Minu esimene selle õhtu elamus oli tegelikult Frankie Animal, mis oli nii soe ja ehe, et see animal peaks küll looduskaitse all olema. Olles just ülerahvastatud Von Krahlist tulnud, mõjus minu järgmine sihtpunkt – Kanuti Gildi Saal – nagu punase valgusega avar muusikasalong. Kõrsikud lõpetasid ja Norras kastide kaupa plaate müünud Pelbo kolmeliikmeline ansambel sättis end väikesi tehnilisi viperusi ületades paika.

Publiku vanus muuseas oli keskmisest TMW külastaja omast tubli viisteist aastat küpsem ja rahulikum, sädet ja muljesoojust jätkus saalilaeni sellegipoolest. Puhtalt muusikanautimiseks oli atmosfäär Kanutis ehk kõige mõnusamgi. Melu ja elu oli, aga ilma higiste kehade surveta. Kontsert algas ja jazz-häälekooliga Ine Kristine Hoem lummas oma siira ja südamliku esitusega publiku koheselt. Laulja valitses oma õrnalt murtud tämbriga häält väga täpselt ja professionaalselt. Järgmisena koondus tähelepanu bändi peamisele loovjõule Kristoffer Lo’le, kes on algselt tuubamängija haridusega, kuid praegu mängib ka väga nauditavalt kitarri. Ta oli uskumatult eksperssiivne nii muusikas kui ka oma kehaväljendustes ning kiirgas energiat üle terve saali. Pärast kontserti sain tema käest teada, et TMW-l esinemine oli nende jaoks tõeliselt ärevust tekitav, kuna kitarriseaded tulid avalikule esitamisele esimest korda. Enne Tallinnasse saabumist harjutasid muusikud palavikuliselt. Bändi kolmas liige, trummar Trond Bersu, võlus trummidest välja mitte lihtsalt taustsüsteemi, vaid iseseisva maailma. Koos trummi pad’i ja laulja mängitud sündimaterjaliga moodustus väga spetsiifiline ja ainult seda bändi karakteriseeriv kõla. Pelbol on praeguseks väljas ka teine plaat Days of Transcendence, mis oli algselt plaanitud pop-albumiks, ent kujunes välja kokkuvõttes märksa eksperimentaalsem ja uudsema rütmikaga, kui nende esimene kauamängiv. Instrumentaalne pool on arenenud üha enam Trondheim Jazzkonservatoriet’is õpitust kaugemaks. Huvitava plaani loob tuuba, aga kasutatakse ka mitmeid muid uusi lahendusi, mängutoosi meloodiaid ja seest kõhedaks tegevaid elektroonilisi helisid. Pelbo muusikas oli palju igatsust, mida aktsentueerisid kajaefektid ja dream-pop’i elemendid. Nende muusika tundus palju suurem, kui need väikesed kehad seal laval.