Tallinn Music Week’i esimesele festivalipäevale pani punkti Kali Briisi esimene täiskoosseisulise bändiga üles astumine, mis ilma igasuguste liialdusteta ületas ilmselt nii mõnegi Kali Briisi juba varasemagi fänni kõige märjema unenäo.

Von Krahlis Eesti Popsi showcase’il üles astunud artistidest oli Kali ja co ainuke bänd, kelle publik lisalooks tagasi lavale vilistas. Seda, et Alan Oloneni näol on tegemist uskumatult andeka tüübiga, on paljud ehk juba varem kuulnud. Et ta aga enda ümber on suutnud koondada veel neli vähemalt sama andekat inimest, on parim asi, mis eesti muusikaskeenel on viimasel ajal juhtunud. Vokalisti Laura Junsoni hääle kirjeldamiseks ei jätku mul lihtsalt sõnu ja trummari fiiling on samuti kiiduväärt! Üldse panin ma tähele, et kõigi bändiliikmete vahel valitses mõnus sünergia ja tegemist ei olnud taustamängijatega vaid tõsiselt võrdsete muusikutega. Tegijatel on süda kuidagi väga õiges kohas ja see kõlab ka saundist läbi – ühelt poolt on tegu XX’iliku kaasaegse elektroonilise musaga, aga sellesse oskuslikult põimitud soul ja funk annab asjale hinge ja isikupära, mille puhul on väga raske öelda, et miks ühtedel see on ja teistel mitte. Kali on varasemalt öelnud, et ta pelgab laive anda, aga praeguseks pole sellest ebakindlusest küll märkigi alles. Ma julgen sellele koosseisule ennustada väga helget tuleviku ja peatset piiride murdmist – selleks on neil igatahes kõik olemas. Ainuke väike möödalask, mida tuli täheldada, oli see, et bänd astus üles kavas märgitust oluliselt varem ning seda suurem oli nende pettumus, kes muudest kontserdipaikadest Kali Briisi kuulamiseks märgitud ajaks kohale tulles pidid ainult tagantjärele tõdema eufooriat neis, kellel õigel ajal õiges kohas õnnestus olla.