Protestida saab mõjusalt ka ilma suurema kisa ja kärata – näiteks käsitööd tehes. Astuda ise oma sokke nõeludes vastu üha kiirenevale maailmale, nõuda kududes oma õigusi või juhtida tähelepanu ühiskonna valupunktidele.

Kui kolisin kuus aastat tagasi õpinguteks Hollandisse, sattusin mitme äreva sündmuse keskele. Üle kolmekümne aasta üheks alternatiivkultuuri katlaks olnud skvott (omaalgatuslikult ilma omandi või üürilepinguta sisse seatud eluase) nimega De Slang ehk Maomaja – kollasele fassaadile maalitud hiiglasliku ussi järgi – oli uusarendajate löögi all. Nende visiooni kohaselt pidid majja tulema filmiõhtute, näituste ja kultuurikogunemiste asemele luksuskorterid ja bürooruumid. Pärast üht järjekordset trummide, vilede, tossupommide, loosungite, ruuporite ja bandanadega kaetud nägudega peetud protestiaktsiooni võtsime kellegi minu jaoks tundmatu tüübiga üle tee asuvas queer-skvotis Frankrijk paar õlut.

Arutasime, kas lärmakas ja agressiivne protest ikka teenib piisavalt oma eesmärki või rahuldab adrenaliiniõhinas eufooria mingeid muid tunge ja eneseväljenduspüüdeid. Kas oleks võimalik rakendada mõnd alternatiivset programmi, millega ei mängiks ametnikele ja võimudele kätte kõiki trumpe, et põhjendada vajadust möiravägivallatsejatest jõuga üle sõita? Skvottides toimuva protestimise ja tavaaktivismi vahel tundus laiuvat kuristik. Agressiivsed meeleavaldused näisid devalveerivat ühiseid kogukondlikke veganisööminguid, kirjandus- ja performance-kunsti õhtuid, kontserte, ühiskondlikke probleeme lahkavaid vestlusgruppe, filmivaatamisi ja vaba mõtte keskustelusid.

Väheste vahenditega isetegemine on mitmete alternatiivkultuuride alustalaks ja kasvupinnaseks.

Isetegemine ja identiteet

Mu esimene teadlik DIY ja aktivismi vaheline kokkupuude toimus varases teismeeas tänu pungile. Kasvuängis kolmetuurilood sõbra garaažis, tööõpetusklassis salaja vana tsiklitagi jaoks ogaliste neetide nikerdamine, naiiv-idealistlike sõnumitega zine’ide, luuletuste ja lendlehtede levitamine, mille illustratsioonid värvisime sõpradega pliiatsitega käsitsi, kuna emal ei olnud värviprinterit. Tarbimismentaliteedivastane ise riiete õmblemine (vanaema abiga), kahepoolse makiga miksteipide lindistamine ja pidev nördimus, et pikaks kasvatatud hari juukselaki kogusest hoolimata kuidagi püsti ei jää. Isetegemine muutus identiteedi osaks. See ei olnud pelgalt vajaduspõhine samm, vaid avalik seisukohavõtt.

Väheste vahenditega isetegemine on mitmete alternatiivkultuuride alustalaks ja kasvupinnaseks. Võtkem näiteks kas või afroameerika juurtega skiffle-muusika, kus folk, bluus ja džäss segunesid iseehitatud pillide toore helikeelega ning lisaks tavainstrumentidele jõudsid koosseisu ka sigarikarbist bandžo, pudelikaelavile, pesulaud, resoneeriva plekkpangega ühekeelne bass ehk gutbucket, poognaga mängitav saag ja kammipill. Selleks ajaks, kui popkultuur skiffle’i alla neelas, olid hakanud võrseid ajama punk ja räpp, mis ei vajanud esitamiseks muud kui häälest ära kitarr või riime kuulav publik tänavanurgal.

Miks mässata tunnike niidi ja nõelaga, kui sama aeg tavatööl võimaldaks osta mitu paari uusi? Sarnane mässamine on seotud kõigega, millega pööratakse teadlikult selg protsesse kiirendavatele liinitöömasinatele.

Aeglaselt sõuad…

DIY on katusmõistena aktivismis üsna hoomamatu. Võiks öelda, et tarbimisjõel triivides on pea iga isetegemine omamoodi kerge aerutõmme vastuvoolu. Sokiaugu nõelumine tundub ebaratsionaalne ajakasutus. Miks mässata tunnike niidi ja nõelaga, kui sama aeg tavatööl võimaldaks osta mitu paari uusi? Sarnane mässamine on seotud kõigega, millega pööratakse teadlikult selg protsesse kiirendavatele liinitöömasinatele. Kui varem oli tegu kitsikuse paratamatusega, et vanast kardinast sai uue kleidi, või tehnika puudumisega, sest kuni interneti tavakasutusse jõudmiseni tuli paratamatult kõik kirjad käsitsi tigupostiga teele saata, siis praegu on see seisukohavõtt, mida seostatakse tihtipeale Slow Movement’i ehk aeglusliikumisega. Sedasi on välja kujunenud näiteks Slow Food Movement, mis rõhub kulinaarsele tippkäsitööle ja selle saaduste nautimisele. Slow Sex Movement, mis kutsub üles täielikult partneri(te)le pühenduma ja võtma do-it-yourself-aega „omal käel” praktiseerimiseks ehk traditsiooniline tantrapraktika uues kuues. Slow Photography Movement, mis on toonud au sisse tagasi punase lambi valgel vannitoas kemikaalidega solgerdamise. Slow Travel Movement, mis propageerib turismiatraktsioonide vahel traavimise asemel kohavaimu tunnetamist ja lennuliikluse asemel mööda maad või merd rändamist.

Mõned teised DIY-praktikad on seotud väga otsese panusega avalikku ruumi. Näiteks on kogukondlike roheaktivistide seas kogumas populaarsust geriljaaiandus. Sarnaselt sissivõitlusega antakse ootamatuid lööke linna unarusse jäetud haljasaladele. Eikellegimaade piirialadele, nagu tehaste aiaäärsed või lasnamäelikud tühermaad, külvatakse lilli, juurvilju ja maitsetaimi. Paneelmajade ümbruses asendatakse ööpimeduse varjus sõidu- ja kõnniteede vahelist torupornot külvikastidega. Kanepi legaliseerimise pooldajad külvavad lillepeenardesse ja laternapostiamplitesse seemneid. Rohepartisanide uusimaks relvaks on seemnepomm, mis kujutab endast turvase ja kasvumulla palli sees olevat eri põllulilleseemnete kokteili. Kadaga lennutades on võimalik külvata neid ka kohtadesse, kuhu traataed ligi ei lase.

19. sajandi lõpus said naiste käsitööringidest oaasid, kus hakkas vohama feministlik meelestatus ja kus sai turvalises meestevabas keskkonnas mõtteid arendada.

Kududes luurele

Kõige tugevama jälje DIY-vastupanusse on jätnud n-ö traditsiooniline naiskäsitöö[1], mis muutus omamoodi feministlikuks salarelvaks. 19. sajandi lõpus said just naiste käsitööringidest oaasid, kus hakkas vohama feministlik meelestatus ja kus sai turvalises meestevabas keskkonnas mõtteid arendada. Neis sõprusringides tikiti ja õmmeldi valmis paljud naiste valimisõigust nõudvad protestiplakatid. „Naiskäsitöö” oli miski, mida enamik tollaseid mehi ei pidanud oluliseks, ning seetõttu võis kas või nende nina all vastutegevust arendada. Sedasi on läinud ajalukku Molly Rinker alias Old Mom, kes istus aastal 1777 inglaste okupeeritud Philadelphias oma kodu lähedal mäenukil ja kudus. Kuna vaenuväed ei näinud kuduvas naises endale mingit ohtu, ei pandud teda praktiliselt tähelegi. Molly aga pani kõik Briti vägede liikumised ja koosseisud täpselt kirja, kasutas märkmeid lõnga keerutamiseks ja kukutas kerad mäekurusse, kust George Washingtoni vägede luurajad need üles korjasid.

Viimasel ajal meediakünnise ületanud DIY-aktsioonidest võiks esile tuua Liina Lelovi ja Valdek Lauri põlve otsas loodud Roosa Ila haaknõelaprossid, mis resoneerivad hästi ülemaailmse naisliikumise üheks tunnusmärgiks saanud pussyhat’iga. Kui juba kolm tuhat uut omanikku leidnud prossid, mille müügist saadav tulu läheb Feministeeriumile ja Eesti LGBT Ühingule, on eneseirooniline kindaheit konservatiivsema maailmavaatega inimeste suunas, siis pussyhat on vabavarana internetist allalaaditav lihtne heegeldamisõpetus, mille põhjal teha endale naiste marsi jaoks mõeldud kiisukõrvadega roosa müts, mis viitab endise presidendi Donald Trumpi repliigile „grab ‘em by the pussy”.

Kõige massiivsem ühisloomeline DIY-protestiobjekt on Cleve Jonesi ellukutsutud projekti NAMES hiiglaslik mälestustekk AIDSi-pandeemias hukkunutele. Tekk koosneb 1,8 × 0,9 meetristest käsitsi õmmeldud väiksematest tekikestest, mis on pühendatud konkreetsetele inimestele. Tekkide mõõt on tuletatud keskmise haua suurusest ning kokkupanduna on see 54 tonni raske ja laialilaotatuna 120 774 ruutmeetrit suur. Tekke on eksponeeritud alates 1987. aastast Valge Maja ees viis korda. Kuigi aastaks 2012 oli valminud kokku rohkem kui 48 000 tekki, mille õmblemiseks on kasutatud ka hukkunute riideid ja isiklikke esemeid, on ikkagi esindatud vähem kui 20 protsenti kõigist üksnes USAs hukkunutest.

Isetegemine võib muutuda kriisiolukorras ainsaks vaimu ja vastupanuvõimet hoidvaks õlekõrreks. Kui kindral Augusto Pinochet aastal 1973 Ameerika Ühendriikide toel Tšiilis riigipöörde käigus diktatuuri kehtestas, suunati vasakpoolse meelestatuse lämmatamiseks rohkem kui 40 000 inimest piinamisele ja vangilaagritesse ning 3000 neist jättis oma elu massihaudadesse. Tihtipeale kõrbes asuvatest kaevandustest ümber ehitatud piinamislaagrites võeti kinnipeetavatel esialgu kott peast vaid tualetis, mistõttu paljud nägid kuude kaupa ainsa asjana messingist merihobukujutisega äravoolutrappi. Merihobust sai vangistatute seas vabaduse sümbol ja sellekujulisi ripatseid vooliti klaasikildude abiga nii söögist leitud luutükkidest kui ka puupilbastest. Sarnaseid vaimuhoidjaid on eksponeeritud ka Tallinnas Vabamus, kuna traadijupist nõela nikerdamine võis olla küüditatute jaoks Siberi laagrites ainsaks elukõrreks. Tahaks loota, et DIY jääb tulevikus kuuluma eneseteostuse valda, kuid paraku avaldub selle vägi enim äärmistes kriisisituatsioonides. Ega muidu poleks paljud pandeemiamuserduses just kudumisvarraste ja tikkimisraamide järele haaranud.

Mis sai eespool mainitud De Slangi kogukondlikust kultuurimajast? Vaid kuu pärast mu Frankrijkis õlleklaasi taga peetud vestlust arreteeris politsei kõik maja elanikud. Kui keegi peaks huvi tundma, siis vaatasin artikli kirjutamise ajal kinnisvaraportaalist, et seal on praegu rentida kahetoaline korter hinnaga 1450 eurot kuus.

[1] Nüüdisaegses kultuuriteoorias on naiste ja meeste käsitöö eraldi mõistetena muidugi täielikult devalveerunud.

Urmas Lüüs ei saa aru, mis need kunst ja disain on, ning seetõttu pühendubki ta nendega tegelemisele.