Tommy Cash on endale nime teinud kui kaasaegse Eesti kõige olulisem kultuurieksport. Kas see tiitel teeniti välja läbi ausa loomeprotsessi või peitub kulisside taga hoopis midagi muud? 

Jaanuari esimestel nädalatel lõi Instagramis laineid postitus, milles süüdistas Ukraina kunstnik Dimmi Taburets Tommy Cashi loomevarguses. Süüdistus eestlasest räppari ja sotsmeedia triksteri vastu ilmestab kaasaegset kultuurimaailma kummitavat intellektuaalomandi ja tunnustamise probleemi, mis laieneb nii kunsti, moodi kui ka muusikasse. Ehkki probleem on Cashist laiem, on mõtet olukorrale pilk peale panna, sest tegu on esimese kohalikku päritolu staariga, kellel on suur rahvusvaheline platvorm ja kandepind ning mitmesugused koostööd muusika- ja moemaailma tuntud tegijatega, mille alustalaks on tema silmapaistvad muusikavideod ja fotolavastused sotsiaalmeedias.

Võtsin ühendust inimestega, kes on Tommy Cashiga olnud viimase seitsme aasta jooksul professionaalselt seotud, et uurida, kas Dimmi juhtum oli erand või mitte.

Rehash ehk taaskasuta vana ideed seda märkimisväärselt muutmata 

Karolin* (*allikate nimed on muudetud) töötas Tommy Cashi tiimis pool aastat, enne kui liigne stress, üleolev suhtumine ja isiklik südametunnistus teda töölt lahkuma sundisid. Produktsioonitiimi liikmena oli Karolini peamine ülesanne otsida üles ja lagedale tulla kõnekate loovideedega ja seejärel nende omal käel elluviimiseks lahendused leiutada. Tema sõnul anti talle selle jaoks suunis „otsida ägedaid ideid ja materjale”. Eesmärk pidi olema teha millestki olemasolevast uut, kuid Karolini sõnul tegeleti tihti sisuliselt ideede kopeerimisega. „See on jabur, et ta näitab, nagu see oleks ainult tema tehtud ja üdini originaalne töö, kui see reaalsuses nii pole,” sõnas Karolin. 

1. Tommy Cash x Adidas 

2021. aasta kevadel teatas Tommy Cash, et koostöös Saksamaa spordibrändi Adidasega disainis ta maailma pikima ketsi. Ent jalanõu sarnaneb põhimõtteliselt üks-ühele vendade Dufalate 2009. aastal loodud ketsiskulptuuridele, millest üks oli pikk Nike Air Force 1 ning kandis pealkirja „Special Air Mission 28000”. Vennad võtsid uudise nägemise peale ühendust advokaadiga, kelle abiga saadeti Adidasele ka cease-and-desist order ning pikaajaline eesmärk on saada süüdistusele tunnustus ka kohtus. 

Ajakiri Phillymag kirjutas, et viimasele neil suure tõenäosusega lootust pole, kuna autoriõigus kaitseb väljendust, mitte ideid, seega ei saa Dufalad omada ainuõigust naeruväärselt pikliku ketsiloomingu üle. Seetõttu on ka intellektuaalomandit puudutavas seadusandluses raske sarnaseid piire tõmmata ja lõpptulemus on ikkagi see, et plagiaadi ümber on võimalik laveerida. Sarnaste juhtumitega peavad loomeinimesed üle maailma silmitsi seisma igapäevaselt – kohtus šanssi ei ole ning tunnustust ka ei saa. Muusikute, kunstnike ja moeloojate kaalukategooriad on lihtsalt sedavõrd erinevad, et väiksema auditooriumi puhul võidki sa jääda üksikuks hääleks kõrbes. Oma idee leviku üle võid küll uhke olla, aga ajal, mil igasugust loodavat sisu koheselt monetiseeritakse, on õiglustunde puudumine kiire tekkima. 

2. Erwin Wurmi ühe minuti skulptuurid 

Erwin Wurmi seeria „One Minute Sculptures” on saanud üleilmse tunnustuse osaliseks ning tema teoste jäädvustusi hoitakse täna Tate’i muuseumis. Wurmi fännidele võis Tommy Cashi mõne aasta tagune postitus pakkuda aga mõningast déjà vu tunnet.

3. Taiwani vanamees 64 telefoniga 

Kui institutsionaalset kunsti mitte tahta taastoota, ammuta inspiratsiooni Taiwani vanamehelt, kes mängib Pokemon Go’d 64 telefoniga.

On arusaadav, et ideed võivad kattuda ning viimase näite põhjal ei ole inspiratsiooni ammutamisega otseselt mingit probleemi, vanamees ei pretendeeri kuidagi loomingule. Isegi interneti algusaegadest alates on käinud kõva diskussioon sämplimise, remiksimise, mash-up’ide ja kõige muu sarnase teemal, seda on nähtud kujutiste ja helide superleviku loomuliku kõrvalnähuna. Sellegipoolest tasub vähemalt sellele eelnevate näidete põhjal küsida, kas kunstnikul on moraalne kohustus kuidagi allikale tagasi viidata ning kus tõmmata piir pelgalt inspiratsiooni ja kopeerimise vahel, eriti kui kopeerimine teenib kellegi ühemehebrändi ehitamist? Sämplimine kui selline on oma legitiimsuse saanud hiphopist, kus see on olnud teatud austusavaldus, mis samas eeldab ka moonutamist ja seeläbi algmaterjalile uue hingamise andmist.

Tasub küsida, kas kunstnikul on moraalne kohustus kuidagi allikale tagasi viidata ning kus tõmmata piir pelgalt inspiratsiooni ja kopeerimise vahel, eriti kui kopeerimine teenib kellegi ühemehebrändi ehitamist?

Kui vitsad saadud, siis järgneb õppetund: tee leping! 

Tommy Cash võttis ühendust Ukraina kunstniku Dimmi Taburetsiga möödunud augustis ning küsis, ega too ei oleks nõus talle erinevaid materjale ja ideid looma, lubades vastutasuks teda postituses tag’ida. Läbirääkimiste tulemusel jõuti kokkuleppeni: Dimmi loob Tommyle kolm ideed ning neid esitletakse kui osapoolte koostööd. Seepeale saatis ta Tommyle kuus ideed, millest kaks ka eestlasele meeldisid.

Esialgset plaani aga ellu ei viidud ning Dimmile jäi tunne, justkui kasutaks Tommy teda ära. Järgmine kord suheldes ütles Dimmi, et töötab edaspidi vaid rahalise kompensatsiooni eest, mille peale ei kostnud räppar sõnagi. Kuu aja pärast oli Tommy ühe saadetud kavandi realiseerinud, kuid idee autorit ei olnud postituses märgitud. Dimmi otsustas seejärel olukorrast kirjutada Instagrami, kus postitust tuhandeid kordi jagati, see sai kokku üle 16 000 laigi ja 500 kommentaari. Avalikule survele alludes palus Tommy Cash läbi oma Instagrami story lõpuks vabandust ja lisas vastava tag’i. Dimmi võttis vabanduse küll vastu, kuid jättis postituse oma seinale alles, meenutamaks, mis võib juhtuda, kui artist oma mõjuvõimu ära kasutab. Kuigi sotsiaalmeedia headusesse on aina raskem uskuda, tagab see vähemalt võimaluse anda hääl neile, kellel seda tavaliselt pole. Samas ei tohiks eelduseks, et su muret tõsiselt võetaks, olla 10 000 laiki. 

Grete Valing (artistinimega Gretchen Lawrence, eelnevalt Regret) töötas Tommy Cashi jaoks aastatel 2017–2021 ning tegeles peaasjalikult live show’de ehitamisega. „Muidugi “kasutab Tommy inimesi ära”, kuna kunstnikud nagu Taburets lihtsalt saadavad talle oma ideid. Enne kui mingit töösuhet alustada, peab tegema lepingu ja pidama läbirääkimisi, mida peab läbi viima artisti tiim, mitte artist ise,” sõnas Valing. 

Kunstnik, mitte tiim 

Tommy Cash on vaieldamatult Eesti uue ja hübriidse poptööstuse plakatipoiss. Kui real professional rap superstar 2014. aastal oma debüütlooga ennast kohalikele tutvustas, tekitas see küll poleemikat, kuid alternatiivrahvas võttis ta lahkelt vastu. Ühehitimeheks ta ei jäänud ning seitse aastat hiljem on ta rohkem kui vaid räppar. Tema legitimiseerimine kunstnikuna toimus läbi ühisnäituse koos Rick Owensiga Kumus ja Temnikova & Kasela galerii NFT-projektis mutagen.xyz osalemisega. Instagrami-kunstnikuna saab ta ette näidata koostööd Adidase ja Maison Margielaga, artistina vene palagan-EDMi superstaari Little Bigi ja PC Musicu produtsendi A. G. Cookiga, kaks albumit ja lugematul hulgal muusikavideoid. Cash teeb palju, et olla kõikjaleulatuv superstaaribränd.

Üks viis Tommy Cashi olemuse kontekstualiseerimiseks on kaasaegse geeniuse persona kaudu. Kunstnik, kes teeb kõike üksi, ei vaja abi ning collab’ib vahel teiste suurte loojatega. Sestap ei ole kolmandatele tunnustuse ja kõlapinna andmine primaarne. Tema imidž on kureeritud – võta üks osa tema iidolit Kanye Westi oma interdistsplinaarses geeniuses, lisa sinna rickowensilikku müstilisust ja kalla see üle šokiväärtusliku Ida-Euroopa gopnik-kisselliga. Cashi edukaim platvorm on vaieldamatult Instagram ning just sealt võib jääda mulje, justkui tegutseks Tommy põhimõtteliselt üksi, kaasas vaid fotograaf. Läbi selle prisma tasubki analüüsida tema käitumist niivõrd väikeste asjade nagu tag’ide osas. 

Triin* töötas Cashi stilistina aasta aega ning tõi lahkumise põhjuseks räppari suhtumise modellidesse, produtsentidesse ja kõikidesse teistesse, kes tema ideid ellu viisid. Ühe muusikavideo lindistamiseks oli Triinu kohustus leida suur arv ühesuguseid kostüüme, mida lõpuks otsiti taga nii Lätist kui Leedust. Kostüümid said lõpuks küll leitud ning muusikavideo lindistatud, kuid kuigi esialgu lubati talle, et ta saab tulla nii filmimisele kui ka esilinastusele, siis kutset ei saanud ta kummalegi ning oma nime ta video alt ei leidnud. Triinu sõnul tuli ette ka olukordi, kus projekt lükati käima ja inimesed hakkasid tööle, kuid mõne aja möödudes see tühistati ning tasu inimesed tehtud töö eest ei saanud.

Räppari suhtumist oma töötajatesse tõi lahkumise põhjuseks ka Karolin. „Kui inimene teeb sulle teene, tuleb appi kas odavama raha eest või teeb lausa tasuta, siis ole vähemalt tänulik ja käitu oma töötajatega hästi, aga kohati oli ka sellest puudust. Kust ja miks on võetud selline üleolev hoiak?” ütles Karolin ning lisas: „Ma saan aru, et ta on palju saavutanud, aga see on olnud ka tänu teistele inimestele, see teekond pole üksi läbitud.”

Helena* töötas viis aastat vahelduva eduga Tommy Cashi meikarina erinevatel projektidel nagu videovõtted ja pildistamised. Päeval, kus kokku oli kolm pildistamist ja tuli meikida kaks korda Tommyt ning lisaks ka statiste, võttis Helena julguse kokku ja küsis endale tag’i, mille ta ka sai, kuid mille peale kommenteeris Tommy väidetavalt hiljem kolleegidele, et mille eest ta seda veel tahab, et jumekat pani ja juukseid sirgendas?

„Põhiprobleem on selles, et seda äri ei aeta kui äri, vaid personaalset suhet. Kõik muutub isiklikuks ja seega on raske ennast kehtestada, kuna Tommy on mu sõber,” ütles Grete Valing. „Kui töökeskkonnas puudub kindel struktuur, on taolised olukorrad kerged tekkima,” kommenteerib ta põhjuseid, miks töömahu ja projekti keerukuse suhted töötasuga kreeni kipuvad minema. „Olukorrad, kus inimesed ei saa raha ega krediiti, juhtuvad loomesektoris igal pool. Don’t hate the player, hate the game. Kui konkreetset lepingut ei ole, siis miks kedagi usaldada,” lajatab Valing pea piibelliku tõetera.

See on showbiz, võta või jäta

Nii Triin, Karolin kui Helena ütlevad, et kuigi raha sai enamikel juhtudel kätte, pidi selleks tihtilugu võitlema. Kui Triin üritas Cashi mänedžerilt teada saada, miks tema viimane arve on jäänud maksmata, olevat talle vastatud, et selles tööstuses käivadki asjad niimoodi. Asjaolule, et see on show business ja nii asjad käivadki, pretendeeriti allikate sõnul korduvalt. Helena ootas ühel juhul oma tasu viis nädalat. „Ma sain kõik tasud küll kenasti kätte, aga see, kui palju ma pidin võitlema iseenda tasu eest, seda põhjendama ja selgitama, oli absurdne,” ütles Karolin. Kui Karolin julges üleolevat suhtumist ja inimeste ära kasutamist kommenteerida, vastas talle üks tiimiliige: „Mine laia maailma ja vaata, kuidas seal artistid sinuga käituvad, elu peabki kannatusi täis olema.” Peale kokkulepitud tasu kätte saamise oli allikate sõnul veel keerulisem ülesanne selle õiglane kokkuleppimine. Karolin märkis, et tema arust on Tommy Cash teadlik võimupositsioonist, mis tal on ning ta kasutab seda teadlikult ära. „Ta proovibki selle peal sõita, et inimesed tahavad tema kui superstaariga koos töötada,” sõnas Karolin. Kuna võimalusi töötada niivõrd suure artistiga tuleb inimestel ette harva, kasutati seda Karolini hinnangul ära. Karolini tööülesanne oli ka palgata vastavad inimesed projektidele ning üks suurimaid stressoreid oligi olukorra vastuvõetamatus. „Ma teadsin, et ma maksan inimestele ebaõiglast tasu,” ütles Karolin.

Nii Triin kui ka Karolin nentisid, et ebaõiglast tasu, vähest tunnustust ja muud üritati kompenseerida hea sõnaga helgema tuleviku osas. Triinule lubati, et mõne aja pärast kannab ka tema ainult Rick Owensit. „See ongi mingis mõttes illusioon, mille ta loob ja mida ta rängalt ära kasutab,” sõnas Karolin. „Tihti võetigi sinna noored, ägedad ja avatud mõttega inimesed, kellest pigistati kõik mahlad välja,” lisas ta.

Ну Tommy, погоди!

Moraalset otsust on siin tõepoolest raske teha – kes väärib tag’i ja tunnustust ning kes mitte ja mil moel on sõlmitud omavahelised töösuhted? Ühest küljest võibki Tommy Cash elegantselt oma vastutusest mööda laveerida, kuna tema identiteedi võtmeks on post-kommunistlik „üksik hunt”, kes on n-ö jõudnud eikusagilt kuhugi. Samas pole Cash kuidagi unikaalne juhtum, vaid ilmekas näide loomesektoris ja internetikultuuris valitsevast ebaõiglusest ja hallidest aladest, kus sümboolse kapitali lubaduse varjus toimub tihti labane ekspluateerimine ning internetiavarustest kaevandatakse ideesid ülehelikiirusel. Sarnaseid artikleid võib erinevate staaride kohta kirjutamagi jääda, sest juhtumitest puudust ei tuleks.

Samas pole Cash kuidagi unikaalne juhtum, vaid ilmekas näide loomesektoris ja internetikultuuris valitsevast ebaõiglusest ja hallidest aladest, kus sümboolse kapitali lubaduse varjus toimub tihti labane ekspluateerimine ning internetiavarustest kaevandatakse ideesid ülehelikiirusel.

Kolme miljoni jälgijaga Instagrami konto Diet Prada on võtnud üheks oma missiooniks sarnase käitumise ohvritele hääle andmise. Teisalt aga ei piisa pelgalt sellest, et me proovime võtta vastutusele neid, kel on mingit sorti võimupositsioon. Ka kaasautorid ja tiimiliikmed ise peavad tajuma oma õiguste riivamist ja nõudma paremaid tingimusi, allkirjastama rohkem lepinguid. Muutus peab olema sümbiootiline ja kahepoolne – ühelt poolt peab artist mõistma, mis on piirid, mida ületada ei tohi, aga see arusaam ei saa tekkida pelgalt negatiivsest meediakajastusest, vaid tulema ka nendelt inimestelt, kes sellest kõige rohkem kaotavad. 

Müürileht võttis ühendust Tommy Cashi esindajaga, kuid artikli ilmumise hetkeks pole kommentaari antud.