omakorda üks oluline müüt USA identiteedis. Kuidas saab mingil instrumendil – või tegelikult ka helil – olla nii laetud kõla? Kui mõelda bandžo plõnistamisele, siis see on päris tugeva seose, märgilise kõlaga. Mind vist huvitab, kas sellest saab eemalduda ja samal ajal tänu selle äratuntavusele millestki konkreetsest rääkida. Heli paigutatakse üldiselt kategooriasse „abstraktne” – nagu ka tants –, aga mõnel puhul on maailm, mis mingi heliga silme ette tekib, konkreetsem ja terviklikum kui mõni sõna või tekst. Samuti on sõnal potentsiaal olla selge ja üheselt mõistetav, kuid samas on see ka pidev abstraktsioon ja arusaamatuste allikas. 

Pilli õppides meeldib mulle ka klassikalist lähenemist proovida – õpin veidi heliredelit ja nii –, kuid lõpuks leian improvisatsiooni kaudu enda meetodi selle mängimiseks. Näiteks bandžoga saan teha tong-tong-tong (imiteerib sõrmitsemist) ja hakata juba komponeerima, isegi kui ma ei oska seda nii hästi mängida. See, mis välja tuleb, ongi veidi teistmoodi kui siis, kui teaksin akorde ja seda, kus asuvad G, D ja C. Bandžo puhul on see mu jaoks ülioluline, sest bandžo tuttav kõla võib muidu päris tüütuks muutuda. 

Mis pille sa veel õppinud oled?

Mul oli mõni aasta harf ja selle tundides käisin rohkem. Mul polnud õiget sõrmetehnikat, aga mu õpetaja suunas mind väga hästi sõrmitsema. Aga kui komponeerima hakkasin, tegin seda ikkagi omal moel, mis mulle rohkem meeldis.

„Schemas” jäi mulle kõrva su häälekasutus. Kuidas sa oma häälega tööd teed?

Mul on kohati tehniline ja kohati somaatiline lähenemine. Loon teksti edasiandmiseks enda meetodeid. Olen näiteks harjutanud turbokiirusel rääkimist, mis meenutab natuke oksjonipidajaid USAs. „SANCTA” jaoks harjutasin Gregoriuse koraali laadset lugu, mis tähendab ühe pika tooni hoidmist, mis ei lähe kohe vibraatosse. Tegelen ka karjumise ja growl’imisega (vokaaltehnika, mis on omane näiteks metal-muusika alažanritele ja meenutab sügava häälega möirgamist – M.M.) – kõik häälepraktikad toetavad üksteist.

Kas oled ka laulukoorides käinud? 

Laulukoorides ja meil olid lauluansamblid. Ma polnud kunagi eriline soololaulja, kuigi isegi tahtsin seda, aga ma polnud selles nii osav.

Rääkisime sellest, mida sa laval teed, aga milline on su kogemus etenduskunsti vaatajana?

Enda meelest ma kogu aeg lihtsalt vaatan, aga tegelikult vist analüüsin. Käin ka palju kontsertidel. Teatris, sellistes suuremates institutsioonides, viimasel ajal vähem, aga tuttavate töid ja muid väiksemaid asju meeldib mulle väga vaatamas käia. Jälgin toimuvat paljuski ikkagi läbi lavastusliku prisma. Kuidas keegi materjalini jõudis, mis meetodeid kasutati või milline oli prooviruumi dünaamika – millised on omavahelised suhted, kes on sõbrad, kes on tülis olnud? Minu jaoks ei piirdu film, etendus või mõni muu kunstiline töö lihtsalt külastusega, vaid ma tahan teada, kes on selle teinud ning mida või kuidas ta mõtleb. Mul on raske näha teost ilma autorita. Autor on sama oluline komponent kui aeg, milles teos sündis, koht, ümbritsev poliitiline kliima ja nii edasi ja edasi. See on kokku rikastavam kogemus. Praegusel ajal tunduks üsna ignorantne vaadata teksti, ilma et teaks, kes on selle taga. 

Autor on sama oluline komponent kui aeg, milles teos sündis, koht, ümbritsev poliitiline kliima ja nii edasi ja edasi. See on kokku rikastavam kogemus.

Jah, see on praeguse aja üks suur küsimus, kas autorit saab teosest eraldada. Mulle näib, et etenduskunstis on see isegi teravam, kuna seal tuleb maailmavaade justkui rohkem esile kui näiteks muusikas. Kuidas muudab autori isiksus seda, kuidas sa teosele lähened või kas sa üldse soovid seda vaadata? 

Mõnel ajahetkel on autori surm olnud ideoloogiline valik ja harjutuse mõttes saab loomulikult selle eristuse teha. Aga ma ise olen otsustanud autorit mitte välja jätta. Mul ei ole otseseid piiranguid või tõekspidamisi seoses sellega, kelle töid ma soovin või ei soovi vaadata – moraalses mõttes. Aga kontekstualiseerimine on mu jaoks hädavajalik – kui infot on nii suures mahus ja see on manipuleeritav. Ei ole justkui alternatiivi.

Mainisid prooviruumi dünaamikat. Milline on sinu enda prooviruum? Kuidas üks lavastus tükkidest kokku pannakse?

Ütlen küll „prooviruumi dünaamika”, aga kui ma oma soolode kallal töötan, teen seda enda magamistoas (naerab). Pidasin silmas pigem Florentinaga töötamise kogemust, sest selle puhul saab reaalselt rääkida prooviruumi dünaamikast. Tiim on nii suureks läinud – alustasime kuskil kuuekesi, oli üks tehniline abi ja üks produtsent. Nüüd on kogu aeg viisteist inimest ruumis. Ma ei ole grupiinimene, aga olen nendega ära harjunud. Kõik on üsna kaootiline ja intensiivne, aga väga lõbus, sest tunnen ennast vabalt, et teha ja öelda, mida soovin. Aga tegelikult fantaseerin ideaalsest prooviruumist võib-olla rohkem kui ideaalsest teosest. Mul on tunne, et kui sellele panustada, saab päris palju muuta. Loominguline protsess võib peegeldada paljut: anda võimaluse konfliktiks, läbirääkimisteks, võimudünaamikatega tegelemiseks, isiklike arusaamade ja muutuste tekkeks, vabaduse manifesteerimiseks. Selle järgi saab reaalselt kontrollida, kas teed nii, nagu tahad, et asjad oleksid. 

Lavastuse kokkupanek… Ma ei tea, kuidas see käib – leiutan seda iga kord uuesti. Uuendan prioriteete ja töömeetodeid, dramaturgilisi meetodeid. Tahan kogu aeg kõike uuendada. Tähenduses „update”. See on päris üksildane tegevus, isegi suurema tiimi korral.

Kuidas sa jõuad tavaliselt teemadeni, millega tegeled?

Mul on päris pikad protsessid. Mu viimane suurem töö tuli välja umbes kolm aastat tagasi, aga see on hea, et on pikem vahe olnud. Tavaliselt on mul mingi väga suur ja lai teema, mis on seotud sellega, kuidas mulle meeldib maailmas parasjagu ringi käia ja olla või milline on mu nii-öelda elustiil. Põrgatan lavalise kontekstiga neid küsimusi, mis tekivad lihtsalt oma elu elades – nii teema kristalliseerubki. Mõtlen, mida tähendab olla laval – arvestades, et tähelepanu on nii võimas ressurss. Milliseid vaatamisviise oleks hea proovida? Need on mu jaoks olulised küsimused. Samas ei taha kõike ja ennast liiga tõsiselt võtta, nii et püüan leida mingi tasakaalu. 

Aja jooksul on su huvideks olnud näiteks detektiivitöö, historiograafia, vlogimine ja jõutõstmine. Kas need teemad liiguvadki pigem otse su elust lavale kui vastupidi?

Jaa, ma ei kujutaks väga ette, et keegi teine annab mulle mingi teema, sest siis ma lihtsalt ei näeks vajadust sellega tegeleda. Olen mõelnud, kas ma olen üldse loominguline – kui keegi annab mulle ülesande ja mul ei tule ühtegi ideed, kuidas seda lahendada. Aga kui on miski, mis mind käivitab, siis sealt tuleb lahendusi ja saan ennast hästi kuulata.

Kas teed siis n-ö uurimistööd ja loed mingeid tekste? 

Olen üha rohkem sinnapoole liikunud ja täitsa naudin seda. Näiteks märkasin eelmisel aastal loetud raamatute puhul kindlat suunda. Joonin alla, teen märkmeid, kirjutan need ümber ja panen tekstideks kokku. Vahepeal tahaks sellest isegi välja astuda ja lihtsalt raamatut lugeda, et mingi lisamõte kaasas ei käiks. 

Põrgatan lavalise kontekstiga neid küsimusi, mis tekivad lihtsalt oma elu elades – nii teema kristalliseerubki.

Mis suunda sa märkasid?

Iga teise raamatu pealkirjas oli „jää” või midagi sellega seonduvat. Mu lemmik oligi eelmisel aastal Laline Paulli „The Ice”. See suunas mu mõtted sinna, kuidas kaduvast saab kasu lõigata. Näiteks liustikud – tahame minna neid vaatama, luua sinna mingisuguse turismipunkti, et saaksime olla selle tilkumise tunnistajaks. Mu enda suur soov oleks samuti kajakiga liustiku sulavees ringi uudistada. Eriti lahe oleks näha liustikku konkreetselt kokku kukkumas. Kapitalismi ja kaduvuse kooslus on mu jaoks väga huvitav. Raamatus on dialoog ühe Greenpeace’i töötaja ja ärimehe vahel, kus ärimees ütleb, et see on finantsökosüsteem ja ma tahan kaitsta seda samamoodi, nagu teie kaitsete enda ökosüsteemi. 

Näen ise samuti, kuidas mingite varemete peale ehitamine, hukatuslike stsenaariumite pinnalt fantaseerimine mind käivitab. Püüan aru saada, mida see minuga teeb ja mis positsioonist leian kindluse, et see ehitamine ja fantaseerimine on üldse võimalik. Kas minu teemakäsitlus on ka kapitalistlik – et on häving ja siis millegi uue potentsiaal? Tegelikkuses on nii palju hetki, mis jäävad selle binaarsusega tähelepanuta. Kui mõelda hävingule Maa ja inimkonna plaanis, siis see transformatsioon ei ole nii selge. See on nii pikaajaline, nii segane, ilma alguse või lõputa, toimub praegu. Ilmselt on utoopiline juba see, kui mõelda, et midagi on üldse võimalik ehitada. Kellele jääb see võimalus?

Tegeledki praegu lavastusega „Ash, horizon, riding a house”, mille keskmes on jää. Kas selle lähtepunktiks ongi kaduva kapitaliseerimine või on seal ka muid fookuseid?

Jah, see on üks suund, aga seal on palju eri tahke. Üheks lähtepunktiks on lokaalsuse mõtestamine. Dominantse kultuuri mõju, täpsemalt USA mõju, mis on toodud esile selle kauboi arhetüübi kaudu, aga ka inglise keele kui dominantse keele mõju. Bandžoga kantrimuusika viite sissetoomine, mis omakorda avab teatava lähenemise loodusele ja kohalikkusele – kantris on see üsna nostalgiline, melanhoolne. Kas seal avaneb võimalus näha kantri suhestumist loodusega, ilma et see baseeruks viitel „roheline maailm”? Kaduvus ja kapitalism. Luksus ja nutmine. 

Lõpuks on see lihtsalt üks lavastus. Ma ei olegi veel aru saanud, kas puudutan veidi kõike või jään ühe fookuse peale. Jääni jõudsime koos Pire Sovaga, kellega tegime eelmisel suvel Valmieras sel teemal juba esmase research’i. Oleme juba omamoodi jäämeistrid – see on päris äge. Huvitav on mõelda, kuidas jääst rekvisiidid etenduse ajal ära sulavad. Tiimis ongi Pire, kes on nii esineja kui ka stsenograaf, ning Michaela Kisling, kes teeb heli, nii et oleme laval kolmekesi. 

Mu enda suur soov oleks samuti kajakiga liustiku sulavees ringi uudistada.

Selle lavastuse Valmiera residentuuris ette kantud performance „funny mountain” uuris ka lokaalsuse kadumist maailmas, kus reisimine on kultuuri dominantne osa. Ma eeldan, et see on su isiklik kogemus. Kas tunned pidevalt eri riikide vahel liikudes mingit lokaalse identiteedi lahustumist või oled seda pealt näinud?

See on, jah, justkui identiteedi loomine selle tunde pealt. See on kindlasti seotud isikliku kogemusega – milline on mu elustiil või mis perspektiiviga ma asjadele parasjagu lähenen. Näiteks märkasin Mehhikos käies, et Chiapase väikse külakogukonna Chamula kirikus on Coca-Cola peaaegu et nende folkloori osa. Nad jõid seda kogu aeg, sest see ajab neid krooksuma. Lugesin hiljem, et paljud elanikud usuvad, et selle gaasi tõttu on Coca-Colal raviomadused. See on osa nende rituaalidest ja tseremooniatest. Mis on selle tekkinud hübriidi kõrvalnähud, seda ma ei tea. Usun, et tõsised terviseprobleemid. 

Mainisid Hanna Marrandile antud intervjuus, et Amsterdamis oled kohanud suhtumist, et inimesed ei vaevu vaatama lavastusi teemadel, millest on nende arvates liiga palju räägitud. Kas sinu meelest on etenduskunstis stampteemasid? 

Aa, huvitav, mida ma sellega silmas pidasin. Võib-olla seda, et inimesed otsivad uusi lähenemisi teemadele, mida on juba väga palju uuritud. Ja Amsterdamis konkreetselt oli küll lähenemiste ja esteetikate ring üsna väike ja nüansivaene. 

Viimasel ajal meeldib mulle, kui asjad korduvad, mulle meeldib trende märgata. Ma ei tea, kas näen seda, sest tegelen mingil määral selle teemaga, aga Metsiku Lääne esteetikat on ümber päris palju. Ise haarasin ju ka bandžo järele. Pole ainult Taylor Swifti fännid, kes panevad endale kaabud pähe. 

Huvitav, kust see Metsiku Lääne trend on tulnud? 

Mul on üks teooria, aga see võib olla täiesti vale. Kui lokaalsuse mõtestamisega edasi minna, siis kas valge inimese jaoks on Metsiku Lääne müüt ja kauboiesteetika mingisuguse kultuuri või kohalikkuse väljendus, mis ennast õigustab? Et seda saab enda omaks teha? Mis on küsitav, kui mõelda, kuidas esialgu misfit’lusel ja hübriidsusel põhinenud praktika muudeti alles hiljem ideoloogiat väljendavaks looks. Mis kultuurist me sel juhul räägime? 

Äkki selle ikoonilise arhetüübi kaudu püütakse määratleda kogemust praeguses ajas? Kauboid kehastasid mingit vastupidavust ja minimalismi. Ja erinevalt kuulumisest mingisse poliitilisse või religioossesse gruppi esindasid nad kuulumist loodusesse. Ja no sellega kaasneb nii palju küsimusi. Milline on praegu meie suhe loodusega? Minimalismiga? Sellega käib kaasas ka mäletamine ja reisiva keha vaatepunktist saab küsida, mida mäletada. Mida kaasa võtta ja mis maha jätta?

Intervjuule tulid sa samas otse parkuuritrennist. Harjutad seda Florentina mais esietenduvaks lavastuseks. Tema „Ophelia’s Got Talentis” hoidsid sa veepaagis nii kaua hinge kinni, et see tundus vaatajale kui terve igavik. Milline näeb välja füüsiline ja vaimne ettevalmistus etendusteks?

Meil on Florentinaga palju treenimist, mis mulle väga meeldib. Mulle meeldib temaga töötada, sest see on väga vaheldusrikas, igas lavastuses on midagi uut ja see sobib mulle, muidu mul hakkaks lihtsalt igav. Võtame õppimiseks aega. Kui on rulluisutamine, siis teeme kaks kuud intensiivset trenni ja vaatame, kuhu jõuame. Seekord on parkuur, trampliinisein ja iluuisutamine, kuigi uisutamises ma ei osale. Parkuur on ka minu jaoks uus asi, aga see on väga loogiline – olen akrobaatikaga tegelenud ja see aitab kaasa. Mida rohkem uusi asju õpid, seda kergemalt uued asjad tulevad. „Ophelias” oli veeteema ja meil oligi iga päev apnoetreening, mis kujutab endast vee all hinge kinni hoidmist.

Mis su rekord oli?

3 minutit ja 15 sekundit. Etenduse ajal olen ma vees lühemalt, aga kasutame seal igasuguseid trikke, et kõigile tunduks, et see kestab hästi kaua.

On sul hirm ka, kui sellist asja pead tegema?

Ei ole, alguses olin veidi närvis, aga lõpuks see jäigi minu peale, sest saime kõik aru, et mu pulss on kogu aeg madal. Ma ei ole eriline stressaja. Harjutasime seda neljakesi ja kõik jõudsid enam-vähem kolme minutini välja. Ma ei tea, kuidas Kate Winslet seitsmeni jõudis. Lõpuks ei määranudki aeg otseselt midagi, vaid see, kes oli kõige chill’im. Xana (Novais – M.M.) suutis ka päris kaua hinge kinni hoida, aga ta on nii hüperaktiivne inimene ja talle ei meeldi, et ta peab ennast selle jaoks eraldi maandama. Ma ei pea mingit zen’i otsima, sest olen kogu aeg võrdlemisi zen (naerab). Praegu olen üsna hämmastunud, et mu keha mäletab, mida teha – isegi kui tekib kuuajane paus. Keha tunneb ära isegi muusika, mis samal ajal taustaks mängib.

Laval ma ennast ebamugavalt ei tunne, aga ma väärtustan ebamugavust kui tunnet.

Kas oled kunagi öelnud, et seda ma küll ei tee?

Me teame umbes, mis kellelegi võib meeldida, aga augustamise ja kehamodifikatsiooni praktikate vastu pole ma kunagi huvi tundnud. Need lähevad Xanale, kes tahab alati kuskilt mingi konksu läbi panna. Flo on aeg-ajalt küsinud, kas ma ei tahaks teha body suspension’it (kehamodifikatsiooni vorm, kus naha külge on kinnitatud konksud, mille abiga keha pannakse rippuma – M.M.). Ma ei ole sellest huvitatud, sest mulle ei meeldi sellist sorti valu, aga mulle väga meeldib seda vaadata, sest see teeb minuga midagi. Kuigi veri ja süstlad tekitavad minus iiveldust. Mulle meeldib selline tugev kehaline reaktsioon. 

Kas sinu arvates on ebamugavus mingil määral etenduskunsti sisse kirjutatud? Kas tunned end laval kunagi ebamugavalt?

Laval ma ennast ebamugavalt ei tunne, aga ma väärtustan ebamugavust kui tunnet. Võib-olla siis rohkem vaataja seisukohast ja üleüldse elus. Ma ei tea, kas seal on just etenduskunstiga mingi side. 

Mainisid enne juba Florentina värskeimat lavastust „SANCTA”, mis põhineb Paul Hindemithi 1922. aasta ooperil „Sancta Susanna”. See oli omal ajal vastuoluline, kuna käsitles ühe nunna seksuaalset tärkamist. Teie „SANCTA” etendusi on saatnud samuti teatrite ees toimunud usukogukonna protestid ja kriitika. Kuidas selline tagasiside sulle kui esinejale mõjub?

Sellest sai, jah, lavastuse osa. Mainisin enne, et kunsti vastuvõtmise kogemus ei piirdu külastusega. Sel korral kaasnesid sellega protestid. Mõned protestijad olid üsna varakult kohal ja muutsid selle kogemuse palju mitmekesisemaks. Kirjutasime neile varikonto alt ja andsime vihje, et seda mängitakse järgmisena Stuttgartis, et tulge sinna ka kindlasti. Nad laulsid seal ladinakeelseid laule ja laskusid põlvili, kaasas ilusad punase ääristusega sildid – sobisid nii hästi meie stsenograafiaga. Asi pole selles, et any press is good press – ma ei räägi sellest vaatepunktist, vaid kogemuse rikkuse mõttes. Meil ei ole mingisugust arvamuse monopoli ja loomulikult läheneme teemale kriitiliselt. Kokkuvõttes on ka neid, kes sellega ei nõustu. 

Kuidas päevapoliitika su loometöid mõjutab?

See on vorminud seda, kuidas ma end positsioneerin või mis teemaga tegelen. Ma olen väga analüütiline. Iga uus info on update. Paneb paika, mis on oluline, kus, kuidas. Sellist eskapismi või maal olemise rahu otsimist ei saa olla. Eestlased, kusjuures, tunduvad otsivat rahu ja mugavust. Ma isegi ei tea, kuidas seda põhjendada, aga see tundub nii mõttetu. Miks sa siis üldse elada tahad (naerab)?

Kas see tundub just eestlastele omane?

Mulle näib nii. Konfliktide vältimine samuti. Kui vastandada sõda ja rahu, siis loomulikult rahu – mingist perspektiivist on rahu kui positsiooni valimine ülioluline. Aga ma ei ole selles kohas, kus sellise sisemise rahu otsimine oleks kuidagi põhjendatud. Ma ei saa teeselda, et me ei ela globaliseerunud maailmas. 

Eelmine aasta rääkisin Maria Petersoniga pärast vabariigi aastapäeva kontserti, mille ta lavastas. Ta püüdis mulle seletada, et ta soovis luua rahu, pühadust, sügavust, aga ma ei saanud sellest aru. Aga noh, ma ei tea, mida vaja oleks. Eestist on mul pigem üsna fragmenteeritud ja ignorantne arusaam – paljud teemad ei jõua minuni ja mu inforing on pealinnakeskne. See on mu enda teha muidugi.

Kui sulle pakutaks tulevikus võimalust vabariigi aastapäeva kontsert lavastada, siis kas oleksid valmis seda tegema? 

Kui see oleks teemal, mis mind isiklikult käivitaks, siis võib-olla. Aga see on täpselt selline olukord, kus ma tunneksin, et mul ei ole ühtegi ideed, et ma ei ole loominguline ja ma ei ole selleks õige inimene. 

Kas oled etenduskunstnikutöö kõrvalt ka muid töid teinud?

Olin päris kaua nõudepesija Tallinnas, Amsterdamis ja Berliinis. Uber Eatsi sõitsin ka. 

Kas sa seda teemat ei ole mõelnud lavale tuua?

Ei ole. 

Minevikus oled tegelenud palju karakteriloomega – olnud näiteks jõutõstja ja vlogija. Kas nende karakterite loomine on su jaoks endiselt aktuaalne?

Jõutõstmisest sai mõneks ajaks mu elustiil. See kujundas mu maailmavaadet, reguleeris mu suhtumist kehasse ja kehalisusesse. Uurisin sellega tugevuse ja hapruse kooslust ning märkasin, kuidas tõstmisega tegeledes sõltub mu keha regulaarsest treeningust, täpsest toitumisest ja tehnikast – mis muutis ta omamoodi hapraks. Kangitõstmine kui tugevuse metafoor selle hapruse kõrval on mu jaoks endiselt põnev. 

Vlogimist kasutasin installatsioonis-lavastuses „THE STORY: chatty get ready, what I eat, workouts (realistic day-in-a-life)”. See on huvitav formaat, mille juurde näen ennast tagasi pöördumas. Selles igapäevaelu kaamerasse jäädvustamises on midagi huvitavat. Mida kuivem, seda parem. See on nii isiklik, intiimne ja lokaalne, samas kättesaadav. Aga ikkagi võõras ka. See kõlab igavalt, aga vaatan selliseid üsna tühjasid day-in-a-life-videoid YouTube’ist väga palju. Suvalised inimesed tegemas oma asju. Reageerimas toimuvale enda moodi. Seal on mingi poeetiline tühjus. 

Praegu tegelen rohkem materiaalsuse karakteersusega. Savitolm, liiv, jää, vesi. Neil kõigil on tugevad omadused – reageerivad temperatuurile, gravitatsioonile, valgusele, puudutusele omal viisil, etteaimamatul viisil. See lõhub materjali ja inimkeha vahelist hierarhiat. Mulle meeldib üllatuda ja kohanduda väliste tingimustega.

Kas võib öelda, et materiaalsusel on mingil määral inimlikke omadusi? Mida põnevat oled seda uurides avastanud?

Töötades protsessiga, mis on mu jaoks olenemata ümbritsevatest inimestest aeg-ajalt üksildane, on materiaalsus mu jaoks nagu juhendaja või kaaslane. 

Vesi on nagu mu sõber Annina – kohanev ja ootamatu. Interaktiivne, kuju muutev ja vastupidav. Classic, igal pool kättesaadav. Nii vali kui ka vaikne. Tormav kui ka vaatlev. 

Jää on nagu mu ema või Flo – Kaljukitsed mõlemad. Oma ajateljega, kange, selge. Ringluses ja alati gravitatsiooni suunas tilkuv. Massiivne, samas ühikuline. Pakiline, terav, sulav.

Savipulber, mis on kohati veega märjaks tehtud, meenutab mulle mind ennast. Selline kuiv ja käre. Aeg-ajalt lajatav, aeg-ajalt mittemidagiütlev. Tihti pahur, pikalt sahisev. Maandatud, aga ka lendlev-tolmune.

Marii Kiisk teeb fotosid ja arvab, et inimesed võiksid rohkem igavusest lakke vaadata.

Täname Kristiine O’Learyse meelelahutuskeskust.