Kuidas võiksid tuua meie käitumismustritesse positiivseid muutusi hoolikalt läbimõeldud, kuid mitteagressiivsed arukad sekkumised?

Kui kuuled mõistet „psühholoogiline sekkumine”, siis üsna suure tõenäosusega võib tekkida kujutluspilt millestki dramaatilisest, nagu alkohoolikust pereliikme kainusesse ehmatamine, või millestki mitmetahulisest ja kulukast, nagu programm vägivaldsete noorukite aitamiseks. Viimasel kümnendil on aga eristunud uus liik psühholoogilisi sekkumisi, mis paistavad silma oma näilise lihtsusega. Need sekkumised kestavad lühikest aega, kuid õigesti kavandatuna kuhjub ja võimendub nende positiivne mõju ajas.

Muutus käitumises tõlgenduste kohandamisega

Klassikalised sekkumised hõlmavad kas mingi keskkonna või inimese omaduse muutmist mõne kasuliku eesmärgi nimel. Näiteks koolidesse ostetakse tahvelarvutid eesmärgiga õpilaste nutitaju arendada (muutus keskkonnas) või töötajatele korraldatakse keskendumisvõime kursus, et töötulemusi parandada (muutus inimeses). Arukate sekkumiste (wise interventions’i) kontekstis püütakse kohandada inimeste tõlgendusi (subjective meaning-making) maailmast, et aidata neil teha paremaid ja eesmärkidega rohkem kooskõlas otsuseid.

Miks mu tüdruksõber mind maha jättis? Kas meie tähemärgid ei klappinud? Kas ma olen igav ja tüütu? Kas ta on loll? Tõlgendused, mis meil maailma kohta tekivad, on olulised käitumise mõjutajad ning see, mis tähenduse ma olukorrale annan, suunab mu käitumist erineval moel. Kas sean prioriteediks, et mu järgmine väljavalitu oleks Lõvi või Ambur, loen internetist põnevaid küsimusi, et ma ei tunduks nii igav, või olen tänulik selle ilusa aja eest ja lähen eluga edasi? Kui muuta tõlgendust, peaks kaasnema muutus ka käitumises.

Tõlgendusi on võimalik muuta väga peenekoeliste vahenditega. Hollandi psühholoogid tegid katse, kus nad kinnitasid[1] poe ees seisvate rataste juhtraudadele reklaamlipikud. Ühes katsekeskkonnas oli rataste ees oleval seinal grafitit keelav märk ning selle kõrvale soditud erinevaid grafiteid (keskkonnas on vihje, et korrarikkumine on normaalne). Uurijad vaatlesid, mida ratastele järele tulnud inimesed lipikutega tegid. Märki rikkuvas keskkonnas viskas 69% vaadeldavatest lipiku maha, võrreldes puhta seina ääres maha visatud 31% (prügikaste läheduses polnud). Inimeste tõlgendus keskkonnast oli kahes olukorras erinev ning seetõttu oli ka käitumises märgatav vahe. Seda nähtust seletatakse nn katkise akna teooriaga (broken windows theory), mille kohaselt annab korralagedus hoogu suuremaks korralageduseks.

Rataste katse on küll ilmekas näide, kuidas tõlgendused võivad lihtsate vahenditega muutuda, kuid see pole sekkumine. Tekib küsimus, kas selle nähtuse pinnalt saaks ka päriselus midagi korda saata. Sama mudeli alusel korraldati Massachusettsis sekkumine[2], mille käigus tehti rohke kuritegevusega piirkondi esinduslikumaks: tühjad krundid korrastati ja muudeti turvalisemaks, parandati tänavavalgustid ning korrarikkujatel (näiteks avalikus kohas joojatel) hoiti pingsamalt silma peal. Võrreldes nende kriminaalse tuntusega asukohtadega, kus muutusi ellu ei viidud, vähenes kõnede arv päästekeskusesse järgnenud kuue kuu jooksul 20%, sealhulgas oli 34% vähem kallaletunge ja 11% vähem vargusi. Varasemate korrarikkumiste märkide eemaldamisega hoiti ära märkimisväärne osa kuritegevusest.

Mõju ajas võimendumine

Idee, et tõlgendused mõjutavad käitumist, ei paku tänapäeval enam ahhaa-elamust. Selle pinnalt järgnevad avastused on aga arukate sekkumiste jaoks murrangulise tähtsusega. Need annavad paremat aimu tõlgenduste olemusest – täpsemalt sellest, et tõlgendusi on võimalik muuta, kuid sobivates tingimustes ka kinnistada. Sisuliselt ongi aruka sekkumise eesmärk luua ja kinnistada uus, positiivne tõlgendus.

Selleks et tõlgendus kinnistuks ja edasi elaks, on oluline, et see kanduks inimese ellu ning käivitaks uue isetoimiva ahela. Ahela lükkab käima uus positiivne tõlgendus, mis annab tõuke adaptiivsemaks käitumiseks, mis omakorda loob edukamaid tagajärgi. Edukamad tagajärjed kinnitavad uue tõlgenduse sobivust süsteemi ning tänu sellele sekkumise mõju kuhjub ja suureneb ajas. Selliste lühiajaliste sekkumiste pikaajalist mõju väljendavad ilmekalt paljud uuringud.

Ühes neist[3] võeti sihikule madala enesehinnanguga inimesed romantilistes suhetes. Ehk inimesed, kes kipuvad oma väärtuses kahtlema ega võta seetõttu (kaaslase) komplimente sageli tõsiselt. Selleks et ajendada komplimente tõsiselt vastu võtma, anti katses osalenutele ülesanne mõelda kaaslase hiljutisele komplimendile ning analüüsida, miks ta selle tegi ning mis tähendus sel talle ja suhtele on. Võrreldes nende katseisikutega, kes pidid lihtsalt kirjeldama ilusatele sõnadele eelnenud asjaolusid, tundsid need, kes komplimendi tähenduse üle arutlesid, end romantilises suhtes kindlamalt nii kohe kui ka paari nädala pärast ning väärtustasid suhet rohkem. See viitab, et sekkumise mõju elas edasi – madala enesehinnanguga partnerid lähenesid olukorrale positiivsemalt ning see tekitas poolte vahel tervema koostoimimise.

Veelgi pikemaajalisem mõju joonistub välja sekkumise puhul, kus osalesid ülikooli esmakursuslased. Uude keskkonda sisenedes on loomulik muretseda oma kuuluvuse pärast. Kritiseerimine või väljajäetus võivad seda süvendada. Selleks et nüristada muremõtete mõju, tehti ühe USA ülikooli afroameeriklastest esmakursuslastega harjutus[4], mille eesmärk oli tutvustada uut narratiivi negatiivsete kohanemiskogemuste tõlgendamiseks – nimelt seda, et kuuluvuse pärast muretsemine on uues keskkonnas normaalne ning ajapikku see hajub. Tunniajane mõtisklus sel teemal tõstis järgmise kolme aasta jooksul võrreldes kontrollgrupiga esmakursuslaste hindeid ning muutis poole väiksemaks rassist tingitud saavutuslõhe (racial achievement gap – selle kohaselt saavad afroameeriklased, ladinaameeriklased ja mehhiklased USA õppesüsteemis üldiselt halvemaid tulemusi kui valged ja asiaatidest ameeriklased). Harjutus aitas üliõpilastel mõista, et kuuluvusest ei pea tegema suurt probleemi, ning see aitas neil luua vabamalt uusi suhteid õppejõudude ja teiste õpilastega. Sekkumise mõju ei piirdunud ülikooliga – üheksa aastat pärast sekkumist hindasid osalejad rahulolu elu ja karjääriga kõrgemalt kui need, kes sekkumises ei osalenud.

Arukad sekkumised

Arukate sekkumiste vundamendi moodustab pika ajalooga uurimistöö, kuid see, mis muudab need arukateks, on selle uurimistöö täpne rakendamine – arukas sekkumine ei ole hõbekuul, mis iga kord libahundi tapab. Suur tähtsus on ka sellel, millal ja kuidas see kuul välja lastakse. Näiteks kõrge enesehinnanguga inimeste suhetes eespool kirjeldatud näites märkimisväärseid muutusi ei tekkinud, kuna nad juba kasutasid komplimentide puhul positiivset lähenemist. Paljusid arukate sekkumiste katseid on sarnastes olukordades korrata proovitud, kuid samaväärseid tulemusi pole saadud. Uurijad oskavad vastu väita, et selle põhjuseks on oluliste detailide arvestamata jätmine, näiteks koolides tehtud sekkumised peavad näima kui õpetajate kavatsused, mitte kõrvalseisjate ettevõtmised, kuna see süstib õpilastesse rohkem usaldust[5].

Arukate sekkumiste veebisait[6] on koduks rohkem kui 300 uuringule, nende hulgas on ka mõju mitte ilmutanud uuringuid. Uurimistöid saab otsida erinevate kategooriate järgi, nagu tervis, haridus, suhted, töö, jätkusuutlikkus jne. Senimaani on arukate sekkumiste vaimus muljetavaldavaid tulemusi saadud, mis viitab sellele, et tegemist on viljaka alaga, millega saab ühiskonnas positiivseid muutusi ellu viia. Sellest olenemata on vaja veel maad harida, et seal saaksid kasvada võimalikult ökonoomsed ja väärtuslikud viljad.

Selleks et siit saaks midagi praktilist kaasa võtta

Kui sa soovid, et su laps toituks tervislikult, siis selle asemel, et talle juurikaid nina ette toppida, lase tal avaldada oma viha manipuleerivate kapitalistlike praktikate vastu, mis suunavad inimesi rämpstoitu sööma ja niiviisi enda tervist kahjustama. Tihtipeale ei saavuta käskivas kõneviisvis öeldu („Söö oma juurikaid!”) loodetud tulemust. Sellest juhindudes suunati ühes uurimuses teismelisi tervislikumalt toituma teistsuguse taktikaga: nad lugesid artiklit rämpstoidu propageerimisest ja selle kahjulikkusest inimestele ning pärast seda lasti neil kirjutada essee, kus nad pidid väljendama raevu selliste kahjustavate praktikate vastu. See harjutus juhtis osalenuid oma toitumises tervislikumaid valikuid tegema, võrreldes nendega, kes konkreetset harjutust ei teinud[7].

[1] Keizer, K.; Lindenberg, S.; Steg, L. 2008. The spreading of disorder. – Science, nr 322 (5908), lk 1681–1685.
[2] Braga, A. A.; Bond, B. J. 2008. Policing crime and disorder hot spots: A randomized controlled trial. – Criminology, nr 46 (3), lk 577–607.
[3] Marigold, D. C.; Holmes, J. G.; Ross, M. 2010. Fostering relationship resilience: An intervention for low self-esteem individuals. – Journal of Experimental Social Psychology, nr 46 (4), lk 624–630.
[4] Walton, G. M.; Cohen, G. L. 2011. A brief social-belonging intervention improves academic and health outcomes of minority students. – Science, nr 331 (6023), lk 1447–1451.
[5] Yong, E. 2016. A Worrying Trend for Psychology’s ‘Simple Little Tricks’. – The Atlantic, 09.11.
[6] wiseinterventions.org
[7] Bryan, C. J.; Yeager, D. S.; Hinojosa, C. P.; Chabot, A.; Bergen, H.; Kawamura, M.; Steubing, F. 2016. Harnessing adolescent values to motivate healthier eating. – Proceedings of the National Academy of Sciences, nr 113 (39), lk 10 830–10 835.

Sören Pruul õpib psühholoogia abiga iseennast ja teisi tundma.

Kleer Keret Tali (27) püüab leida kõikide huvialade vahel kuldset keskteed. Ametilt graafilise disainerina kannab ta südames ka huvi kaasaegse kunsti, koorilaulu ja tehnika vastu.