Igatsus ongi Ristikivi „kahte harusse kasvav puu”, kummaline nähtus, mis kisub meid ühelt poolt ikka edasi, tundmatusse ja kaugusse, ning siis jälle koduse rahu ja vaikuse poole. Aga mis saab siis, kui enam midagi igatseda polegi?

28. jaanuar 2020, Antarktika avastamise 200. aastapäev Maxwelli lahes

Täna on mul viimane hetk otsustada, kas lendan homme Antarktika poolsaarelt koju tagasi või jään Admiral Bellingshauseni pardale, teen vastupuiklevale meeskonnale selgeks, et meie siht on Lõuna-Georgia saar ja me läheme mu suure rändurieeskuju Ernest Shackletoni hauale. See oleks seiklus. See oleks unistuste täitumine. Enne suurele maale tagasi jõudmist kuu aega ja mitu tuhat meremiili täielikku üksindust, maailma tugevaimaid tuuli ning rängimaid laineid. Pistad pea ahtritelgi alt välja ja soolased pritsmed puhuvad mõtted klaariks, jääb vaid üks – ma olen lihtsalt siin, erilises kohas, kus pole midagi. See on mu unistuste tipp.

Erutav ja eriline oleks seal isegi hirm: kas laev peab vastu, kas generaatorid käivituvad, ega peamasin ei streigi, ega veemagesti üles ei ütle, kas meeskond saab iseenda ja üksteisega hakkama.

***

Ikka meenutan vahel, kuis algab Tolkieni „Kääbik”: Bagginsid olid elanud Künka ümbruses juba hallidest aegadest peale ja naabrid pidasid neist väga lugu „mitte üksnes seepärast, et nad olid enamasti kõik rikkad, vaid ka sellepärast, et nad ei käinud kunagi seiklemas”.

Me igatseme midagi, mis on suurem, parem ja ilusam kui see, mis on parasjagu meie kõrval ja käeulatuses. Kuuskede ja kaskede asemel natuke palme ja seedreid palun.

Neist peeti lugu, sest nad ei tegelenud tühja-tähjaga! Nad ei reisinud Keskmaa kaugetesse nurkadesse ega seigelnud Üksildase Mäe juures. Jaa, tõsi, see tundus küll teatud piirini põnev, aga vabatahtlikult kaugetesse kolgastesse siiski ei mindud. Umbes samasugust meeleolu kirjeldab meile ju vana Kreutzwald oma teoses „Paar sammukest rändamise teed”. Räägib, kuidas järid tõsteti ahjule ligemale tulejala ümber, naisterahvad võtsid vokid ette või sukavardad näpule ja siis hakkas mõni vana soldat või meremees rääkima ammustest aegadest ja kaugetest paikadest. Räägiti uskumatutest ilmaimedest, mida oli põnev kuulata, aga mille külge tark ei puutu. Suve Jaani jutustused sellest, „kuda rantsus Moskus keis”, või Peeter Jakobsoni lugulaul eesti soldati haledast surmast Türgi sõja ajal Balkanimaal olid ühekorraga kurvad, aga ka täis salapära ning kangelaslikkust, mis tekitas tahtmise põnevat lugu kuulda, võib-olla hetkeks teisele poole metsa kiigata, aga ei rohkemat.

See on sama mis Karl Ristikivi kahte harusse kasvav puu – kojuigatsus-kauguseigatsus. Või sama mis Jan Kausi eemaloleku ja lähedusiha kokkukuuluvus. Me tahame eemale ja siis tahame tagasi. Me tahame ahvatlustele korraks järele anda ja minna sinna, kus on helesinine silmapiir, värviline vikerkaar, El Dorado, kaotatud paradiis. Me igatseme midagi, mis on suurem, parem ja ilusam kui see, mis on parasjagu meie kõrval ja käeulatuses. Kuuskede ja kaskede asemel natuke palme ja seedreid palun.

Aga lõpuni minna me ei julge. Lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Seedrit, aga mitte neegrit.

Ja juba teel olles igatsed seda, mis koju maha jäi. See, mis maha jäänud, muutub suuremaks, ilusamaks, paremaks kui mis iganes kookospähklid ja pärlikeed, mis võiksid sind ees oodata.

Ma tean, et kui kallas enam ka binokliga näha ei ole, siis lähen alla kajutisse, viskan end koisse ja hetke pärast hakkan kõige selle stiihia keskel igatsema kodust rahu, Käsmu majaka tagust vaikset veelokset, seda, et kui raadiouudiseid kuulates köögilaua taga istun, tuleb keegi mu selja taha ja teeb pai.

Ma olen näinud Pariisi, Kairot, Surnumerd. Need kohad ei eruta mind enam.

Ma kujutan juba ette, kuidas see sada tonni kaaluv raudlaev hakkab kahe päeva pärast, kui Antarktika poolsaare varjust välja saame, Lõunamere lainetes rappuma ja värisema, kuidas hoian kahe käega roolimaja käsipuudest kinni ja tunnen äkki ahastamapanevat mõttesugulust Grigori Petšoriniga, tolle Bellingshauseni aja kangelasega, küünilise ja kirgliku mehega, kes tundis pidevalt igavust ja kannatas seletamatu igatsuse käes millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Tema seiklusjanune hing ei lubanud mehel kusagil paikseks jääda ega üheski suhtes sügavat armastust leida. Petšorini täitmatu süda peab kõike tühiseks ja talle on jäänud veel viimane abinõu: niipea kui võimalik, tahab ta taas teele minna – Ameerikasse, Araabiasse, Indiasse.

Kujutan ette, kuidas see mõte mu seal suurel merel hulluks ajab, sest tegelikult ma ei taha ju seda. Enam. Ma olen näinud Pariisi, Kairot, Surnumerd. Need kohad ei eruta mind enam. Kui, siis väga erilised kohad. Nagu Grytvikeni kalmistu oma anglikaani kirikuga Lõuna-Georgial.

***

Poole aasta eest olime pisikeses Svendborgi sadamas Taanimaal. Oli hädaolukord, üks kronstein, mis purje masti sisse kerib, oli purunenud ja ootasime, kuni kohalik töömees uue treib. Läksin sadamakõrtsi, milleks oli väike sinine lahtine putka, mille seinale oli maalitud suur valaskala, mille all olevast kastist tõstis kõrtsmik pudeleid lauale. See oli selline kõrts, millistes istuvad kahte tüüpi inimesed. Need, kelle elu on persse läinud, ja need, kelle elu on lill. Esimesed istuvad seal sellepärast, et neil pole ei raha ega energiat, et minna kohtadesse, kuhu nad igatseksid minna. Teised istuvad sellepärast, et nad ei pea enam igatsema, kõik oleks neil olemas, kui nad seda vaid tahaks, aga nad ei taha kõike. Tolles kõrtsis oli vaieldamatult õdus olla. Eriti õdus oligi sellepärast, et polnud muidukiibitsejaid ega wannabe-meremehi.

Üks pikkade hallide juustega mees, heakodanliku määratluse järgi ilmselgelt paadialune, oli kohale tulnud vanaaegse lapsevankriga, millele oli maalitud erksate värvidega kiri „Furthur”. Vankris oli ilmselt suurem osa ta maisest varast, muu hulgas turritas sealt välja paar kanget Carlsberg Elephanti.

„Ma sündisin siis,” ütlesin ta kärule osutades.

„Ma olin siis juba täiesti suguvõimeline. Minu noorus!”

„Kihutad ka oma käruga läbi kontinendi?”

„No Roskildesse venitan ikka pea iga aasta temaga välja, tänavu käisin. Robert Plant ja Bob Dylan olid ju ka, ma pidin minema. See ringikärutamine hoiab mind noorena.”

Mees hakkas ennast õõtsutama ja laulu venitama:

„May you stay forever young.

Forever young… Forever young…”

Rögisev suitsumehe köha lõpetas laulu.

„Ei jää keegi igavesti nooreks,” hakkasin targutama, „Furthur-man Kesey on surnud ja on-the-road-man Kerouac on surnud, ma ei tea, kas biitnikest üldse keegi enam elab.”

„Jah, kõik on ennast surnuks joond või surnuks keppind,” noogutas vanamees innukalt peaga. „Aga enne seda oleme me saanud selle, mida oleme igatsenud – saanud vabaks! See on kõige tähtsam,” lisas ta ja õngitses kärust õllepudeli. „Me oleme sellest teie keppivast reaalsusest põgenenud ja saanud vabaks,” kordas ta veel üle, et ma ikka kindlasti aru saaksin.

Ma ei teadnudki, kuidas reageerida, sest eks põgenemise teema on mindki vaevanud. Ma olen samuti põgenenud, et vabaks saada. Aga võib-olla olen nimetanud selle lihtsa põgenemisvajaduse igatsuseks ning ehtinud ta kellade ja viledega, mida tegelikult sinna juurde poleks vaja.

„Sina, Stig, ei igatse küll mingit vabadust, sinu ainuke igatsus on silma paista,” tuli õllepudeleid jagav kõrtsmik mulle appi. „Ja see on sul õnnestunud, Stig, tubli mees! Õnneks pole see siin väikeses Svendborgis kuigi raske, niikuinii kõik tunnevad kõiki,” naeris ta ise oma nalja üle.

Aga võib-olla olen nimetanud selle lihtsa põgenemisvajaduse igatsuseks ning ehtinud ta kellade ja viledega, mida tegelikult sinna juurde poleks vaja.

***

Nii ma mõtlen siin, Admiral Bellingshauseni roolikambris, kas anda järele oma igatsustele ja ihadele ning minna homme merele või siis ikkagi lennata tagasi koju. Ja lõpuks taipan, et tegelikult igatsen oma igatsust. See on minu l’art pour l’art. Nii nagu puhta reisimise apologeedil Robert Louis Stevensonil, reisimaailma Oscar Wilde’il, oli olulisim just teelolek. Oma varases töös „Travels with a Donkey” ütleb ta: „Ma ei reisi mitte selleks, et kuhugi jõuda, vaid selleks, et minna.” Ja oma elu põdurail aastail võttis Stevenson ette mõttetult kalli purjereisi kahemastilise kuunariga Ameerikast läbi Prantsuse Polüneesia Hawaiile. Lihtsalt seepärast, et ta arvas, et purjetamine kui teelolek on erutav, lihtsalt selleks, et seilata.

Igatsus on minu erutusseisund.

Ma ei saa riskida sellega, et ühel hetkel pole mul enam midagi igatseda. Erilisi unistusi ei pea proovima ellu viia, see vaid rikub nad. Ma lendan homme tagasi Eestisse.

Igaüks, kes nooruses vähegi seigelda tahtis, luges Jack Londonit ja igatses kihutada koerterakendil üle lumiste väljade ning laulda kuuma tee kõrvale vanu laule Malemute Kidi osmikus. Igaüks, kes Jack Londonist innustust sai, tahtis olla suureks saades see kuivetunud, sooneline, matkadest karastatud musklite ja päikesest põletatud näoga mehetüüp, kelle südames on segamatu hingerahu, mis peegeldub elurõõmsates silmades.

Mida tegid London ja Hemingway, kui neil enam unistusi ei olnud? Mida tegid nad siis, kui nad enam midagi igatseda ei osanud? Hakkasid jooma.

Igaüks, kes tahab väärikust kaotamata maailma näha, võtab eeskuju Ernest Hemingwayst, istub, vintpüss põlvedel ja viskipudel peos, varitsusonnis ja kuulab jahilugusid, kus loomad käituvad nagu inimesed ja inimesed käituvad nagu imelised inimesed.

Mida tegid London ja Hemingway, kui neil enam unistusi ei olnud? Mida tegid nad siis, kui nad enam midagi igatseda ei osanud? Hakkasid jooma. Lõpuks võttis London morfiini ja Hemingway oma lemmikpüssi.

Tiit Pruuli (55) on ettevõtja, projekti Antarktika200 juht.