Mind viis eilne õhtu Sinilindu Rada7 poolt kokku pandud showcase’ile, kus oli end kõigepealt lavale sättinud neljapealise koosseisuga bänd Allinn.

Saali lasti lahti põrgulik doom beat atmosfäär. Paljud helid tulid arvutist, aga palju saunde tehti ka otse lavalt. Läbi kere võbisesid bassid, see teatav rütm nagu Matrixi soundtrack’is, ja punasesse räsitud rosettidega kleiti riietatud lauljanna ooperihääl mõjus viimasel ajal moes oleva ingelliku ja hädaldava naishääle (a la Lykke Li) kõrval värskendavalt. Nagu CocoRosie. Tristan Priimägi tatsas väheses rahvamassis ennastunustavalt. Järelikult oli hea. See selleks. Aga Allinnal on ainest küllaga – justkui Eesti Portishead.

Vaheaegadel ringi tuiates ja puhkepaika otsides jäid silma paljude teiste mitte-esinevate bändide liikmed, näiteks Ballet Schooli Michel Collet (tundus, et oli otse Rick Owensi moelavalt tulnud, stiilipuhas musta laibakotti meenutav ürp üll), kes ei peljanud ka lihtrahvaga kontakti astumast, et küsida, kes nüüd peale läheb.

Taani kolmik (lisaks veel viiuldaja) Get Your Gun oli saundilt võimas, eriti need vaiksed momendid. Muusika on neil kuidagi üksik: kuskil kõdunevas metsas või kõrbes oma ränka retke lõpuni viiva ränduri jutustus. Hästi ameerikalik, sobiks soundtrack’iks seriaalile „The Walking Dead” või Jim Jarmuschi filmile „Dead Man”, kus Johhny Depp Metsikus Läänes surma eest põgeneb. Mõnda aega mõjus see kooslus grandioosselt ja tugevalt, aga siis tekkis monotoonsus ja mingisugune uppumistunne. See tunne võis samas ka hea olla.

Mimicry on oma mees Paul Lepasson Tartust. Laval oli ka uus liige Pille Piir, kes Mimicry vanu ega ka uusi lugusid väga ei tunnetanud, aga anname aega. Uus looming võttis kuidagi nõutuks ja vana on lihtsalt liiga vana. Kene karvapalli välja köhiva kassi imitatsioonist jääb ikka vajaka. Mimicry möllas laval kui pöörane, aga ikka on arvatavasti neid, kes Kenet taga igatsevad – või siis mingit teistsorti pinget. Publiku hulgast kostunud hüüe „F U” oli igatahes natuke ülekohtune.