Kliimamuutuste inimtekkelisus on vallandanud ilmselt paljudes inimestes intensiivse sisemise dialoogi teemal „Mida saan mina ära teha?”. Siin on üks toitumisele keskendunud näide kõigile neile, kes pole seda dialoogi veel alustanud või on jooksnud selle käigus ummikusse.

Mis on antropotseen?

Kui sa pole viimasel ajal just kivi all elanud, siis oled ehk vähemalt sotsiaalmeediat sirvides tähele pannud, et meie ümber toimuvad ägedad ja pöördumatud kliimamuutused. Muu hulgas kaotame ööpäevas ligikaudu 200 liiki, mis on üle tuhande korra rohkem, kui oleks normaalne. Sellist liikide hävinemise tempot nähti viimati 65 miljonit aastat tagasi, mil kadusid dinosaurused. Ühtlasi on teada, et neid muutusi põhjustab inimkäitumine, täpsemalt märkimisväärselt suur süsiniku hulk, mida me atmosfääri paiskame. Antropotseen tähendab põhimõtteliselt seda, et keskkonnas on toimumas väga suured muutused ning selle eest vastutab inimkond.

Toit on põhjustanud paljude impeeriumide ja tsivilisatsioonide kokkuvarisemise. Tavaliselt on see hävitanud ühiskondi, sest seda pole kõigile piisavalt jätkunud. Esimest korda inimkonna ajaloos oleme aga oma ökosüsteemi õhku laskmas, kuna toodame toitu liiga palju.

Kas minu toiduvalikutest sõltub, kas suudame mõne väljasurnud looma- või taimeliigi taaselustada?

Ilmselt mitte. Tundub, et oleme hiljaks jäänud, et juba toimuvat bioloogilise mitmekesisuse hävingut kuidagi ümber pöörata, kuid päästa annab veel palju. Meie toit mängib globaalses soojenemises väga suurt rolli, moodustades enam kui 25% inimeste toodetavatest kasvuhoonegaasidest. Pool maakera maismaast on kasutusel põllumajanduslikul eesmärgil ning see näitaja aina tõuseb. Kui peame kasvuhoonegaase kuidagi vähendama, siis tuleb lihtsalt leida uusi viise toidu kasvatamiseks ja tarbimiseks.

Kuidas saaksin tarbida toitu nii, et sellega ei kaasneks süsiniku paiskamine keskkonda?

Ainuüksi toitu tarbides aitad kaasa globaalsele soojenemisele. Sellest ei ole pääsu. Loomade ja taimede toiduks kasvatamine, kohalikule turule vedamine, pakendamine – kõik need tegevused panustavad mingil moel kliima soojenemisse, kuna tekitavad kasvuhoonegaase.

Isegi kui põllumajandusmaale ruumi vabastamiseks ei põletata maha metsi, tõstab väetiste kasutamine, põldude niisutamine ja taimede kasvuga kaasnev pinnase looduslik lämmastikukadu kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris.

Kui ostad toitu pakendis, on olukord juba hullem. Ja kui tellid selle otse koju, siis olgu jumal sulle armuline.

Kuid mõned toidud on ju teistega võrreldes keskkonnasõbralikumad?

Jah. Teatud saadused vajavad teistega võrreldes tootmiseks rohkem põllutöömasinaid, väetisi, vett ja ruumi. Seetõttu on toiduainete keskkonnamõju varieeruv. Üldiselt on veganid asjast õigesti aru saanud: liha, piimatooted ja munad laastavad keskkonda tootmisprotsessist tulenevalt keskmiselt palju rohkem kui näiteks pähklid või oad. Seda põhjusel, et loomade pidamiseks kulub rohkem vett, teravilja ja masinaid kui taimede kasvatamiseks. Lisaks on loomasõnnik üks peamine kasvuhoonegaaside allikas. Seda kõike arvesse võttes on liha keskmiselt kahjulikum kui taimne toit.

Kui võrrelda lihatooteid, siis veise- ning talleliha on probleemsemad kui näiteks kanaliha. Seda tingib asjaolu, et lehmadel ja lammastel on maos bakterid, mis aitavad neil toitu seedida. Need bakterid eraldavad aga toidu seedimisel metaani, mida lehmad omakorda röhitsedes ja peeretades atmosfääri paiskavad. Metaan on kasvuhoonegaas, mis talletab soojust 84 korda rohkem kui süsinikdioksiid.

Antropotseen tähendab põhimõtteliselt seda, et keskkonnas on toimumas väga suured muutused ning selle eest vastutab inimkond.

Mida, lehmade peer?

Just. Lehmade peerul on suur mõju kliimamuutustele, nende röhitsustel veelgi suurem. Kariloomade peer ja röhitsused põhjustavad kokku umbes 14,5% mitte ainult metaanist, vaid kasvuhoonegaaside koguhulgast. Pelgalt üheainsa lehma röhitsused ja peer paiskavad atmosfääri päevas umbes 200 liitrit metaani. Sealjuures on lehmi maailmas kokku ligikaudu 1,5 miljardit ehk kaks korda rohkem kui Euroopas elanikke.

Tundub, et oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks peaksin lihast eemale hoidma.

Arvan, et veiselihast peaksime kindlasti eemale hoidma. 50 grammi valgu saamiseks veisest lisandub atmosfääri keskmiselt umbes 17,7 grammi süsinikdioksiidi võrreldes kana 2,9 grammi ning tofu 1 grammi, ubade 0,4 grammi ja pähklite 0,1 grammiga. Teiste kariloomade liha muudab arvutused pisut keerulisemaks.

Kuidas on lood ülejäänud loomsete toodetega, näiteks piimasaadustega?

Piimatooted on tegelikult üpris kasvuhoonegaasirikkad, kuna need pärinevad metaani tootvatelt kariloomadelt. Mõnel juhul võib seetõttu kana või muna söömine olla keskkonnale isegi vähem kahjulik, kui on piimatoodete tarbimine.

Aga kala ja teised mereannid?

Tegelikult on ka nendega halvasti. See kõlab küll nagu halb nali, kuid kalakaka eraldab sama palju metaani (kui mitte rohkem), kui tekitavad lehmad.

Tundub, et veganid naeravad siis viimasena.

Üldiselt on üsna selge, et punase liha ja piimatoodete tarbimise piiramine aitab vähendada märgatavalt kasvuhoonegaase, mille kasvu sina indiviidina muidu soodustaksid. Taimepõhise toidu söömine näib olevat kõige kliimasõbralikum variant.

Kuid kas ka taimse toidu ökoloogiline jalajälg võib olla sama suur kui loomsel toidul?

Täpselt nii, ja siit edasi muutub asi võrdlemisi keeruliseks. Toitu saab kasvatada paljudel erinevatel viisidel. Mõnikord raiutakse mets maha, et teha ruumi põllumaale. Sellisel juhul ei ole negatiivne mõju üksnes põlluharimisega kaasneval süsiniku tootmisel, vaid ka metsamaa vähenemisel, mis oleks aidanud õhus leiduvat süsinikku siduda. Näiteks suur osa Amazonase vihmametsast ongi hävitatud selleks, et teha ruumi kariloomadele, kuna maailmas tarbitakse üha rohkem veise- ja sealiha.

Lisaks ei ole määrav ainult viis, kuidas toitu kasvatatakse, vaid ka see, kuidas seda transporditakse ja pakendatakse. Selle info puudumisel ei saa me tavaliselt otsustada, kas konkreetne toit on ökoloogiline või mitte. Võtame näiteks India pähkli, millel on võrreldes kanaga kasvatusviisist tulenevalt keskmiselt väiksem ökoloogiline jalajälg. Kui sinu ostetud India pähkel on aga pärit mõnelt teiselt mandrilt ja pakitud plasti (mis eritab lagunedes samamoodi metaani), siis on mõistlik eeldada, et see pähkel on keskkonnale palju kahjulikum kui talus kasvatatud kohalik kana.

Niisiis, kui jätta kõrvale veise- ja talleliha, mis on mõlemad kahtlemata keskkonnale kahjulikud, on äärmiselt tähtis, kust on sinu toit pärit ja kuidas see on pakendatud. Kui tuua siia veel üks näide, siis suurel osal kohvist, mida me tarbime, on laastav mõju vihmametsadele. Sama saab öelda ka paljude teiste toiduainete kohta. Ühe ja sama toote puhul võib mõju keskkonnale olla tootjast sõltuvalt väga erinev. Kui kasvatada riisi jätkusuutlikult, on tavapraktikaga võrreldes võimalik tekitada 500% vähem heitmeid. Sõltuvalt sellest, kust see pärit on, võib üks šokolaaditahvel lisada kas 7 kg süsinikdioksiidi (mis on võrdväärne 48 km sõiduga bensiiniautos) või olla täiesti süsinikuvaba. Kui kakaopuud on õigesti istutatud, võivad need lausa õhust süsinikku eraldada. Niisiis on kõik suhteline.

Valitsused peaksid kehtestama toidutööstusele nõuded, mis kohustavad avalikustama, kui palju heitkoguseid on mingi toode tekitanud.

Tundub, et taimsete toitude mõju võib olla samamoodi väga halb. Nii et veganitel siiski pole õigus?!

Planeedi päästmine on vaid üks veganlust toetav argument. Teine, märksa tugevam argument on see, et meie soov küllastada oma isiklikku maitset ei ole piisav põhjus, et tekitada kannatusi ja valu olenditele, kes seda tunnevad. Ja ausalt öeldes on sellele raske vastu vaielda.

Lisaks, hoolimata sellest, et taimne toit võib põhjustada palju kahju, ja isegi kui me ei suuda eristada jätkusuutlikult toodetud šokolaadi jätkusuutmatult toodetust, vähendame taimset ja kohalikelt tootjatelt ostetud toitu süües enamasti tuntavalt oma negatiivset mõju keskkonnale. See kehtib eriti Läänes elavate inimeste puhul. Kui võtta näide Ameerika Ühendriikidest, siis vastavalt Maailma Loodusvarade Instituudi (WRI) analüüsile saaks keskmine ameeriklane vähendada oma toiduga seotud heitkoguseid ligikaudu 13%, kui ta asendaks kolmandiku enda tarbitavast veiselihast sea- või linnuliha või kaunviljadega.

Konkreetse toidu täpse ökoloogilise jalajälje arvutamine on paras kodutöö. Paistab, et inimesel on peaaegu võimatu välja selgitada, kas maapähklibränd A paiskab õhku rohkem süsinikku kui maapähklibränd B.

Tõsi, seetõttu peaksid meie valitsused kehtestama toidutööstusele nõuded, mis kohustaksid avalikustama, kui palju heitkoguseid on mingi toode tekitanud. Saame teha tarbijatena õigeid valikuid alles siis, kui see teave on meile kättesaadav.

Kas arvad, et tarbijate informeerimine sellest, mida iga toit meie atmosfääri lisab, aitab neil teha keskkonnasäästlikumaid valikuid?

Jah, aga ma ei usu, et see oleks lahendus. Globaalne soojenemine on toimumas ning see sunnib juba praegu miljoneid inimesi oma kodudest lahkuma. Probleem on nii kiireloomuline, et lahendus sellele ei saa sõltuda ainult iga inimese individuaalse käitumise muutmisest. Me küll peaksime tegema kõik endast oleneva, kuid samal ajal tuleks meeles pidada, et pikaajalisi ja suurt mõju avaldavaid muudatusi saavad ellu viia vaid valitsused.

Mis saaks siis, kui me kõik otsustaksime ökoloogilise eluviisi kasuks ja hakkaksime ise oma toitu kasvatama?

Kõik ei saa valida orgaanilist eluviisi. Isegi kui säästaksime transpordilt, siis ruum ja ressursside hulk, mille igaüks meist kulutaks oma toidu kasvatamisele, oleks katastroofiliselt suur. Kui tahame toita kogu maailma, siis vajame massilist põllumajanduslikku tootmist. Kui meie rahvaarv jätkab sama hooga kasvamist, siis peame tootma järgmise 50 aasta jooksul rohkem toitu, kui on toodetud kokku viimase 500 aastaga. Praeguse tarbimistaseme juures vajame aastaks 2050 1,2 triljonit liitrit piimatooteid aastas. Kuniks me pole leidnud moodust maailma rahvaarvu drastiliseks vähendamiseks, ei kao põllumajandus kuhugi. Küsimus on selles, kas suudame jätkata sellega viisil, mis ei tapaks meie planeeti.

Valitsused peavad leidma seetõttu alternatiivseid lahendusi, mis tagaksid põllumajanduse jätkusuutlikkuse. Tegelikult on need juba olemas. Teatud taimede, näiteks pähklipuude istutamine vanadele põllumaadele aitab eraldada õhust süsinikku ja püüab selle tagasi mulda. Sellega kaasneb kasvuhoonegaaside hulga negatiivne määr. Niisiis on abistavad ja kasulikud võimalused täiesti saadaval. Vaja oleks, et valitsused astuksid vastu toiduainetöösturitele, kes on harjunud tegema asju kindlal viisil, ja ergutaksid tootjaid, et nad oleksid valmis proovima uusi ökonoomsemaid toidukasvatamise meetodeid.

Aga kui me kõik lõpetaksime sellise toidu ostmise, mis ei ole ökoloogiline?

Kahjuks ei ole ajaloost tuua ühtegi näidet, kus boikoteerimine oleks aidanud kogu tööstuse kinni panna. Tarbijatel puudub selline võim. On pisut liiga optimistlik eeldada, et liha ja teravilja tootvad tööstused lõpetavad tootmise lihtsalt seetõttu, et neil pole enam ostjaid. Globaalse kapitalistliku ettevõtluse olemusse kuulub toodetava kauba kasutamiseks uute võimaluste leidmine.

Kogu see teema paneb mul ausalt öeldes pea ringi käima – liiga palju paistab sõltuvat sellest, mis valikuid ma toidupoes teen.

Pea meeles, et toidu tarbimine on sageli vaid väike osa inimese tekitatud süsiniku jalajäljest. Arvesse tuleb võtta ka autosõitu, lendamist ja kodust energiatarbimist. Muudatused toitumises on aga paljude inimeste jaoks sageli kiireim viis, kuidas leevendada oma mõju planeedile.

Kui oled regulaarne lendaja, siis lennuki asemel mõne muu transpordivahendi kasuks otsustamine võib avaldada kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamisele palju suuremat mõju. Üks lend Londonist New Yorki paiskab õhku pool tonni kasvuhoonegaase. Sisepõlemismootoriga autolt elektrilisele üleminek võib hoida aastas kokku kaks korda nii palju – need oleksid dieedi muutmisega võrreldes palju mõjusamad sammud.

Saan aru, et see kõik tekitab tunde, et võimatu on üldse midagi sellist teha, mis planeeti ei kahjustaks, aga just seetõttu ei saagi me sõltuda täielikult individuaalsete tarbimisharjumuste muutmisest. Me saame valida, millise auto ostame, kuid me ei saa muuta seda, et meie linna ühistransport on halb või pakutavate autode valik piiratud. Sama kehtib ka toidu puhul: tarbijate individuaalsetest valikutest on veelgi tähtsam, et valitsus tagaks toidutööstuses jätkusuutliku arengu. Lisaks peaks valitsus ulatama näiteks toetustega abikäe vähem õhureostust põhjustavatele toodetele, et need jõuaksid meie ostukärusse odavama hinnaga.

Kliimamuutusi põhjustavad suured tööstused ja süsteemsed struktuurid, mistõttu peaks kliimamuutustega võitlemise raskuskese langema just neile. Kogu vastutuse indiviidi ja tema tarbimisotsuste kaela veeretamine pole ainult ebaõiglane ja ebaproduktiivne, vaid ka vaimse heaolu aspektist ebatervislik.

Kas saab ühe lausega kokku võtta, milline peaks mu menüü välja nägema, kui ma hoolin meie planeedist?

Michael Pollan on võtnud oma suure toitumisharjumuste uurimuse kokku järgmiselt: „Sööge toitu. Mitte liiga palju. Enamasti taimset.” Ma ise lisaksin sinna veel paar sõna: „Söö peamiselt taimset toitu, mis on kohalikult kasvatatud. Ja nõua valitsuselt keskkonnasäästlikumaid toiduregulatsioone.”

Tõlkis Keiu Kikas

Tarun Gidwani jagab oma elu filosoofiateaduse ja töö vahel FinTech ettevõttes. Tal on kaks magistrikraadi: üks Tartu Ülikooli filosoofia erialal ning teine Sussexi Ülikooli vaesuse ja arengu erialal.